Kõigepealt kõige põhimõttelisemast. Ei ole juhus, et päris mitmete üleloomulikke olendeid tutvustavate leksikonide sissejuhatuses, kus üritatakse määratleda üldisemalt, millega ikkagi on nende puhul tegu, võib kohata arusaama, et mütoloogiline mõtlemine opereerib mingi, C. G. Jungi terminoloogiat kasutades, kollektiivselt arhetüüpse ehk kollektiivsest alateadvusest pärinevaga. Ka Austria folkloristikaprofessori L. Petzoldti koostatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Reet Hiiemäe kommentaaridega varustatud leksikoni sissejuhatuses võib kohata selliseid märksõnu nagu ?projektsioonid?, ?kollektiivne mütoloogiline fantaasia?, ?alateadvuse aktsepteerimata mõju teadvusele? jne. Petzoldti järgi ?on deemonid ? vaatamata oma usundilisele tõelusele varasemates kultuurides ? eelkõige psüühilised realiteedid, inimliku kogemise, hirmude ja lootuste projektsioonid? (lk 6). Seega on nad ka autori arvates ?loodud inimese poolt? ja ta viitab Freudi sõnadele, kes on ?nimetanud vaimude ja deemonite ?leiutamist? inimeste esimeseks teoreetiliseks saavutuseks? (lk 6).
Jung ja vaimolendid
See on levinud, aga vaieldav lähenemine. Minu arust ei ole mõtet segada junglikke arusaamu kollektiivse alateadvuse eksisteerimisest sellise ateistliku freudlikkusega, kuigi Freudki oli vist enne surma tunnistanud kollektiivse alateadvuse võimalikku eksisteerimist. Küsimus seal peituvate arhetüüpide lõpliku päritolu kohta, kas nad on teispoolse või inimliku iseloomuga, jääbki ilmselt lahtiseks. Ma ei usu ka, et vaimolendite asi nii lihtne on.
Kui jagada inimesi nendeks, kes usuvad vaimolendite olemasolu ja kes mitte, siis Jung ise kuulus selles küsimuses pigem esimeste, n-ö ukse lahtijätjate hulka. Jung tegeles ülikooliaastatel intensiivselt spiritismiga ja korraldas spiritistlikke seansse, kasutades meediumina oma onutütart. Seansid katkestati 1898. aastal, kui Jungide majas leidsid aset paranormaalsed nähtused. See Jungi eluetapp on siiani üks vähem uurituid ja ilmselgelt on spiritistlike eksperimentide osatähtsust Jungi vaadete kujunemisele alahinnatud. Samuti ka Jungi poolt loetud, juba XIX sajandil meediumlusest kirjutatud teoseid, kus kirjeldati, kuidas tagasihoidliku haridusega meediumid saavad transis ühenduse mingite teadmise sügavamate vormidega. Kõik see oli oluline, kui Jung asus paranormaalseid kogemusi psühhologiseerima. Tähtsad olid ka läbielatud psühhootilise kriisi aastad 1913 ? 1917, mida Jung on pidanud oma mälestustes elu kõige olulisemaks ajaks. Siis sai kõik olemuslik vastuse ja alateadvusest murdis läbi aines, mille vormimisele kogu hilisem Jungi tegevus sisuliselt põhines. 1916. aastal leidis aga aset võimas paranormaalne kogemus, kui kogu Jungi perekond oli tunnistajaks seletamatutele nähtustele oma kodus: surnuid tuli karjakaupa uksekella helisedes jne. Kollektiivse alateadvuse mõistet kasutas Jung esmakordselt ent just 1916. aastal teoses ?Die Strukture des Unbewusstes?. Jung üritas teha tõelist kübaratrikki ja jätta spiritualistlikud fenomenid teaduslike uuringute legitiimseks alaks. Kas see tal ka õnnestus, jäägu igaühe otsustada. Need Jungi vaated nagu ka elu lõpuosas valdavaks saanud alkeemiakirg teevad oma keerukuses ja mitmeti tõlgendatavuses siiani järgijatele peavalu.
