Teadagi on Riia eestlastele tähtis. Pääseb ju Riia lennujaamast paljudesse maailmanurkadesse, Riiast on pärit kuulus eesti poeet Kristjan Jaak Peterson ning Vennaskond on Riiale pühendanud isegi laulu („Riia, mu arm“). Kui mainitakse Riiat, tulevad tõenäoliselt eestlasele esimesena pähe restoran Lido, loomaaed ja bussijaam/keskturg. Riia on eestlastele nii lähedal ja nii lähedane, et kerkib küsimus, kas on üldse kedagi, kes pole Riias käinud.
Sellest, et „Minu …“ sarjas on ilmunud raamat Riia kohta, sain teada siis, kui autor käis ETV „Ringvaates“ sellest rääkimas. Riialasena köitis teos kohe mu tähelepanu: mida on autor, pealegi veel eestlane, minu kodulinna kohta kirja pannud? Kas see on turismivoldik kaante vahel või saab siiski ka midagi ennekuulmatut teada?
Raamat algab paljutõotavalt: autor selgitab, miks ta üldse Riiga elama läks, ja kirjeldab, kuidas ta seal endale elamispinda otsis. Kohe saame teada, et ta jäi Riiga kaheks aastaks, töötades ühes ilukaubandusettevõtte Riia harukontoris. Ettevõtte nime lugejale ei paljastata, vaid nimetatakse seda lihtsalt Tsitadelliks. Nagu edaspidi selgub, asub kontor samanimelisel Citadele tänaval. Mõistagi mängib nimetatud töökoht suurt rolli, kuna just sel põhjusel on autor Riiga elama tulnud, kuid jääb siiski mõistmatuks, miks on töökeskkonna kirjeldamisele pühendatud nii palju lehekülgi. Kirjeldatakse töökaaslasi ja põnevaid või ka vähem põnevaid intriige, mida punutakse üksjagu. Üsna varsti kerkib küsimus, kus siis on see Riia, millele osutab raamatu pealkiri. Lugejana pidin endale aeg-ajalt meelde tuletama, et mulle avaneb siin autori perspektiiv, see on tema Riia, mitte minu oma, kuid paratamatult sugenes kärsitus: „Noh, millal ometi“?!
Raamatut sinnapaika jätmast takistab aga autori hea keelekasutus ja väljendusoskus. Pikad hästi struktureeritud laused paneksid emakeeleõpetaja rõõmust hõiskama. Mõni lause lummab niivõrd, et pean seda lausa kaks korda lugema, et ainult saaks seda mõnusat eesti keelt nautida. Jah, autor oskab kirjutada.
Kaua oodatud n-ö päris alguse saab raamat alles 75. leheküljel, kui peatükis „Põrandaalused piprad“ hakatakse tutvustama Riia söögikohti ja läti kööki. Eestlaste seas on tuntud Laima kommid, vähem teatakse lätlaste astelpaju-armastusest. Suureks plussiks on põhjalik ülevaade Riia keskturust ja näpunäited, kuidas seal orienteeruda.
Edasi on lausa rõõm lugeda: järgmistes peatükkides sukeldutakse Riia ööellu ja meelelahutusmaailma, võrreldakse Tallinna ja Riia moodi ja moenädalaid, räägitakse Riia sildadest ja saartest ning rõhutatakse, et ilmtingimata tuleb minna üle jõe ning tutvuda Daugava vasakkalda ehk Pārdaugavaga.
Teadagi, ei ole maailmas kaht samasugust paika, kuid inimestel on siiski kombeks võrrelda eri kohti omavahel, küllap meeldivate seoste pärast. Näiteks Āgenskalns Daugava jõe vasakul kaldal meenutab oma munakivitänavate ja puumajadega autorile Viljandit (lk 130), klubi Autentika on tema meelest otsekui vana suvila ja Tallinna Levika ristand (lk 90) ning Tallinas ielas kvartāls ehk Tallinna tänava kvartal midagi Telliskivi loomelinnaku sarnast (lk 94). Äratundmisrõõmu ei pruugi need võrdlused aga kaasa tuua, kui lugeja pole nendes Eesti kohtades käinud. Läti paikade Eesti stereotüüpidesse surumisega kannatab nende autentsus ja lugejate võimalus määratleda need ise.
Raamatu lõpus on autor esitanud oma kümme kõige lemmikumat söögikohta (lk 182–184), õhtu- ja öölokaali (lk 184–187) ning söödavat suveniiri (lk 188–191). Nagu turismivoldiku puhul, võib ka reisiraamatu info kiiresti muutuvas maailmas üsna peagi osutuda vananenuks. Kas väljatoodud populaarsed söögikohad ja lokaalid on alles ka aasta, viie või kümne pärast, näitab aeg. Nostalgiavaates on lemmikkohtade koondamine nimekirjadesse sellegipoolest igati õigustatud.
