Kaarel Tarand: Platvormides torkab silma see, et ebaproportsionaalselt palju pööratakse tähelepanu rahale ja vähem sellele, mida saab võimul olles rohkem teha – luua uusi seadusi, paremat õigusruumi kultuuri vabaks arenguks. Kumab läbi soov rahajaotamise abil kogu eluvaldkonda kontrolli all hoida.
Jan Kaus: Mulle meeldib sotsiaaldemokraatide, kes lubavad ka uusi seadusi, kõigist kõige toekama programmi puhul konkreetne soov depolitiseerida kultuurkapital. See on laiema suundumuse märk. Ministeeriumi peaks igal juhul takistama rahajaotamist kuidagi mõjutada.
K.T.: Tava järgi tuleb kultuurkapitali tunnustada stiilis “hea, et meil seegi on”. Erakonnadki teevad seda ja lubavad olemasolevat toetada.
J.K.: Jah, aga näiteks Reformierakond teeb seda ainult raha võtmes. Iseenesest on disaini sihtkapitali loomine hea idee, aga kuidagi kitsendav lähenemine on see, et anname 50 miljonit ja korras. Kõik üksiklubadused on samas mõttes toredad. Näiteks, et tõstame Wiedemanni keelepreemia miljonile kroonile. Raha on juurde vaja, aga kultuuriavalikkusega ei tohiks rääkida nagu lastega. See on ju samasugune retoorika nagu see, et anname pensionäridele 500 krooni.
K.T.: Tõepoolest pole mingi eelarverea ühekordne suurendamine riigikogu põhitöö. Põhiline on, et inimesed tajuksid neid summasid, mida kultuurisfääris jaotatakse, enam-vähem õiges proportsioonis nendega, mida makstakse välja teistel elualadel.
Kultuurkapitali puhul ei ütle paraku keegi peale sotside, et kultuurkapital on pidanud täitma ministeeriumi ülesandeid, millest ta tuleks vabastada, et raha põhiliseks rohkem jääks. Teiseks, mis maksudest ja kui palju üldse tuleb.
J.K.: See on paljusid kunstiinimesi sügavalt puudutav nähtus.
K.T.: Laekumiste alus on moraalselt kaheldav. Aga sõltuvus on riigi vaatevinklist äraspidine. Kui riiklike terviseprogrammide abil üritatakse alkoholi- ja tubakatarbimist vähendada ning ka võidelda hasartmängusõltuvusega, siis sellega ju lõigatakse kultuuri potentsiaalset maksubaasi. Praeguse korra järgi ei saa kultuurkapital arvestada tulude stabiilse kasvuga, kui riik on muudes sektorites efektiivne. Selle kohta, et kultuurkapitali tuluallikat võiks muuta, pole kellelgi silpigi öelda.
J.K.: See on kultuuriinimeste seisukohalt ohtlik teema ja initsiatiiv peakski tulema riigikogust. Meie meelest on kultuurkapital vajalik ja ta ei pea oma eksistentsi pidevalt õigustama. Kui me hakkaksime kooris laulma, et rahastamine põhineb valedel alustel, siis seda ma kardaksin. See annaks ehk ettekäände öelda, et polegi üldse vaja seda valel alusel asja.
K.T.: Kultuuriala moesõnadeks on saanud “kultuuritööstus” ja “loomemajandus”. Sellesuunalisi ideid liigutati juba Pätsi ajal. Sa ise kritiseerisid jaanuaris seda, et need mõisted on jäänud avamata, lubatakse toetada midagi sellist, mille sisu pole teada.
J.K.: Ka programmidest ei leia praegu vastust, mis on osa suuremast probleemist. Ma olen väsinud kritiseerimast/paljastamast poliitilist retoorikat. See on liiga lihtne ja mitte üldse tulutoov. Neid tekste pole mõtet paljastada. Pealegi, ma ei sea paljude parteide häid kavatsusi kahtluse alla. Olulisem on muu. Mainisin enne, et sotside programm on mulle sümpaatseim, aga ka siin on sees lause, et “eluliselt olulised on asutused ja vahendid, mis tagavad eesti kultuuri sisu (artefaktide) säilimise, kättesaadavuse ja levimise”. Välja on unustatud lihtne sõna – “inimesed”.
