Uusaja hakul kirjutab John Milton: „Teenivad nemadki, kes vaid seisavad ja ootavad.“ Milton hakkas jääma pimedaks ning kahtles oma edasises tulususes Jumala tööriistana. Kuid Jumal on suur, suurem kui kõik, mille inimene välja mõelda oskab, ega vaja inimeselt abi, vaid usku.

Kolm-nelisada aastat hiljem murtakse Kesk- ja Ida-Euroopas päid Miltoni eksistentsiaalse mure lähedase variatsiooni üle. Jumal on surnud, kuid tema globaalne tarind on elus.

XX sajandi teisel poolel lahutasid sotsialistlikud diktatuurid sajad miljonid inimesed liberaalse demokraatia vääramatuks osutunud tulemisest. Need inimesed seisid ja ootasid pool sajandit, paljud ei jõudnudki ära oodata. Aeg on haavu veidi parandanud, kuid nüüd,
30 aastat pärast Berliini müüri kokkuvarisemist, kerkib uuesti küsimus seisjaist ja ootajaist. Võibolla viimast korda, tõenäoliselt asjatult. Kuid põlvkonnajagu aastaid, mis meid sotsialismi lõpust lahutab, on küsimuse destilleerinud selgemaks kui kunagi varem.

Küsimust küsitakse ärksamates ühiskondades, nagu Saksamaa. Jumala riik – tänases keeles liberaalne demokraatia – on saabunud, kuid XX sajandi seisjaid ja ootajaid sinna avasüli ei võeta. Asi on hullemgi, seismine ja ootamine näib endast kujutavat mingit laadi invaliidsust, valitsev konsensus näib lisaks arvavat, et see kandub edasi ka järglastele. Nii väidab oma Saksamaal laineid löövas raamatus „Ida: Lääne-Saksamaa leiutis“ idasakslasest kirjandusprofessor Dirk Oschmann.

Oschmanni raamatus prahvatab intelligentses inimeses 30 aastat kogunenud vimm. Esseistlikus j’accuse-stiilis kirjutatud pamfleti päästikuks sai –
Oschmanni lugu veidi telegraafiliselt esitades – kutse prestiižsele üritusele, selgitamaks saksa auditooriumile idasakslaseks olemist kannataja silme läbi. Suurema kandepinna sai Oschmanni Frankfurter Allgemeine Zeitungis ilmunud reaktsioon, mille järel raamatu ilmumine oli nõtkes intellektuaalses kultuuris vaid aja küsimus.

Lääne-Saksamaa sõnum endisele DDRile ja selle inimestele on Oschmanni teksti veidi koomale tõmmates järgmine: parem, kui teid poleks olemas olnud. Kuigi Oschmann neid sõnu ei kasuta, poleks tema raamatut aluseks võttes liialdus öelda, et suhtumise kandev mõõde on meditsiiniline. DDR kujutas endast väärarengut, selle inimesed olid haiguse kandjad, haigusest ei paraneta. Nii on viimase 30 aasta jooksul idasakslusele kehtestatud halastamatu ühiskondlik karantiin. Pikemas plaanis näikse oodatavat, et aeg teeks oma töö ja kustutaks mälestuse DDRist. Unustamine kujutab endast selle haiguse ainsat ja parimat ravi – läänesakslase poolt vaadatuna.

Paljude idasakslaste vaatepunktist on samas tegemist süsteemse diskriminatsiooniga. Oschmann pole tänasel Ida-Saksamaal kaugelt ainus selle j’accuse-žanri esindaja (Katja Hoyer on teine tuntum nimi), kuid tema argument on kõige vahedam ja faktide mobiliseerimine selle toetuseks kõige muljet­avaldam. Tegemist on, kirjutab ta, „ühe kogu ajaloolis-geograafilise ruumi ja selle rahvastiku porritallamisega“ (lk 38). Reformide – muidugi vajalike – hinnaks on olnud „ebavõrdsus, ebaõiglus, väärkohtlemine, diskriminatsioon, stigmatiseerimine“.

Mainigem siinkohal Oschmanni ulatusliku statistilise materjali ja tsitaatidega toestatud diskriminatsiooni­süüdistuse kandvaid telgi. Saksamaa taasühendamine avas läänesaksa kapitalile kohese ligipääsu Ida-Saksamaale. Idasakslastel polnud samas hinge taga midagi. Tulemusena ei kuulu mitte kusagil mujal Euroopas kohalikule rahvale nii vähe oma maast ja kinnisvarast. Kogu Ida-Saksamaa majandus, haldusaparaat, haridussektor jne mehitati kohe alguses läänesakslastega. Idasakslaste osakaal ei ulatu üheski eluvaldkonnas ligilähedalegi nende nominaalsele osakaalule riigis, milleks on 19 protsenti. Palgalõhe ida- ja läänesakslaste vahel on 22,5% (tõsi, idasakslaste keskmisest 3120eurosest brutopalgast kuus võivad veel idapoolsemad eksnõukogulased vaid unistada). Kõige selle tagajärjena, ütleb Oschmann, on idasakslased kaasa­sündinult konkurentsivõimetud.

