“Georg” on kavalehe ja reklaami järgi muusikal. Ometi pole sel heliloojatki, kes on (kui lähtuda EEst) kõige tähtsam isik muusikali juures. Veel enam, mõned laulud on koguni teistest muusikalidest üle võetud. Nii on tegemist rangelt võttes mingi muu žanriga, näiteks sõnalis-muusikalise põimikuga. Võiks kasutada ka Wiera-aegset terminit “laulumäng”, aga sellel on veidi põlastav alatoon. Georg Ots oli ja on ikkagi kordumatu ja huvitav lauljaisiksus, mitte mõni Udumäe kuningas.
Aga jumal temaga, eestlastel on ammustest aegadest tavaks ebasoovitavaid või hirmsaid asju teiste nimedega nimetada, näiteks hunti hallivatimeheks või SS-lasi vabadusvõitlejateks. Olgu siis pealegi muusikal, ilma jutumärkideta.
Muusikali kohta ebatavaline on ka armastajapaari puudumine “Georgis”. Ükski naiskujudest, välja arvatud Näkk, ei tõuse keskseks, viimase kohta jääb aga õhku küsimus, kuivõrd ta üldse reaalselt eksisteerib.
“Georgi” veel üks huvitav mittemuusikalipärasus on olematu ajavektor. Aeg ei muutu, ühegi pildi tegevus ei tulene eelnenust. Georg jääb kogu aeg selleks, kes ta on. Erandiks on vaid tema kokkupuuted veealuse maailmaga, mis üha suurendavad igatsust selle järele ning põlastust argimaailma vastu.
Veealune maailm eesotsas Näkiga (Liisi Koikson) on muusikalis väga tähtis tegur, selle lahtimõtestamine avab kogu travestia ja isikudraama piirimail mängiva libreto. Kui vaataja aktsepteerib Georgi väidet, et see on “päriselt” olemas, lahkub ta saalist ju hoopis teistsuguste tunnetega kui vastupidisel juhul.
Kuigi Georg Ots oli hea ujuja (Eesti meister aastal 1939), ei saa tema vee-elamusi siiski üksüheselt võtta. Need nõuavad sügavamat tõlgendamist. Üks versioon võiks olla järgmine: veealune riik on kadunud Eesti Vabariigi võrdkuju. Faktiliselt kaotatud, rahva mälus (ehk vee all) aga kustumatult meeles. Ega siis asjata veena just kõvemad kommunistid Georgi kõige rohkem selle olematuses. Näkk kehastab kadunud maa kadunud ilu. Et asi selgem oleks, ütleme et Näkk – see on näiteks Milvi Laid. Ja tema loss on purukspommitatud Estonia teater.*
“Georgi” ülesehitus on leidlik ja huvitav, kontrastiprintsiibile toetuv. Lapsikult lihtsad ning komödiantlikult lõbusad ja hoogsad pildid vahelduvad Georg Otsa rohkem või vähem traagiliste menulauludega. Sest võta kust otsast tahes – Georg Otsa lauljanatuur oli jäägitult tõsine. Ka Urmas Vadi libretos on selle tunnetamist piisavalt, kõige meeldejäävamalt Otsa valgusekartlikkuses.
Vajalikud traagika ja koomika vahetoonid tekivad Georgi ja teiste tegelaste konfliktidest, mis ulatuvad naeruväärsusest (isa manitsused tööle hakata) traagikani (süvenev haigus). Kogu see tundeskaala muudab lavastuse rütmiliseks ning huviga jälgitavaks. Juba ainuüksi tänu sellele, et vaatajal kahe ja poole tunni jooksul kordagi igav ei hakka, saab lavastaja Andrus Vaariku töö lugeda suurepäraseks. Ta on hästi paika pannud tempod, aga ta on ka täpselt ja värvikalt edasi andnud libreto travestia-atmosfääri.