Kavades tungib alatihti esile ehitamine, mitte inimesed. Supernäide ses osas on Rahvaliit, kes lubab igasse maakonnalinna ujula, jäähalli ja tennisesaali ehitada. Keskendumine ehitistele ei jäta ruumi keskendumisele inimestele – kes seal ehitistes ikkagi käima hakkavad? Poliitiliste ja kultuuriliste ringkondade vahel puudub dialoog. Programmides öeldakse palju sümpaatseid asju, mille kohta mul tekib küsimus: kuidas? kellega koostöös? kes kaasatakse? Need asjad peaksid olema enne lubamist mingilgi määral läbi räägitud.
Ma olen teinud ettepaneku, et ministeeriumi juures hakkaks regulaarselt koos käima nõukogu, kus oleksid nii poliitikud, ametnikud kui ka kultuuriinimesed. Tekiks konkreetne foorum läbirääkimiseks. Ma ei tunne just tihti, et oleksin kuidagi kaasatud.
K.T.: See suhtlus peaks olema mitmekihilisem. Mitme erakonnaga parlamendi puhul on ministeeriumis esindatud ainult üks, poliitiline vähemus. Seega, seda sorti regulaarset nõuandmist tuleks harrastada otse erakondadega, riigikogus ja mujalgi. Neid nn sotsiaalpartnerluse formaate peaks olema võimalikult palju. Ent selge see, et tasuta asju pole olemas ja hea nõu on eriti kallis. Kogu see nõuandev-läbirääkiv suhtlemine peaks olema ka ausalt rahastatud. Sellel, et valitsemine oleks parem ja kvaliteetsem, on oma hind, mida, mulle tundub, ei ole veel lõpuni taibatud. Erakonnad ja ametkonnad konsulteerivad hea meelega, kutsutakse kokku töörühmi ja komisjone, ainult et mõned saavad seal tehtu eest palka, teised aga mitte. Ebavõrdne suhe, mis mõjub kokku kvaliteedile. Tasuta osalemine ei ole nii pühendunud kui vaja. Mõistlikult rahastatud partnerlusstruktuur toimiks, küllap, väga hästi.
J.K.: Praegu ei eksisteeri veel sedagi. Aga seal saaks arutada neid valupunkte, mis nüüd tabavad üllatusena. IRLi, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna puhul on programmidest näha, et nad on teemale keskendunud, Keskerakonna ja Rahvaliidu puhul on teisiti. Keskerakond keskendub hoopis sellele, mis juba tehtud – teevad eilse ilma ilmateadet. Rahvaliidu tekst on üldse ülekäe visatud.
K.T.: Enne valimisi on erakonnad uutele ideedele üsna vastuvõtlikud ja mulle tundub, et esmakordselt huvigrupid seda olukorda ka aktiivselt kasutavad. Tööandjad, mittetulundussektor jt on teinud oma manifestid, soovitused. Programme vaadates aga näeme, et need on üsna selgelt mõjutatud avalikust arvamusest ja avalikust päevakorrast. Tänu sellele, et teema on meedias pidevalt mingi jamana esil, on näiteks planeerimine ja arhitektuur saanud väga suure tähelepanu osaliseks.
J.K.: Aga miks on jama? Sest arhitektidest ja seotud huvirühmadest on pikka aega lihtsalt mööda mindud. Teistes valdkondades tekib sama olukord, kui kolmanda sektori kaasamine ei muutu peaaegu et automaatseks.
K.T.: Kogenud poliitikud teavad tegelikult väga hästi seda, et kui asjassepuutuvate inimestega kõik algusest peale läbi räägid, siis jäävad pärast probleemid ära. Kuigi läheb natuke rohkem aega, jõuad sujuvalt lõpuni. Ja ometi – kui oled parasjagu võimul, siis ununeb see tegemata ja üllatavad hädad ongi käes ning kokkuvõttes saab kogu ühiskond räsida.
J.K.: Selge, et ka meie initsiatiiv peab olema suurem, tuleb ise ustele koputada ja küsida. Kuidas näiteks Reformierakond kavatseb jõuliselt kultuuri välismaal tutvustada. Mis see tähendab? Siinjuures ma ei arva, et neil oleks retoorika sisuga täitmata.