Kuid sotsiaal-majanduslikust kibedam on identiteedipõhine diskriminatsioon. Oschmann nendib, et Ida-Saksamaa ülikoolides (Lääne-Saksa omadest rääkimata) pole praktiliselt idasakslastest humanitaarainete professoreid. Idasakslaste ja Ida-Saksamaa nimi kujutab endast tänasel Saksamaal proverbiaalset muda. Ida-Saksamaa inkorporeeriti Saksamaa Liitvabariiki rekonkista moel – ilma et oleks muutunud riigi nimi, hümn või põhiseadus. DDRi kirjandust ei õpetata kusagil. Lääne-Saksamaa muuseumide kogudes peaaegu puuduvad DDRi kunstnike teosed. DDRi arhitektuur hävitatakse. Kõik suured meediaväljaanded paiknevad Lääne-Saksamaal, pea ühelgi neist ei ole bürood ega püsivaid korrespondente Ida-Saksamaal. Idasakslasi peetakse laiskadeks, algatusvõimetuiks, rumalaiks, antisemiitlikeks, ksenofoobseteks, homofoobseteks paremäärmuslasteks –
ühesõnaga, ühiskondlikult taandarenenuiks. Toetudes läbivalt Bourdieule, nendib Oschmann, et tänasel Saksamaal ei ole üldse mõeldav midagi sellist nagu Ostkapital (lk 78).

Oschmanni paljudest vastavatest osundustest olgu siinkohal ära toodud üks: Angela Merkeli (kes ise on idasakslane) valik CDU juhi kohale, Armin Laschet, on öelnud: „Terved maa-alad [s.t kogu Ida-Saksamaa – A. L.] pole õppinud teisi inimesi respekteerima“ (lk 22). Oschmannile teeb viha läänesaksa establishment’i silmakirjalikkus: Lääne-Saksamaa ühiskond, poliitika ja majandus ei läbinud II maailmasõja järel mingit reaalset puhastust natsidest. DDRi kohta sama öelda ei saa. Ometi on ameti­võimude suhtumist Ida-Saksamaasse 1991. aastast alates kandnud kombinatsioon süüdistustest natsilembelisuses ja varjamatust üleolekutundest. Tagatipuks kasutab Saksamaa valitsus Ida-Saksamaa puhul otseselt natsiterminoloogiaga segatud kolonialismiretoorikat: laastatud idaalade ülesehituse koondterminiks on Aufbau-Ost, nagu 1940. aastal (lk 174). Ühtlasi on natsiajastu kunst Saksamaa muuseumides endiselt hästi esindatud.

Tuleb tunnistada, et suurtes Saksa lehtedes ilmunud Oschmanni raamatu arvustused kinnitavad reeglina tema diagnoosi: ka paremal juhul ei lähe Ida-Saksamaa ülejäänud Saksamaa avalikkusele suuremat korda. Halvemal juhul süüdistatakse teda tänamatuses, kuid ka autori suhtes kõige mõistvamalt meelestatud (läänesakslaste) reaktsioonid võiks pealkirjastada millegi sellisega nagu „jah, aga“.

Oschmanni litaania on lähetatud teele Jumala poole, kes – kasutades Arthur
Koestleri jt kunagi kommunismis pettunute veidi vabalt tõlgitud hinnangut –
valmistas pettumuse, ei tulnud toime. Oschmann süüdistab põhimises siiski vähem taevast plaani kui teostust. Mis „feilib“, on Saksa demokraatia. See ei aktsepteeri oma peamisi legitiimsusühikuid, indiviide, samadena. Saksamaal pole kodanike kõik valikud ja eelistused võrdsed, idasakslaste omad on väärad.

Kuid taevasegi plaani kritiseerimiseni jääb siit vaid lühike samm. Mitte esimese idaeurooplasena (ning lääne­eurooplasenagi) avastab Oschmann end olevat positsioonis, kus talle teatud hetkedel heiastub mingi kolmas tee sotsialistliku ja parlamentaarse demokraatia vahel. Vahemeeste ja õpetajateta poliitika, mingit laadi reformatsioon, poliitikapuhastus. Praktikas tähendab see täna paratamatult flirti paremäärmusliku populismiga. Erakonnal Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD) ongi Ida-Saksamaaga erisuhe: see on seal ühtlaselt kõige populaarsem partei (mujal veel mitte). Oschmannil AfD jaoks selle rassismi, ksenofoobia, natsisümpaatiate jms tõttu häid sõnu pole, kuid ta taandab AfD populaarsuse üsna lineaarselt Saksa poliitilise süsteemi osalusdefitsiidile: niigi tõrjutud idasakslaselt oodatakse sõna sekka ütlemist kord nelja aasta tagant valimiskasti juures. Mõni ime, et idasakslane kaldub valima süsteemikriitikuid ja eelistab tänavapoliitikat – nendib autor.

