Silvia Kaugia. Avatar, 2006. 164 lk.
Oleme kõik vahel leidnud end mõtlemast suhtele õiguse ja ühiskonna vahel. On see siis seotud teravate probleemidega, mida ainuüksi normatiivselt lahendades tekiks ühiskondlik konflikt (Lihula, pronkssõdur), või lugedes kommentaare kohtuotsuse kohta, mis ei vasta (näiteks narkokurjategija karistamisel) ühiskonna ootustele. Palju vastandlikke arvamusi on tekitanud valitud õiguspoliitika (varade tagastamine, maksustamine). Vahel otsitakse meedia abil ka ühiskonna patuoinast: näiteks suhkrutrahvi puhul (kes riigiametnikest käitus juriidiliselt võhiklikult?). Teatud pinged riigivõimu osade vahel on samuti tekitanud ühiskonnas vastukaja, kuigi võiks tunduda, et lahendus peaks õigusriigis ju alati sisalduma õigusnormis. Näitena sobiks ehk omandireformi käigus baltisakslastele vara tagastamise küsimus, mida valitsused ja riigikogu koosseisud on pidevalt edasi lükanud ning riigikohus jällegi korduvalt seadusandjale lahendada andnud. Samuti on ühiskonnas “seedimata” meie seadusandja mõneti teisenenud roll (valitsusel on järjest suurem osa ka seadusandjana Euroopa Liidu otsustusmehhanismide kaudu).
Ehk on ka irooniliselt esitatav ja massimeedias esinev fraas “juriidiliselt on kõik korrektne” ilminguks, mis räägib õiguse ja ühiskonna võõrandumisest? Otseselt õigusest väljaspool seisvate meetodite väljapakkumine nagu nulltolerants või kampaaniad roolijoodikute või liiklushuligaanide tabamiseks on osalt põhjustatud ka ühiskondlikust kriitikast. Samas süüdistavad õigusametnikud omakorda ühiskonda: ühes hiljutises uudistesaates väitis ametnik, et õiguskorra tagamiseks ei piisa vaid politsei professionaalsest tegevusest, lõpuks peaks ka ühiskond oma hoiakuid muutma. Selleks, et õigus toimiks ja oleks ühiskonnas aktsepteeritud, on ilmselt olemas mingid reeglid ja seaduspärasused.
Õigus kujuneb ühiskonnas eneses
Nüüdisaegne õigusteaduse sotsioloogiline koolkond tekkis XIX sajandi lõpus vastukaaluks klassikalisele õigusteaduslikule normatiivsele käsitlusele. Peamiseks teesiks kujunes see, et õigus ei sisaldu mitte seadusetekstides ega kohtupraktikas, vaid ühiskonnas eneses, selle reaalselt toimivais suhetes. Tundub, et Eesti õigussotsioloogide mõnetine konventsionaalus on põhjustatud sellest, et vahele on jäänud sellised revolutsioonilised suunad nagu kriitiline õigusõpetus.