On meeldiv, et autor on avanud vaatamisväärsuste ja asutuste ajaloolise tausta, näiteks tutvustades Kronvaldsi pargi ajalugu (lk 40–43), K. K. von Stricka villat (lk 93–94), Bergi basaari kvartalit (lk 110) ja Rootsi väravat (lk 140–143). Nii-öelda uurimistöö on tehtud ja see lisab raamatule usaldusväärsust. Minu arvates on üks põnevamaid lugusid Riia kohta see, mida väga paljud eestlased kindlasti ei tea: 1980ndatel oli plaanis ehitada Riiga metroo. Ka sellest on ses raamatus pikemalt kirjutatud (lk 124–126).
Autor hoiatab ette, et läti keelega ta päris sina peale nii lühikese ajaga ei saanud ning tema lätikeelsed teadmised piirduvad mõne sõnaga (lk 58). Läti diakriitilised märgid valmistavad eestlastele alati peavalu – ütleksin, et pigem on see harv juhus, kui lätlaste nimed on Eesti meedias kirjutatud õigesti. Naljakal kombel käib see täiesti vastu eestlaste väitele, et eesti keeles kirjutatakse võõrnimed nende originaalkujul. Jah, kirjutatakse niikaua, kuni neis ei ole võõrtähti, mis puuduvad eesti klaviatuuril ja mida „noh üldse ei jaksa üles otsida“. Sellepärast jälgisin oma läti silmaga päris pingsalt, kas Riia raamatus on ikka kõik läti isiku- ja kohanimed õigesti kirjutatud.
Raamatus on ikkagi mõnel nimel puudu täishääliku peale käiv kriips (see tähistab pikka täishäälikut), nii et õiged isikunimed on Līva (lk 70), Māra (lk 71), Ingemārs (lk 57) ning kohanimi Pārdaugava (lk 118). Ühes kohas on puudu pikenduskriips ja sõna ka vales käändes: mitte ar cilveki, vaid ar cilvēkiem (inimestega, lk 39).
Raamatu algusest leiab Riia kesklinna imekauni joonistuse. Väga meeldiv on näha lätikeelseid vaatamisväärsusi eesti keeles esitatuna. Suures osas on need esitatud nii läti kui ka eesti keeles, kuigi mitte järjepidevalt. Näiteks tänavanimede puhul pole selge, miks on peetud vajalikuks tõlkida osa eesti keelde (nt Skolas ehk Kooli, Lāčplēša ehk Karutapja, lk 89), osa aga mitte (nt Torņa ehk Torni, lk 64, Kaļķu ehk Lubja, lk 88). Samamoodi on ka mõnede söögikohtade puhul: eesti keelde on tõlgitud Fabrika ehk Vabrik ja Hercogs ehk Hertsog (lk 114), aga baarid Aptieka (Apteek, lk 80), Pipars (Pipar, lk 76) ja Piens (Piim, lk 93) mitte. Samuti esineb vastupidiseid juhtumeid, kui vaatamisväärsuse nimetus on tõlgitud eesti keelde, aga lätikeelset pole esitatud, nt Püha Gertrudi kirik (lk 80) on läti keeles Svētās Ģertrūdes baznīca ja Rootsi värav Zviedru vārti (lk 141).
Sukeldunud Riia linna kirjeldustesse, käinud mõttes läbi peaaegu terve kesklinna, lõpetab autor raamatu hoopis teistsugusel noodil. Ta meenutab, kuidas sündis otsus töökohast loobuda ja seega Riiast lahkuda. Mitu lehekülge on pühendatud vaimse tervise olulisuse teadvustamisele – ja siis saab raamat järsku läbi. Lugejal on võimalus piiluda ühe mehe kaks aastat kestnud retke läbi läti kultuuri, arhitektuuri ja ühiskonna ning jõuda lõppmänguni. Õnneks on järelsõnasse poetatud veel mõned positiivsed tõdemused ning raamat lõpeb soovitustega, mida tasub Riias näha ja maitsta.
Kui vastata artikli alguses esitatud küsimusele, siis „Minu Riia“ on kindlasti palju rohkemat kui tavaline turismivoldik. See on isiklik vaade Riiale: saame koos autoriga jalutada linnas ringi, kuulata jutte linna põneva ajaloo kohta ja käia vahvates meelelahutuskohtades. Kuna koroonakriisi tõttu seatakse ringiliikumisele aina rohkem piiranguid, tundub, et raamat ongi ainus võimalus Riias ära käia, saada ehk niimoodi selle linna kohta teada midagi uut ja põnevatki.