Ja astub veel paar – kuigi kõhklevat –
sammu kuristiku suunas. Ta ütleb, et mõistab Poola ja Ungari valikuid, kui need lükkavad printsipiaalselt tagasi Lääne moraalse käenduse. Ning lisab, et tunneb end lähedasemana pigem ungarlastele, poolakatele ja teistele kesk­eurooplastele kui prantslastele ja itaallastele, seda täies teadmises, et sooritab sel viisil suure faux pas. Siiski ei taha Oschmann elada ei Poolas ega Ungaris, kus paremäärmuslik marurahvuslus on juba võimul, vaid tänasel Saksamaal. Seda tahtsid ka pea kõik idasakslased 30 aasta eest, lisab ta. Keegi polnud Ida-Saksamaal rumal: „Igasuguse kahtluseta kujutas DDR endast õigusetusriiki, perspektiivitut ja talumatut“ (lk 176). Suitsiidinumbrid DDRis lõid 1980. aastatel maailmarekordeid, keegi ei nuta seda süsteemi taga. Ka autor ei taha DDRi tagasi, ka ei taha ta elus hoida mingit eraldiseisvat idasaksa identiteeti. Ta tahab üksnes täisverelist osalust Saksamaa ühiskonnale kuju andmises.

Raamatu ehk kõige huvitavama osa moodustavad kümmekond lehekülge selle keskel (lk 95 jj), kus autor vaatleb fokuseeritumalt identiteedi, osaluse ja demokraatia poliitilist umbsõlme. Tänasel Saksamaal, kus AfD kipub üha otsesõnalisemalt end positsioneerima natside pärandi kandjana, on üha raskem loota sellele analüüsile mõistvat tagasisidet – ükskõik kui tõetruu on ühtlasi Oschmanni osutus, et AfD loodi Lääne-Saksamaal ning kõik selle kesksed figuurid, ka Ida-Saksamaal, on läänesakslased. Ning midagi pole parata, just Poola ja Ungari on par excellence näited selle kohta, et postsovetlike ühiskondade liikmed on kuidagi eriliselt vastuvõtlikud marurahvusluspisikule, mille viimse instantsi paleuseks jääb seniks Natsi-Saksamaa. Ja pole parata, ajalugu näitab, et mida rohkem tuleb poliitika tänavale, seda lühem on vabariigi eluiga.

Samas peegeldub Oschmanni keskses mures teatud aksiomaatiline tõde, mida ühiskonnad ignoreerivad oma elu hinnaga, kõige enam suhteliselt vaestes ja ebastabiilsetes Ida-Euroopa riikides. Igasugune poliitika on definitsiooni kohaselt situeeritud. Selles osalevad – või ei osale – ajaloolised inimesed ja kogukonnad. Nende toetuse puudumine on seda suuremaks probleemiks, mida liberaalsem ja demokraatlikum on ühiskond. Tegemist pole mitte üksnes poliittehnoloogilise tõsiasjaga. Lääne enda ajalooline traditsioon nõuab indiviidilt osalust, oma „mina“ realiseerimist avalikus elus – olgu selle vormiks religioon või poliitika, olgu see osalus vaba või mõne režiimi poolt viimseni pärsitud. Niinimetatud „elatud elu“ on mõiste, millel on väga pikk ja filosoofiliselt vähemalt sama tähendusrikas ajalugu, kui on üksikisiku põhiõigustel. Paradoksaalselt võib elu vangilaagris olla – ja tihti oligi – väärtustihkem, kui ükskõik millises vabaduse apoteoosis. Solženitsõn on nimi, mis selle väite kinnituseks kohe pähe torkab.

DDR kujutas endast idasakslase jaoks enam kui 45 aasta vältel samavõrra „elatud elu“ kui Lääne-Saksamaa läänesakslase jaoks. Huvitaval kombel jõuab muidu igati urbaanne Oschmann selle olma fundamentaalsuse võimalikult veenvaks edasiandmiseks välja Jumalani: „Ka elu idas oli ja on elatud elu, elu selle päristähenduses, kuivõrd seda taheti või tuli elada, sunniviisiliselt seal, kuhu kellelegi on koha andnud mitte alati armas Jumal, saatus, juhus, ajalugu, geograafia või poliitika“ (lk 177). Oschmann otsib siin ja mujal tuge Ungari kirjanikult Imre Kerteszilt, kes sai 2002. aastal Nobeli preemia tunnustusena tööde eest, mis „on indiviidi haprale kogemusele toeks ajaloo barbaarse meelevalla vastu“. Siit näeme, et võimalik on teistsugune ja palju radikaalsemgi indiviidi definitsioon kui liberalismi oma: defineerida indiviid võimu vastandina.