Olevik     

„RE:Drumming” („RE: Trummimäng”), koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker, tantsivad Salka Ardal Rosengren, Fanny Brouyaux, Anneleen Keppens, Cecilia Lisa Eliceche, Steven Michel, Anne Pajunen, Jonathan Pranlas, Marco Torrice, Petra Van Gompel, Anna K. Whaley, Stav Yeini ja Elisa Yvelin.       

Üle maailma kuulsa Belgia tantsukooli P.A.R.T.S. (Performing Arts Research and Training Studios / Etenduskunstide Uuringu- ja Treeningstuudiod) lõi legendaarne belgia koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker ning sealtpeale pole selle kooli lõpetanute ees tantsumaailma uksi kinni hoitud. Vaatame, miks.  Keersmaekeri „Drumming” on loodud juba aastal 1998, nüüd toodi lavale selle uusversioon „RE :Drumming”. Steve Reichi muusika rütmis liiguvad laval noored tantsijad, kelle näod on rõõmsad, justkui oleks nende lavatöö imelihtne. Tegelikult on nähtavad kombinatsioonid keerulised ja väga täpsed. Uuritakse tantsufraase ning kombineeritakse ja varieeritakse need looks elust. Mis see elu siis muud ikka on kui kombinatsioonide jada. Selgeks  õpitud, harjutatud mustrid, mida saab asetada igale situatsioonile. Kui need siiski ei haaku, tekivad näivalt uued, kuid tegelikult matemaatiliselt välja arvutatavad skeemid. Hea on vaadata kehi, mis on ilusad ja teevad elu loogiliseks. Kõik on paigas, kuid mitte ettearvatav – see on vist parim kombinatsioon üldse. Võimalik, et lausa „õnne valem”.     

Tulevik       

„It’s not what but how …” („Mitte mis, vaid kuidas …”), koreograafid ja esitajad Jonathan Pranlas ja Petra Van Gompel. „The Man” („Mees”), koreograaf ja esitaja Anne Pajunen. „A standing man behind a seated woman” („Seisev mees istuva naise taga”), lavastajad ja esitajad Veli Lehtovaara ja Stav Yeini. „The desert of milestones”  („Verstapostide kõrb”), koreograaf ja esitaja Steven Michel. „The Time Lapse Opera” („Aeglustatud ooper”), koreograafid ja esitajad Cecilia Lisa Eliceche ja Elisa Yvelin.     

Tantsukooli P.A.R.T.S. lõpetanud pole ainult tantsijad, vaid ka koreograafid. Järgmisel päeval pärast „RE :Drumming’u” etendumist näitasid nad Eesti publikule ka oma iseseisvaid töid. Tasemel tööd kõik. Väga erinevad: kindlasti ei saa rääkida mingist P.A.R.T.S-i koolkonnast või käekirjast. Ükski ei põhjusta küll katarsist, aga igav ei hakka. Head lühikesed tööd ka. Pranlase ja Van Gompeli „It’s not what but how …” on päris andekas, kuigi pärast eelmise õhtu „RE :Drumming’ut” ei osanud muidugi  oodata, et neilt noortelt võib tulla midagi mittetantsulist. Just: „kuidas” on küsimus. Kuidas need kaks teineteisega suhtlevad? Üks hoiab pikka nooti, teine tegutseb ning siis tulevad Wagner ja viinamarjad. Kõik need Wagneri liigsed noodid (vihje Hessele) kugistatakse alla. Veli Lehtovaara ja Stav Yeini kugistavad niisama narratiivi. „A standing man behind a seated woman” on filmivormis esitatud natüürmort, kus „surnud loodus” näitab end  eri olekuis ja samal ajal kõneldav tekst on siis „elus loodus”, mis kasvab kuivanud võrsetest läbi. Nii tundus mulle, aga võib tunduda ka sajal muul moel. Juba puht esteetiliselt on nii visuaal kui ka heli üsna nauditavad. Soomlanna Anne Pajunen mängib meest, vuntsid ees ja kehahoiak paigas. Nagu oleks just tulnud Amigost. Kohati päris huvitav, aga kuna mu ees istus kaks naisterahvast, kes olid naerukrampide vaos hoidmise kätte suremas,  pidin keskenduma neile. Tore oli. Steven Michelil on täiesti oma teema: huvitav liikumine, stepptantsu ja krumping’u elemendid, väga intensiivsed rütmikujundid. Michel ise on aga nii koomiline ja helge tüüp, et ükskõik, mida ta teeb, meelde tuleb ikka Telepoiss.   