Tavaliselt kasutatakse lihtsustatud skeeme, käsitletakse arusaadavamaid tekstikorpuse osasid. Euroopa sajandialguse okultismimoe foon, mis vormis ka teaduslikke uurimusi ja küsimusepüstitusi, sai otsa. Pool sajandit hiljem andis Jung mälestustes võrdlemisi lahtiseks jääva ja hämara seletuse toonastele sündmustele, kõrvutades alateadvust nn surnute maaga, kust võivad kollektiivsest sisust teatud tingimustel esile kerkida mingisugused esivanemate jäljed ja manifesteeruda. Vana Jung tõdes, et 1916. aasta sündmustest peale olid surnud jäänud talle ikkagi häälteks, mis esindasid seda, millele ei ole veel leitud vastust. Seega tuleks antud temaatikat raalides alati igasugustesse jungituuris sõnavara kasutavatesse (ja eriti seda freudismiga siduvatesse) kategoorilistesse konstruktsioonidesse suhtuda kriitiliselt. Lõplikku vastust vaimolendite päritolu kohta ei ole. Vähemalt ühe vanameistri arvates.
Eesti pärimuses leidub jälgi Ahasveerusest
Sellised arutlused aga ei takista ju kuidagi tegelemist vaimolendite tundmaõppimisega vähemalt leksikoni tasemel. Pigem vastupidi.
Leksikoni koostaja ülesandeks on olnud peale tuntud kujude (nagu nõid või kummitus) kirjeldamise pakkuda ?välja ka suur hulk ainult rahvausundis tuntud ja muistendites esinevaid looma- ja inimkujulisi deemoneid, võttes vaatluse alla nende päritolu ja funktsiooni, kuju ja iseloomu?(lk 10). Sisse on võetud figuure antiikajast ja germaani usundist ning mujalt, epitsentriks Kesk-Euroopa. Petzoldti haare ja kasutatud kirjandus on silmapaistev, nii tsiteerib ta rahva- ja suguvõsapärimust, antiikautoreid ning kas või mitmeid alkeemikuid, näiteks Paracelsust ja Agrippa von Nettesheimi (lk 8-9). Juba üksinda nende tekstiosade ilmumine eesti keeles on oluline.
Kokkupuuted ajalooga ja üldkultuurilise taustaga on niisuguse töö puhul paratamatud.
Mitmel korral puudutab autor Lutheri diaboliseerimiskal-duvust; too kuulutas erinevad deemonlikud olendid kuradi moondekujudeks (näit lk 10 ja 196). See on õrna temaatika taas ülesvõtmine, aga põhjendatud tegu. Arvatavasti igaüks, kes on lugenud kas või ainult Lutheri elulugu või laulnud kirikuhümni ?Üks kindel linn ja varjupaik?(neli salmi võitlemist ?vana vaenlase? ja ?maailma vürstiga?, kes turtsub vihast), on midagi seesugust täheldanud. Tegelikult oli suur osa usupuhastuslikust retoorikast hämmastavalt brutaalne, üldine arusaam lõpuaja tulemisest sisendas, et võideldi mitte teisitimõtlejate, paavsti jne, vaid kuradi enese vastu. Luther oli igas asjas keskmisest andekam.
Petzoldt nimetab olendite puhul pisteliselt kirjanikke, kes neid ilukirjanduses kasutanud. Sellised loetelud ei ole muidugi kunagi ammendavad, aga vene religioonifilosoofi ja kirjaniku Solovjovi mainimine Antikristuse puhul võiks olla usaldust tekitav märk laiemast lugemusest (lk 24). Ent siit kasvab minu arvates välja üks antud leksikoni probleem. Kõrvuti kirjanikega oleks võidud nimetada ka vähemalt selekteerivalt kunstnikke ja nende olulisemaid taieseid olevustest. Samuti raamatus kasutatud illustratsioonide puhul on vaid vähestel juures täielikud andmed, puuduvad aastaarvud ja teosed, kust nad on võetud. See, et tegemist on väikese leksikoni ja mitte mahuka entsüklopeedilise väljaandega, ei ole vabandus. Mulle kätte sattunud venelaste poolt välja antud umbes samamahuline keskaja ja renessansi infernaalse mütoloogia sõnastik ?Deemonite aed? (1998) on selles suhtes lõpuni korrektne.