Kõnealune kogumik on tänuväärne lugemismaterjal mitte ainult juristidele ja õigusteadlastele, vaid kõigile, kes tahavad mõtiskleda õiguse rolli üle ühiskonnas ja püüda lahendada tekkinud küsimusi. Õigus puudutab meid kõiki, tahame me seda või ei. Juriidikat peetakse üldjuhul üsnagi pragmaatiliseks nähtuseks, mõtlemata selle olemuse üle. Samas on teoorias õigust defineeritud lugematu arv kordi. Enamik määratlusi tundub õige või õigustatud mingis kontekstis. Kas või näiteks Oliver Wendell Holmesi järgi: “õigus on prognoos, mida kohus võib otsustada”. Kogumiku autorid lähtuvad oma arusaamades ühiskonna ja õiguse suhtest. Seetõttu on koostatud “abistav materjal” lektüüriks, mis asetab taustsüsteemi õiguse tõlgendamise ning rakendamisega seotud ühiskonnas furoori tekitanud sündmused. Kirjutatu võib küünikule näida esseistikana, millel tegelikkusega vähe seost, seda eriti küünikust praktiseerivale juristile. Õpetanud ise vähemalt viies õigusteaduskonnas, sealhulgas mitmetes riikides, tean, et ka tänapäeva üliõpilased soovivad üha enam ja enam näha õppekavas nn praktilise kallakuga aineid, mis neid siis ametisse astudes kohe “järjele aitaksid”. Loovusele ja analüüsile, mis jääb normitehnika ja loogilise deduktsiooni piirest välja, näib jäävat üha vähem ruumi. Kui see on ajastu märk, siis millest see on põhjustatud? Kas (õigus)hari-dusreformidest? Või õiguse reguleerimisala tohutust laienemisest ning seetõttu üksteisega mitte suhtlevate juristide klubide tekkimisest? Kas vaid kasumlikule tulemusele orienteeritusest õiguse kasutajate puhul? Millised võivad olla tagajärjed, kui “juriidiliselt on kõik korrektne” jällegi märgistab ühiskonda ärritanud sündmust? Aeg-ajalt tõdetakse, et seadused ei ole piisavad või on nad rakendamatud, või on tegemist ülereguleeritusega. Aeg-ajalt tuleb tunnistada, et normitehnikast on vähe, et selgitada õiguse toimimise seaduspärasusi. Kui võib ilmselt väita, et me (rahvusvaheliste organisatsioonide poolt püstitatud kriteeriumide järgi) elame õigusriigis, kus õiguslik norm lõppargumendina prevaleerib, siis millises õigusühiskonnas me elame?
Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainult seadustest juhindudes
Kogumiku koostaja Silvia Kaugia avaartikkel viib lugeja põhimõistete ning ajaloolise käsitluse juurde. Silvia Kaugia esitab kauaaegse õppejõuna veendunult ülevaate õigussotsioloogia ainest ja ajaloolisest arengust. Autor toob kohe ka välja õigusega teadusliku tegelemise eesmärgid. Üheks nendest ongi: “selgitada õiguse “olemist”, uurida sotsiaalse tegelikkuse seotust õiguse kui nähtusega”. Seetõttu on sujuv ülevaade peamistest koolkondadest, teadlastest, õigussotsioloogilistest seisukohtadest alates de Montesquieu’st kuni Manfred Rehbinderi käsitlusteni asjakohane. Ka kaasajal võiks huvi pakkuda advokaat Ernst Fuchsi mõte, et õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes, vaid tuleks rakendada nn õigusemõistmisteadust, kuhu on kaasatud nii sotsioloogiline kui psühholoogiline lähenemine.
Silvia Kaugia teine artikkel on pühendatud õigusteadvusele ja on keskendatud järgmistele küsimustele: mis paneb inimese tegutsema normidekohaselt või -vastaselt? Mis kujundab normiteadvuse? Kas teadmised normidest tagavad normipärase käitumise? Autor kirjeldab väärtushinnangute süsteemi kui olulisemat kultuuri komponenti. Lugedes tekib küsimus, kas tänapäeva pluralismi, sõnavabaduse ja vähemusgruppide kaitse ajastul on üleüldse olemas “ühiskonna väärtushinnangud”? Kui homogeenne on meie ühiskond? Väärtussüsteemide analüüsi juures peab autor vajalikuks märkida, et tänapäeval positiivseks peetud tendentsil – kosmopoliitsusel on ka “selgelt negatiivne külg”. Kuna praegu pole olemas rahvusülest kultuuri (ka Euroopa tasandil), siis ei tugine kosmopoliidi hoiak püsivale korrastatud väärtusalusele. See tekitab mõtteid näiteks riigiülese Euroopa Liidu õigussüsteemi seostest Euroopa ja Eesti õiguskultuuriga, mis mõlemad on saanud inspiratsiooni eri jurisdiktsioonist.