Kaks ilusat naist Cecilia Lisa Eliceche ja Elisa  Yvelin esitavad võluva dueti Michael Nymani muusikale. Esimene pool lummab oma väga täpsel liikumisjoonisel põhineva minimalistliku mustriga, teises pooles aga panevad naised suured seelikud selga ja puistavad lavale „liigseid noote”, mis neutraliseerib esimese poole lummuse. Kahju, aga paratamatu: noorte koreograafide ja üldse noorte kunstnike tööd kipuvad ikka liiga palju näitama. Kõike näitama, raatsimata midagi pausi sisse peita.   

Olevik     

„Harmoonia”, idee autorid ja lavastajad Taavi Kerikmäe ja Mart Kangro. Ansambel U: Tarmo Johannes, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Helena Tuuling, Vambola Krigul ja Taavi Kerikmäe. „Kuidagimoodi on see kõik, „nagu jookseksid  jänesed igaviku poole, murumunad suus”.” „Lavastajakätt oli siin tõepoolest tunda.” „Täiuslikkuse huvides oleks soovinud pianistilt kohati pisut rafineeritumat (kaetumat) kõla – ansamblimängu eripära.” „Mängida on üldjuhul endal tore, vaadata enamasti igavavõitu.” „Võib ka nii öelda, et kuulda sai ülimalt kõnekaid, kujunditena kuulaja tajus kaasa mängivaid värvifinesse isikupäraselt koloriitses heliamalgaamis.”     

Mart Kangro ja Taavi Kerikmäe „Harmoonia” ennetab kriitikuid. Ekraanidel jooksevad  arvustavad tekstid. Naljakas. Tantsu ei ole, aga ansambli U muusika on tõesti „kõnekas”. Dissonants, poolikud fraasid, koolitamata lauluhääled: harmoonia missugune! Publikule jagatakse tähelepanu ja veini, muusika ulatub Mozartist Doorsini ja Garfunkelist Prokofjevini. Päris kobe kontsert.     

Tulevik       

„Kehanäppajad”, idee autor Mihkel Ernits, lavastajad Külli Roosna ja Mihkel Ernits, esitajad-koreograafid Rain Saukas, Laura Kvelstein, Jörgen Kapp ja Külli Roosna. Mihkel Ernitsa „Kehanäppajad” on aga just koreograafiliselt väga tugev: mitmeplaanilised kujundid ja ka sõna otseses mõttes tants erinevatel tasanditel, väga füüsiline ja jõuline, isegi ohtlik. Neli tantsijat turnib tellingpuuris, nad loovad vaataja omaga paralleelse maailma.  Visuaalselt väga efektne. Kuid samuti tekib siin see „noore koreograafi sündroom”: kõike on liiga palju, tahaks rohkem vaikust ja pausi. Kuid võimalik ja üsna tõenäoline, et hoopis mul endal on „vähemaigatsuse” sündroom. Olgu, ilmselt mängivad siin mõlemad oma osa.       

