Meest, kes istus minu vastas, hindan ma väga kõrgelt, nii et me võime rääkida kõigest. Seekord tuli kõne alla toidujulgeolek, millest ma tookord – sinna on juba palju aastaid tagasi – olin kirjutanud. Olin siis, nagu olen edasigi, seda meelt, et Eestis tuleb tegelda sellega mitte jutujätkuks, vaid pidevalt ning süstemaatiliselt. Tema arvas, et seda on palju tahetud. Võib-olla on ta nüüd, pärast eriolukorrast alanud ettekirjutust püsida võimalikult kodus oma arvamist muutnud ega ole enam väga kategooriline, sest ta oli üks kahest meie peresõbrast, kes pakkus ennast ise abiks meile toitu tooma, aga … toidujulgeolek on probleem, mida ühe ostukeskuses käimisega ei lahenda.

Nii suur minu lugemus füüsikast siiski ei ole, et oleksin kuskilt lugenud, miks füüsikateoreetik ja tuumatehnoloog, Nobeli rahuauhinna laureaat aastast 1975, akadeemik Andrei Sahharov (1921–1989) praadis eranditult kõike, mida ta sõi, ka külmalt pakutavat Vene vinegretti, mille koostisse kuuluvad õun ja hapukurk, ning heeringasalatit ehk punast salatit ehk rosolli ehk rosoljet, millesse on segatud ka heeringatükke. Ammugi ei tea ma, kuidas hooldatakse istandikes rohttaime nimega banaan ja mismoodi näeb välja banaanide termiline töötlemine enne nende jõudmist inimese suhu. Lihtsam on arvata, et see kõik on kas toiduainete tehnoloogia või äärmisel juhul ka toiduohutus – ehkki oleks viimane lollus võrrelda imeväheselt radioaktiivset banaani väikese röntgenipreparaadiga. Toiduohutus on suurel määral dieedi ja patoloogilise füsioloogia probleem, mis massilise rände korral võib mõjutada terveid mandreid. Toidujulgeolek seevastu on alati ja kõikjal globaalne. Väga lühidalt öeldes on tema sisuks mis tahes riigi suutlikkus toita oma kodanikke ja teisi elanikke oma toiduainetega, sest kui see suutlikkus on küündimatu, vajab riik toiduabi, aga kui ilmastik on soodne ja saagid koos veeressursiga rikkalikud, siis võib riik pakkuda toiduabi ise ning mõjutada vastavalt ka nn maailmaturu hindasid. Just siia on kätketud üks põhjusi, miks Lõuna-Euroopa kaitseb oma põllumajandust ja kalapüüki väga kiivalt kui teatavat privileegi.

Sõnast „toidujulgeolek“ on tehtud pisike sektor semantilisel väljal „säästev areng“. See on pigemini üks järjekordne silt rahvusvahelises diplomaatias kui normatiivse tähendusega oskussõna. Esmajoones peidetakse sildi taha nälg nõndanimetatud kolmandas maailmas, ehkki üle maakera koosneb toidujulgeolek neljast komponendist. Nendeks on kõikidele kättesaadav tervislik toit, puhas joogivesi ja hädavajalik hügieen, millele arenenud riikides lisandub toidutehnoloogia. Eestis esindavad viimasena mainitud komponenti näiteks Tartu ülikoolis tehtavad uuringud gaasfermentatsiooni vallas (dr Kaspar Valgepea jt). Seda ei sööda nagu Hollandi kerajuustu või ehtsat maasinki, ent see on üks bioprotsesse (GasFermTec) tolles süsinikuringes, milles inimene toitub ja kus ta on kas keskkonnasõbralik või mitte. Rahvusliku julgeolekuga on gaasfermentatsioon kui uurimisobjekt seotud intellektuaalse omandi kaitse kaudu, toidujulgeolekuga kui keskkond, tänu millele meil midagi süüa on. Kui postuleerida vähemasti vaikimisi, et kolmanda maailma üheks tunnuseks on alatoitumus, siis Eesti kolmandasse maailma muidugi ei kuulu. Kuid me ei ole nii jõukad, et jaksaksime lubada endile püsivat toidujulgeolekut, mis eespool toodud tähenduses on võrdlemisi kallis, sest ta on sissetulek õieti üksnes tervishoiu mõttes.