Õiguse toimimist on püütud vahel seletada ka lihtsustatult. On ka teoreetikuid, kes peavad sotsialiseerumise kasutamist ületähtsustatuks, ning neid, kes näevad õiguse alusena peamiselt hirmu (Roberto Mangabeira Unger). Kaugia pakub, et õigusteadvus on teatud vaadete, teadmiste, tunnete, traditsioonide kogum, mis väljendab suhtumist juriidilistesse nähtustesse ja see mõjutab oma kogumis nii õiguse teket, realiseerimist, kohaldamise protsessi kui ka lünkade täitmist seadusandluses. Huvipakkuv on lugejale kindlasti õigusteadvuse tasandite analüüs (näiteks argiõigusteadvus, mis tuleneb kogemustest). Vaielda võib muidugi selle üle, kas nn sisemist hoiakut saab eraldi vaadelda välistest oludest, kuivõrd tuleb meelde ütlus: “hoiakutel on moed, justkui riietelgi”. Autor toob näiteks tõestused selle kohta, et “suur osa noortest on omaks võtnud praeguses Eesti ühiskonnas levinud arvamuse, et kõige olulisem on isiklik rikastumine, kui tarvis, siis ka õigusvastaseid vahendeid kasutades”. Tõsi, ka filosoof Karl Jaspersi järgi on ajastuteadvus õiguse paradigmade allikaks.
Kokkuvõttes märgib Kaugia, et iga käitumisvariandi puhul tekivad konfliktid, kui sisemised ja välised väärtused ei ühti, ja siis tuleb üks või teine väärtussüsteem tagaplaanile lükata. Lugeja võib autori arutluste toel analüüsida ka iseennast. Seda näiteks “sotsiali
seerimisagendina”, mõiste, mis tähistab isikut, kes mõjutab teise isiku kujunemist (lapsevanema, õppejõuna saan ka end agendina tunnetada ja mõningaid abstraktseid järeldusi teha). Väärtuslikuks teevad artikli refereeritud uuringud, mis seonduvad teemaga. Näiteks on viidatud uurimusele, millest lähtub, et noorte õigusrikkujate õigusalased teadmised on paremad kui seaduskuulekate omad ja need suurenevad võrreldes teiste kontingentidega.
Lembit Auväärti artikkel käsitleb õigusnorme sotsiaalsete normide süsteemis. Artikkel on tõepoolest “ülisüsteemne”, sisaldades lugematu arvu määratlusi ning liigitusi, mida kohati (ja vahel tundub, et ebapiisavalt) on ka näidetega illustreeritud (näiteks õiguse seostest majanduse ja poliitikaga). Sotsiaalsete normide kontekstis avab autor ka erinevaid nähtusi, mis õiguskäitumisel rolli omavad. Kui Kaugia artikkel räägib hoiakutest ning väärtushinnangutest, siis siin toob autor välja “müütilise mõtlemise” (näiteks läbi äri alustava väikekodanlase vaatenurga), mis õigusmõtlemist mõjutab. Siinjuures tekivad mõtted, milline on siis meie ühiskonnas valdav müütilise mõtlemise mudel, lähtudes näiteks Jean-François Lyotard’i eesmärgi- ja müüdiühiskonna teooriast.
Sund ja seadus
Autor väidab, et õigusnormides nähakse ette vahendid ja meetodid, millega riik kaitseb parasjagu võimul sotsiaalsete gruppide huve. Kuigi Auväärt tõdeb, et riigi võim sõltub samuti õigusest, toob ta oma käsitlusse riiklikku sunni mõiste. Nõustuksin pigem Eduard Raska artiklis sisalduva arusaamaga, et “pole võimalik lugeda enesestmõistetavaks õiguse olemuslikku ühtekuulumist riigi sunnivõimuga…”. Sundi ei pea Raska mitte õiguse eriomaseks, vaid pigem erandlikuks komponendiks, tuues alternatiivina esile pigem “ratsionaalse kaalutluse, mis sunnib inimest nii või teisiti käituma”. Loomulikult võib ratsionaalsus olla ka häiritud, näiteks alkohooliku puhul.