Folklorist Reet Hiiemäe on valikuliselt paralleele otsides sobivamaid-kattuvamaid Petzoldti märksõnu kommenteerinud eesti rahvausundis leiduva alusel. Tulemuseks on huvitav, vahel pikem, vahel lühem dialoog. Näiteks leidub eesti pärimuses jälgi Ahasveerusest, peata deemonitest, elementaalidest ehk elementides peituvatest jõududest. Eesti usundiski on näki üks tuntumaid ilmumiskujusid lapsi endale selga ahvatlev hobune sarnaselt ?oti veedeemoni Kelpiega (lk 104). Poomist proovivate inimeste juurde ilmub nii Kesk-Euroopas kui Eestis lombakas või kolmjalgne loomakujuline kurat jne (lk 110). Tähelepanuväärne on kommentaar, et eesti pärimuses maagi koondkuju ei esine (lk 114) nõnda kui mujal Faust, Krabatt jt. Muide, Petzoldt tõstab esile Otfried Preusslerit, eesti keeldegi tõlgitud ?Krabati?-noorsooraamatu kirjutajat kui autorit, kes ?seda muistendit adekvaatselt ja hea ainetundmisega populaarsete uskumuskujutelmade osas modifitseerinud?(lk 114). Mitmete meie vanemas rahvausus välja arendamata jäänud kujutelmade puhul (Dracula, jeti, vampiir) toob R. Hiiemäe näiteid lastefolkloorist, anekdootidest või kaasaegsetest usundilistest juttudest. Komm
enteerija toodud paralleelid on üldse leidlikud. Juutide loodud tehisinimesele Golemile omaseid jooni võib nimelt näha meie Puulases ja Tohtlases (lk 68). Või et mandragorataime inimesekujulist ja imevõimetega juurt alrauni, kelle karje väljatõmbamisel on inimesele surmav, võiks võrrelda Eestis peidetud varanduste otsimisega, millega kaasnevad õudusolendite ilmumine ja verdtarretamapanevad karjed (lk 21). Selliste rohkete kõrvutuste leidmine leksikoni nõuab ühtviisi nii head ainetundmist kui ka lahtist, otsivat meelt. Leksikone kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel, ilmselt on päris palju neidki, kes raamatu lihtsalt huvi pärast läbi loevad. R. Hiiemäe kommentaarid Petzoldti märksõnadele on aga väga head uute mõtete ja seoste tekitamiseks.
Mõned olendid on liigsed
Võib-olla oleks Petzoldti leksikonile kasuks tulnud mõnest märksõnast loobumine (zombi, jeti). Kui zombi veel kuidagi haakub ülejäänud valikuga mingite oma analoogiliste omaduste poolest, siis folkloristikaprofessori jutt jetiburgerist on lihtsalt rubriik ?füüsikute naljad? (lk 100). Parem oleks olnud täiendada ehk mõnd teist Euroopale hoopis olulisemat märksõna geograafiliselt kaugemate ja ilmselt ajalooliselt iidsemate näidete osas, näiteks kajastada ükssarve esinemist veedades või hiina kirjanduses.
Huumor sünnib nii väärikate teoste puhul hoopis kõrgemal tasandil. Leksikoni kasutatud kirjanduse nimekirja lugedes võib märgata, et ühe põhjaliku raamatu ükssarvest on kirjutanud keegi isik, kelle nimi ongi J. W. Einhorn. Seega tasemel leksikon headelt asjatundjatelt pea igas mõttes.