Nüüd kavatseb Euroopa Liit oma juhtorganite kaudu vähendada inimeste ravimisõltuvust. Põhimõtteliselt peaks niisugusse kavva kuuluma ka farmatseutiliste toidulisandite piiramine, mis on samuti üks toidujulgeoleku probleeme. Järelikult näiteks tsink mitte tabletina, vaid keedetud hirsina, päevalilleseemnete ja nõgestena. Paraku kultiveerib Eestis nõgest tööstusliku kaubana müümiseks partnerpoodides … kõigest Karepa ravimtaimeaed. Kui võtame juurde looduslikud ravimid ning nende võimalikud müüjad, siis peaksime Tais ja Sri Lankas toodetud eriti puhta külmpressitud kookos­pähkliõli importi vähendama ja tooma turule sertifitseeritud kohaliku hanerasva. Pool kilo kookospähkliõli võib maksta ligi 10 eurot, 150 grammi hanerasva 4 eurot 50 senti. Kumb on taskukohasem, kui teie kodu läheduses polegi sellist ostukeskust, kus oleks müügil emba-kumba? Ja kui ongi, siis on sisseveetud kraam kahtlemata odavam. Muidugi me jääme dieetilise korrektsuse piiridesse, kui kirjutame, et toit peab olema kättesaadav ja mitmekesine ning tasakaalustatud, aga maamehelik sõnavara on ses suhtes realistlikum. Loodusliku tsingi vaeguse korvamine teiste loodusandidega läheb meile kuradi kalliks! Mis siis veel teistest metallidest ja vajalikest mineraalainetest rääkida.

Kuid nende asemel me räägimegi hoopis sellest, kui majanduslikult arukas on osta Loire’i ääres valminud veine, justnagu oleksid nimelt need jumalate jook. Et elukondlikuks toimetulekuks palud maksepuhkust, aga raharingluse käigushoidmiseks jood, palju põide mahub – kas nii või? Ometi oli Prantsuse valge veini soodusmüügikuulutus üks esimesi reklaamteateid olukorras, mil üleriigilist eriolukorda ei oldud veel lõpetatud. Peagi järgnes reklaam välismaistele juustudele. Juustud võivad olla väga tõhusad joogipiima kompenseerijad näiteks kaltsiumi suhtes ja nendega on mõnus puhastada veinimargi vahetamisel suud, aga – miks me peame ilmtingimata sööma just imporditud juustusid või tootma kohalikku juustu Madalmaade-päraste nimede all? Ei, ma ei sõdi kuidagi niisuguse söögi-joogikraami vastu, mis on meile toodud mujalt, näiteks nagu kunagi õunasort „Tartu roos“, kuid kui me oma rahvusliku toidujulgeoleku eest seisame esmajoones aktsiisikorraldusega, siis me kasutame kogu aeg ainult ajutisi relvi. Mitte ainult ajutisi, vaid ka küündimatuid, sest nende abil ei kaitse me oma kõige ajaloolisemat ressurssi ehk vett. Hädapärane hügieen ei alga seebist või filtreerivast maskist. Ta algab veest, mille puhul pole sugugi ükskõik, kust ta meieni jõuab ja milleks teda kasutatakse. Itaallased kaitsevad väga tähelepanelikult oma ranniku- ja majandustsooni meresid. Meie, mulle tundub, armastame Itaalia meresid kui supluskohti rohkem kui oma merd ja siinseid siseveekogusid kui tööstusliku kalapüügi paiku.

Bürokraadile on asi lihtne. Tuleb moodustada veel üks julgeolekuasutus ja asi ants. Puhtpaberlikult arutleva juristi seisukohalt on vaja paketitäis seadusemuudatusi ning kohtulikke lahendusi ja asi jällegi, kui mitte just ants, siis vask vähemalt. Demokraatiaga spekuleeriv populist mõtleb kolmandat moodi. On vaja ära kuulata kõik asjast huvitatud ja leida võimalikult ujuv kompromiss. Ent mõelgem alternatiivselt ehk audiatur et quarta pars. Toidujulgeolek ei ole kaup nagu saastekvoot. Ta on rahvusliku iseolemise ja oodatud külaliste võõrustamise üks kõige kindlamaid tagatisi. Kui ristirahva palve sisaldab kõigekõrgemale ka soovi igapäevase leiva järele, siis lihtsurelikul asub see leib kas maapeal või vete sügavuses – sõltuvalt sellest, kas lihtsurelik on põllupidaja või kalur. See lihtsurelik ei ole tarbija mentaliteediga, ta on tootja. Tootja ei praali nagu meil kombeks, tootja loob. Kahjuks on Eesti Vabariik toidujulgeoleku loomisel alles alguses. Esimesena ses määratus vallas ajaksin joonde Eesti statistikamajanduse, teisena täiendaksin akadeemilisi õppekavu riikidevahelise võrdleva agronoomiaga ja kolmandana tooksin lagedale kõik, mis puudutab Läänemere puhtust, järelikult ka kalavarude jaotumist. „Puhas Läänemeri“ heliseb muidugi nagu müra, sest me reostame Läänemerd võrreldamatult aktiivsemalt kui puhastame teda. Oleks juba tohutu edusammu, kui muudaksime Läänemere müra helistikuks c-mollis (Bachi viiulisonaat nr 2). Üksikisikule või väikeettevõtjale käib see ilmselgelt üle jõu, riik aga ei mõõda vee kvaliteeti ei enne tema laskmist tootmisahelasse ega ka pärast seda.

Kuni me pole asjaolusid parandanud, seni teeme ka kliimast sildi ning saame e-Eestist etiketi-Eesti. Mugavam elada, lihtsam surra.