Ei saa nõus olla kõigi Auväärti järeldustega, näiteks õiguspraktika kirjelduse juures, mis jagatakse jooksvaks praktikaks, pretsedendiks ning juhendavaks praktikaks, viidates, et viimast kategooriat meil ei kasutata. Seoses Euroopa Liidu liikmesusega saab tema institutsioonide soovitusi ja arvamusi ka juhenditena võtta. Häirib, et autor on oma käsitluse üles ehitanud pelgalt riigi õigussüsteemi ja rahvusliku õiguse ümber, jättes kõrvale fakti, et asume Euroopa Liidu liikmesuse kontekstis ka uues õigussituatsioonis. Artiklis on rohkesti viiteid Nõukogude õigussüsteemile, kuigi autor juhib samas kriitiliselt tähelepanu sotsialistlikele iganditele meie õiguskultuuris.
Tundub vähemalt vaieldav, kas õiguskultuuri tõepoolest ei kuulu ajakirjandus, televisioon, kino. Ilmselt kajastavad need tihti arvamust õiguse kohast ja rakendatavusest ning peegeldavad ju seega ühiskondlikku või teatud grupi õigusteadvust. Autor räägib oma töös ka subkultuuridest, tuues näiteks just kriminaalse subkultuuri. Seega jääb kõhedust tekitavana kõlama autori seisukoht kultuuri sees valitseva mitmekesisuse vajalikkusest ja paratamatusest subkultuuri normi (autoril: malli) kandumisel üldiseks.
Religiooni ja õiguse analüüsi juures tuleb meelde Harold Bermani käsitlus, mille kohaselt lääne õiguskultuur on tugev, sest on olemuselt kristlik, st ilma viimsepäeva hirmuta ei oleks me siiani säilinud. Artiklis viidatakse autori enda publitseeritud õppematerjalidele ja jääb mulje, et Auväärt kavatseb ka edaspidi teemakohaseid artikleid publitseerida, kuivõrd artikkel lõpeb mõneti ootamatult: analüüsides “tahtlust” ja “tahtlikku käitumist” kui mõisteid, kasutatakse eelviimases lauses fraasi “ette rutates olgu öeldud”… Ärgem rutakem siis ette.
Eduard Raska (“Õiguse kehtestamise sotsiaalne mehhanism”) alustab oma kirjutist küsimusega: miks õigus toimib? Ja miks see mõnikord ei toimi? Autori käsitlused on pikitud nauditavate kirjeldustega, mis tihtipeale äratavad lugejas huvi juba seetõttu, et väheste sõnadega suudetakse selgitada nii mõndagi ja tekivad otsesed paralleelid tänapäevaste diskussioonide ja sündmustega. Autor kirjutab ehk veidi dramaatiliselt: “alles siis, kui jõud on lõpuni välja kurnatud, kui ülbe rumalus on verega kinni makstud, istutakse läbirääkimiste laua taha, et otsida probleemidele mõistuslikke lahendeid, et formuleerida huvide kooskõla põhist õiglast ja seetõttu ka püsivamat õigust”. Siin toob autor paralleele ka siseriikliku õiguskorraga, kus “üritavad tugevamad, nutikamad, omakasupüüdlikumad trügida võimuhoobade juurde, et nende toel seadusena kehtestada oma egoistlikest huvidest kantud õigust”. Arvatavasti seni, kui me vastandame “esimest” ja “teist” Eestit, ei saa ka rääkida riigivõimu dispersioonist ehk hajumist, kus kõigil (huvigruppidel) on mingil määral võimu. Robert Dahli järgi: “kõigil on kas või natukenegi raha”.
