Kui lõpetasin 1971. aastal konservatooriumi,  valmiski mul Saare klaveriteoste kolmeköiteline kogu – teosed olin suures osas ise ümber kirjutanud ja koopiad valmistanud, osa palunud ka noodigraafikutel kirjutada. Otsisin üles Saare kasutatud originaalsed rahvaviisid, lisasin visandite koopiad ning kirjutasin kommentaarid. Minu tööd hindas Karl Leichter, kellega tekkis seetõttu tihedam kontakt. Ta andis tööle kõrge hinnangu ja soovitas selle trükkida. See saadeti  ka Moskvasse üliõpilaste teaduslike tööde konkursile, kus sai isegi mingi aukirja. Kuna Eestis oli kogumiku trükkimine peaaegu võimatu, siis kirjutas Jaan Rääts EHLi soovituskirja, millega pöördusin 1981. aastal Moskva kirjastuse Muzõka poole, kuid sain mõne aja pärast eitava vastuse. Tubin hindas kõrgelt Saare prelüüde ja kuulnud, et Eestis ei peeta neid võimalikuks välja anda, ütles ta: „Miks siis neid välja ei saa anda? See on ju lollus!  Prelüüde ei saa välja anda! Mida siis üldse tuleb välja anda?” (Teataja 13. XI 1982). Alles 1987. aastal õnnestus Muusikafondi kaudu trükkida käsitsi kirjutatud koopiate alusel kaks köidet Saare klaveripalu, mis aga ei vastanud rahvusvahelistele standarditele. Prelüüdid ilmusid alles aastal 2002, aga nendegi noodigraafika jättis soovida. Nüüd tuli kogu töö üle vaadata ja teha korralik noodigraafika. Hindan Saare prelüüde väga kõrgelt –  neis avaldub äärmiselt omapärane, Saarele kui looduslaulikule omane põhjamaiselt karge tundemaailm, mis nõuab interpreedilt pikaajalist süvenemist. Need peaksid pakkuma suurt huvi igale eesti pianistile, kes hindab ja armastab maailma muusikaklassika kõrval ka meie oma muusikaklassikat. Olen neid mitmel pool maailmas esitanud ja isegi kahel korral plaadistanud, kuid pole seni leidnud võimalust esitada prelüüde  meie esindussaalis. Ometi kuuluvad need meie muusikaklassika kullafondi ja peaksid pianistide esituses palju rohkem kõlama nii kontserdisaalides kui Klassikaraadios. Kahjuks on meie kultuuripoliitika muutunud selliseks, et rahvusliku kultuuripärandiga tegelemist ei toetata ning nootide, muusikaraamatute ja heliplaatide väljaandmiseks tuleb autoril või koostajal tihti endal peale maksta, honorarist rääkimata. 

Kuna novembrikuisel rahvusvahelisel pianistide konkursil Tallinnas on kohustuslike teostena kavas ka mõned Saare prelüüdid, ootan neid ettekandeid põnevusega.