K.T.: Minagi näen, et IRL, SDE ja RE lubavad ambitsioonikalt, et eesti kultuuril on rahvusvahelist läbilöögivõimet ja et oma kapslist tuleb välja ronida. Nüüd tekib küsimus: kuidas? Ressursse on vähe ja pole selge, kas me peame eesmärke saavutama iseseisvate kultuuriinstituutide abil või suursaatkondade ja atašeede abiga. Või kasutades mõlemat. Piiratud ressursside puhul on see väga oluline valikukoht, et mitte jõude killustada. Peaasi, et valik tehtaks ja kultuuriinimesed saaksid seal toimuva sisu defineerimisel osaleda.
Veel üks häiriv joon programmides on liigne keskendumine ehitamisele. Oleks liigne rikutus arvata, et tegu on ehitusfirmade lobitööga. Et firmad tahavad avalikule sektorile kallilt ehitada. Siin on küsimus milleski muus, kujutluses, et ehitamine on valija silmis populaarne. Miks peaks ikka veel rääkima sellest, et ehitame Eesti Rahva Muuseumi? See on ju ammu otsustatud ja et see ehitatakse, on igale elanikule selge, kui protsess juba käib.
J.K.: Ma ei taha väga kritiseerida, vaid nii omade kui poliitikute
tähelepanu juhtida tihedama suhtluse vajadusele. Niipea kui mõni lubadus läheb konkreetsemaks, tundub, et asi on veel toores. Näiteks IRL lubab toetada Kaunite Kunstide Akadeemia asutamist. Aga kultuuriavalikkuses on selle poolt- ja vastuargumendid veel läbi kaalumata.
K.T.: Ütlematajätmisi on mujalgi. Kui on lubadus meie kultuuritekste teistele või teiste omi meile tõlkima hakata, siis peaks vältimatult olema öeldud, kust ja millal hakkame saama professionaalseid tõlkijaid. Kes koolitab, kes maksab?
J.K.: Hämaratest kohtadest tähtsaim on see, mis üldse programmides mahub kultuuri mõistesse. Kui RE ütleb, et televisiooni digitaliseerides teeb ta kvaliteetse kultuuri tarbimise mugavaks, siis mida ta silmas peab? Keskerakond lubab luua ühise kultuuri- ja spordikanali. Mul pole midagi spordi vastu, kuid tahaksin siiski, et kultuuri käsitletaks lahus spordist või religioonist. Et ei saaks viidata kultuuri toetamise kasvule, kui ehitatud on staadione ja kirikuid.
K.T.: Eriti kui praegu on ju ebavõrdsus kultuuri kahjuks ilmselge. Avalik-õiguslikus televisioonis on spordiuudised päeva peauudiste igapäevane lahutamatu osa, kultuuriuudiseid aga pole, mis sest, et kultuurisündmusi toimub iga päev vähemalt sama palju kui spordivõistlusi.
J.K.: Kui valdkonnad ja kogu tegevus kokku võtta, hõlmab kultuur tõenäoliselt rohkem inimesi kui sport. Uudistekanal televisioonis saab esiteks huvi suurust näidata ning teiseks seda huvi suurendada, see tähendab, kultuurivajadusi kasvatada. Riigivõim peab vajaduste tekitajana käituma ja tegutsema.
K.T.: Kui midagi tulevasteks koalitsioonikõnelusteks soovitada, siis seda, et ärge alahinnake, pigem ülehinnake inimeste kultuurilisi vajadusi ja ka võimeid. Need on olemas, rahvas ei ole juhm. Neid vajadusi ei saa katta ainult raha pakkudes ja uusi maju ehitades.
Programmidest on tegelikult näha, et kultuurivajaduste tekitamisele on mõeldud. Rõhuasetus on aga selline, et võrreldes rahvakultuuriga, isetegemisega, on kõrgkultuurile, professionaalidele pööratud tunduvalt vähem tähelepanu. See on aga vastuolus teistes peatükkides väljendatud murega ajude ja oskuste äravoolu pärast.
Kokkuvõttes lootust on. Kui riik on järjepidev ja igavikuline, siis on hea, kui on ka alaliseks kehtestatud mingid formaalsed, aga pidevat suhtlust ülal hoidvad reeglid. Et suheldakse isegi siis, kui tuju ei ole. Sellest oleks kõigile asjaosalistele palju kasu.