Õiguse efektiivsus
Eraldi väärib tähelepanu prof Raska arvamus pretsedendiõiguse kui tulevikus ilmselt valitseva meetodi kohta ja lubab arvata, et ka meie õigusühiskonnas oleks seda vaja empiiriliselt uurida, kuivõrd Euroopa Kohtu eelotsuste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste näol on tegemist Eesti õiguskorras siduvate (ja pretsedentidest lähtuvate) õigusotsustustega. Paeluvaim lugeja jaoks on ilmselt peatükk “Õiguse efektiivsuse probleemidest”, kus autor püüab analüüsida kriteeriume, mille järgi otsustada (näitena toodult kriminaalseaduse) normi tõhususe üle. Siinjuures on taas tegemist vägagi akuutsete teemadega, mis seonduvad näiteks terrorismiohuga kaasnevate inimõiguste piirangute õigustatusega. Autor peatub ka üleregulatsioonil kui ühel seaduse toimimise põhiprobleemil. Ise arvan, et üleregulatsioon on vahel ka illusioon, mis on tekkinud selle tõttu, et ei tunnetata normihierarhiat. Lihtsalt väljendudes: võimalusel tuleks kasutada Euroopa Liidu ülimuslikku õigusnormi, kui näeme vastuolu seadusega.
Autor esitleb ka teiste arvamusi: näiteks on refereeritud majandusteadlast Uno Merestet, kes on tegelenud juriidilise keele küsimustega. Mereste on nimelt rõhutanud, et analüüsi raskuspunkt ei pea olema mitte õiguskeelel, vaid õigusel kui keelel, kui erilisel instrumendil. (Raska käsitluses, viitena Carbonnier’le ka “ratsionaalne formaliseeritud suhtluskeel”).
Kogumik sisaldab Ivar Aimre artiklit “Politseitöö sotsioloogia”, kus püütud vastata küsimusele, milline on politsei peaülesanne ühiskonnas. Ajaloolise käsitluse osas viidatakse Sir Robert Peelile, kes lõi Londoni linnapolitsei: “Ma tahan õpetada inimestele, et vabadus ei tähenda seda, et meie kodusid röövivad organiseeritud vargajõugud ja et Londoni peatänavad on öösiti purjus naiste ja hulkurite valduses”. Tõepoolest, mis on siis politsei ülesanne tänapäeval?
Esmapilgul üsna avaralt teemat käsitlenud (kaasaegse sotsioloogia kujunemine), viib autor loogiliselt teema kokku politseitöö analüüsiga sotsioloogiliste uurimisvaldkondade abil. Toodud arutlused on vajalikud ja moodustavad tervikliku süsteemi. Autori sõnul: “Politseisotsioloogiat määratletakse kui sotsioloogiaharu, mis uurib politsei funktsioneerimist ja arengut ühiskonnas.”
Etteheitena võiks tuua jällegi teema n-ö riigikesksuse. (Näiteks: viide Kudrjavtsevile toob välja, et õiguse peafunktsioon on “rahvusliku ja sotsiaalse kokkuleppe saavutamine”). Muide, Weberi arvates on ikkagi anarhist parim õigusteoreetik.
Põnevamaid osi lugejale on kindlasti peatükk, kus käsitletakse avalikkuse arusaamu politsei funktsioonidest ja politseinike oskustest. Siin antakse põhjalik ülevaade stampidest, mida toodavad kirjanikud ja lavastajad. Näiteks väidab autor, et “enamus varasemaid kriminaallugusid kubisevad taipamatutest politseinikest ja üliandekatest eradetektiividest”. Illustratsioonina tuuakse ja analüüsitakse nii Poirot’, Ma
soni, Holmsi jt fenomeni ja mõju. Samuti lahatakse politseiseriaalide mõju (“Mõrvad Midsomeris”, “Derrick”, “Räpane Mackey” jt). Tuuakse ka järeldus, et vähemalt politseitöö uurijate arvates luuakse müüt, mis politseinike reaalse tegevusega isegi vastandub. Juristina jään lootma, et ka näiteks Jim Carrey peaosa komöödias “Valevorst”, kus peategelaseks advokaat, kes kaotab valetamisvõime (ja satub seetõttu oma ametis ületamatutesse raskustesse), on pigem müüdiloome, kui dokumentaallavastus.