Olevik       

„Quartet for a microphone” („Kvartett mikrofonile”), autor Vava Ştefănescu, kaasautorid Julien Trambouze (heli) ning Carmen Coţofană, Mădălina Dan ja Farid Fairuz (esitus). Vava Ştefănescu tegutseb performance’ija tantsumaailmas juba aastaid. Tema töid võiks nimetada pigem koreograafilisteks  installatsioonideks kui tantsulavastusteks. Enne „Quartet for a microphone’i” algust Von Krahli teatri saalis anti publikule luba vaadata etendust, kust aga parem tundub, istudes või jalutades, rätsepaistes või pea peal. Keset ruumi on telefoniputka, ilma telefonita. Selle sees on kaks naist ja üks mees. Rohkem teineteise peal kui kõrval, ei mahu ju. Õhuauke pole ja klaasid tõmbuvad õige pea uduseks. Tantsijad ronivad teineteist mööda  nagu koerapojad, kes emme tissi otsivad. Palju on selle lavastusega seoses räägitud vangistuse vormidest ja definitsioonidest, mulle tundub putkas toimuv veidi laiem: see on inimese eksistentsiaalse situatsiooni (mitte just kõige optimistlikumas toonis) võrdpilt. Nii me elame üksteisel seljas, pürgides vabaduse ja ihaldatu (tiss) poole, üle üksteise, haarates kõikvõimalikest objektidest (vihmavari, banaan). Ja mulle väga meeldib, et kui  etenduse lõppedes tehakse telefoniputka uks lahti, ei oskagi keegi kuskile minna. Rohkem polegi vist vaja öelda.     

Minevik       

„Made in Russia” („Tehtud Venemaal”), lavastajad ja esitajad Andrei Andrianov ja Oleg Sulimenko, dramaturg Judith Helmer. Andrei Andrianov ja Oleg Sulimenko toovad lavale meenutuse nõukaaegsest tantsumaailmast. Mehed ise pole kindlasti minevikust, kuid „Made in Russia” võtab pulk pulga haaval lahti tantsijate (ühise) ajaloo, kus rea
alse ja väljamõeldu/kujuteldava piir on  udusem, kui seda oli eespool kirjeldatud telefoniputka klaas. Tüübid ise näevad välja väga ägedad, mõtlevad end Mick Jaggeriks, Julia Robertsiks ja paljudeks teisteks, kuni jõuavad välja lavastuse nähtamatute peakangelaste Maia Plissetskaja ja Jean-Luc Godard’ini. (vastavalt siis endine tantsupartner ja isa, või siis mitte.) Mehed jutustavad loo, kuidas nad kohtusid, kuidas nüüdistants raudse kardina taha jõudis, kuidas nad õppisid contact  improvisation’it ja jaapani butoh-tantsu. Kuidas tüübid neid asju näitavad, on ülimalt amüsantne. Contact improvisation viib arutluseni selle ajastu tabudest: kuna seksuaalsusest polnud kombeks tol ajal rääkida, siis on selge, et igasugune katsumine võib kergesti siivutut alatooni kanda. Butoh-tantsu illustreerib kõrvalekraanilt näidatav vabisev puuleheke, millega üritab sarnaneda „endine Plissetskaja lavapartner” Oleg Sulimenko.  Etenduse lõpus sikutavad mehed taskust välja kaks kortsus kirjakest, loomulikult ikka nendele nähtamatutele päevakangelastele. Andrianovi kiri Godard’ile lõpeb ilusasti: „Probably yours, Andrei”. Jah, see etendus oli probably (vähemalt mulle) parim, mis lõppenud Augusti tantsufestivalil näha sai.   

 Oli hea festival nagu ikka. Aga midagi nii eredat nagu eelmise aasta tantsufestivalil nähtud mehe ja ekskavaatori duett sellel aastal hinge ei jäänud. Aga seda olekski palju tahta ning pealegi ei võta vaimustusest väänlevat kriitikut niikuinii keegi tõsiselt. Nii et jäägem  ratsionaalseks ja rafineerituks: festival läks hästi, tantsu oli piisavalt, rahvast oli palju, stiiliskaala oli lai, kontseptsioon kunsti ei tapnud ja oi kuidas mulle meeldiks elada kogu aeg nii, et saab kolm korda nädalas käia tantsuetendusel.