Etenduse lauludki on hästi valitud, kummalisel kombel on meeldejäävam ja mõjuvam just eesti autorite looming (võib-olla on see Matverele hingelähedasem?). Ebaõnnestunud on vaid tunnusmeloodia, mis pärineb teleseriaalist “Seitseteist kevadist hetke”. Kuigi viimase kangelane Vjatšeslav Tihhonov oli Venemaal vähemalt sama populaarne mees kui Ots, kuulub see hilisemasse aega ja on liiga triviaalne. Kui “Georgi” sisusse süüvida, leidub igas hetkes siiski nii head kui halba – tõsiasi, mis tänu Heldur Karmole ja Gennadi Podelskile eesti rahvale ammu universaalseks tõeks saanud.
Lapsena kartsin Georg Otsa koledal kombel. Vaevalt et ma üksinda toas olles tema hirmsat häält ja sünget kuju telekast näha oleksin kannatanud. Seda mälestust arvestades on Marko Matvere õige valik peaossa. Üks tema seniseid meeldejäävamaid rolle on ju Rando Pettai karmis road-movie’s “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Seal torkab ta Egon Nuterile koguni püssi nina alla. “Georgis” mitte. Kuigi ju võiks.
Leidlik on omaaegse legendaarse NSV Liidu kultuuriministri Furtseva (seesama, kes Eino Baskini mälestusteraamatu andmetel Alla Pugatšovat lehmaks nimetas) lavaletoomine. Tema (Anne Veesaar) duett Hruštšoviga (Andrus Vaarik) on lavastuse poliitiline puänt. Kuid selleski paaris annab end tunda lavastuse suurim puudus: hirmsuure tegelaste arvu tõttu ei ole nende suhetes inimlikku mõõdet, nad jäävad rohkem või vähem kriipsujukudeks. Kogu selle näitlejate, lauljate ja tantsijate armee ainsaks ülesandeks on oma kerglase olekuga vastanduda Georgi tõsidusele. Ega Georg nendega kuigi asjalikku juttu ajagi, lööb tavaliselt käega. Tema paneb end laval maksma laulude abil.
Lavastuses leidub säravaid karaktereid, kuid kõik nad on ikkagi vaid rongiaknast mööda vilksatavad näod. Mõjuvaim on Egon Nuteri kodanik K. Tema äraviimine Tumeda Kogu (Jaan Rekkor) poolt on etenduse tragikoomiline tipp. Märkimist väärib ka Jaan Pehk (vanem Vaho), kes ülinapist lavaloleku ajast hoolimata annab meeldejäävalt edasi nii muistsete eestlaste verejanu kui rumalust. Veel jääb meelde Elvis (Ines Aru), küll mitte osatäitmise, vaid selle tõttu, et Presley üldse “kampa võeti”. Eriti häirivalt mõjub primitiviseerimine nuhkide (Anne Paluver ja Raivo Rüütel) puhul. Neil on küllaldaselt mänguaega, et mingisugustki sügavamat mõõdet pakkuda. Aga ei, sinnasamasse postiljon Petškini ja krokodill Gena maailma nad jäävad.
Muusikali “Georg” loomisel peeti kindlasti silmas Georg Otsa populaarsust Venemaal ja Soomes ning sellest järelduvat lisapublikut. Esietendusel soomlasi natuke oli, aga mitte üle paari protsendi. Vene keelt ei juhtunud üldse kuulma. Tumedale ja süngele vene hingele selline kerglane pila Otsa arvel ilmselt peale ei lähe. Teda armastati ja armastatakse Venemaal ikka sellesama tumeda ja sünge võlu tõttu, mida tema lauljaisiksus kiirgas. Matvere on hea ja sobiv näitleja küll, aga Otsa reinkarnatsioon ta ometi pole. “Me tahame tagasi oma elu, mida me ei ole elanud,” öeldakse “Georgis”. Lavastus tõestab, et vähemalt Georg Ots elas oma elu kogu hingega. Tal oli täielik õigus see nüüd tagasi saada.
* Võib leida teisigi tõlgendamisvõimalusi. Näiteks: libreto ei räägi mitte lauljast, vaid hoopis Soome vahet sõitnud samanimelisest reisilaevast. Veealune unistuste maailm on sel juhul Soome, vaba maa, millest reisijad unistasid ja kuhu nad ikka tagasi pöörduda soovisid. Nagu laev kulges ENSV ja Soome vahel, kulgeb Georg etenduses nõukogude masendava argipäeva ja igatsuste riigi vahel.