Mis on siis politsei ülesanne õigussotsioloogi arvates? Või mis see peaks olema sotsioloogilisest vaatenurgast? Autor leiab, et demokraatiamaadel võiks see olla kuritegevuse ärahoidmise ja avastamise kõrval laiem “kogukonna eest hoolitsemine”. Samas jääb kõlama autori varem välja öeldu, et politseitöö heaoluühiskonnas ja siirdeperioodi ühiskonnas (sh Eesti) “on kaks iseasja”.
Liputa malemäng
Artiklite kogumik lõpeb Tõnu Pärna ülevaateartikliga “Kriminaalpreventsioon”, mida saab pidada ülevaatlikuks või informatiivseks. Artikkel sisaldab rohkelt liigendusi ja määratlusi ning kujutab endast probleemvaldkonna tänapäevast teadvustamist. See ootab edaspidist põhjalikumat analüüsi.
Kogumiku koostaja Silvia Kaugia tõdeb, et õigussotsioloogial on oluline roll, et seadusi tõhustada. Kui teemast innustunud lugeja nüüd küsib, mis on kogumikus esitatud teooriate ja arutluste väljund meie (õigus)ühiskonnas, siis leiab ta autorilt vihje: “Teoreetiliste seisukohtade praktikasse juurutamine sõltub eelkõige nende institutsioonide uurimispoliitikast, kes hoolitsevad teadlaste finantsiliste vahendite eest”. Kogumiku autoreid ei saa süüdistada põhitõdede kordamises, sest materjal on mõeldud abivahendina. Kui kohati tundub kogumikus käsitletu ehk postmodernistlikult lahterdav, siis ehk just sellepärast, et õigussotsioloogidele pole antud võimalusi ennast piisavalt tõestada. Klassik Weberi essees “Rechtssoziologie” sisaldub väide, et õiguse sotsioloogia on empiiriline teadus.
Teeksin kokkuvõtte õigusfilosoof Harti parafraseerides: Mis on õigus? Keegi ei küsi tänapäeval, mis on keemia või meditsiin. Keegi ei pea nii oluliseks neid alasid raamistada. Meditsiin hõlmab arstide tegevust haiguste ärahoidmisel. Samas ei saa öelda, et õigus on see, mida kohtunikud teevad, sest kõigepealt ongi vaja õigust, et kohtuinstitutsioon tekiks. Ja kus lõpeb õigus? Harti järgi: kas see on male, kus mängitakse ilma liputa? Aga ehk sõltub see ka mängijatest ja sellest, milles nad on kokku leppinud? Ja mille peale mängitakse?
Kogumik on pühendatud, nagu koostajad väljenduvad, suure õigusteadlase, professori, Eestis kriminoloogia ja õiguse sotsioloogia taasrajaja Ilmar Rebase mälestusele. Kuigi minu isiklikud kokkupuuted lugupeetud professoriga jäid vähesteks, innustas prof Ilmar Rebase “Kohus, kaebealune. Kaitsja” mind tugevalt ja suuline eksam korüfeele, kes oma sõbralikkusest hoolimata võis üliõpilasele tunduda üsna hirmuäratav, on mul siiani selgelt meeles. Meenub, et olin kord pärast iseseisvuse taastamist välisministeeriumi poolt lähetatud Euroopa Nõukogu komisjoni, mis tegeles kriminaalpreventsiooni küsimustega, ja minu peamiseks abivahendiks komisjoni istungitel oli nimelt prof Rebase kriminaalkoodeksi eelnõu projekt. Kogumik sisaldab muu hulgas nii prof Rebase elukäigu ja tegevuse kirjelduse kui ka tema kogumiku põhiteemaga seotud kirjutiste loetelu.