BFMi filmikunsti eriala 14. lennu komöödiafilmide kassett „Nii jääbki v?“. Lühimängufilm „Unistus“ (Eesti 2023, 21 min), režissöör Greta Liht, stsenarist Elisabeth Madisson, operaator Lee Kelomees, heliloojad Siim Aimla ja Jasper Lina, produtsent Henry Laasalu. Osades Markus Truup, Maria Paiste, Jonathan Peterson jt. Lühimängufilm „Viivis“ (Eesti 2023, 12 min), režissöör Elis Rumma, stsenarist Paula Üleoja, operaator Joosep Ivask, helilooja Kalev Kivi, produtsent Margareth Villers. Osades Elina Reinold, Luule Komissarov, Aarne Soro, Andres Ots jt. Lühimängufilm „Ab absurdo“ (Eesti 2023, 17 min), režissöör-stsenarist Iris Peil, operaator Mattias Veermets, produtsent Anet Õunpuu. Põhineb Jüri Kolgi novellil „Ada“. Osades Juhan Ulfsak, Katariina Tamm jt. Lühimängufilm „Jõululaupäev“ (Eesti 2023, 18 min), režissöör Alexandra Pärn, stsenarist Johanna Viskar, operaator Markus Muide, helilooja Luisa Susanna Kütson, produtsent Lennart Mathias Männik. Osades Grete Jürgenson, Egon Nuter, Toomas Tross jt. Lühimängufilm „Sireen“ (Eesti 2020, 20 min), režissöör Katariina Škurinski, stsenarist Marian Vridolin, operaator Heigo Riivits, produtsent Carmen Laurend. Osades Taavi Teplenkov, Lee Trei, Karolin Jürise jt. Lühimängufilm „Sulavõim“ (Eesti 2023, 19 min), režissöör Franz Malmsten, stsenarist Markus Jõeveer, operaator Tõnu Tamm, helilooja Timo Kiirend, produtsent Triin Rennit. Osades Pirte Laura Lamber, Simo Kadastu, Carmen Mikiver, Andres Puustusmaa, Tõnis Niinemets jt.
Juuni alguses kogunes innukas vaatajaskond, et olla tunnistajaks Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmikunsti 14. lennu loomingulistele pingutustele. Ootusärevas atmosfääris tuli esmaesitamisele kuus lühifilmi, mis kõik annavad tunnistust tudengite andekusest, pühendumusest ja otsingutest komöödiažanri vallas. Käesoleva aasta produktsiooni puhul torkab eriti silma noorte lõpetajate ebatavaline oskus serveerida oma töid absurdikastmes, tabades huumorit isegi elu kõige raskemates ja tõsisemates hetkedes. Ajal, mil hädasti vajame vahelduseks vähem tõsidust, pakuvad need filmid kergendust ja hea võimaluse naerda.
Jääb üle vaid imestada, kui head taset demonstreerivad need tudengifilmid. Igaüks on oma käekirjaga, teistest selgelt eristuva režii, kaameratöö, värvilahenduste ja heliga. Hoolimata piiratud eelarvest ja kogemuste vähesusest on filmid tehniliselt hämmastavalt heal tasemel. Siinjuures tuleb möönda, et enamikul filmitegijatest oli siiski võimalus kasutada kogenud näitlejaid ning sponsorite abi, mis kahtlemata on teinud tulemuse veenvamaks.
Tehnilisi küsimusi kõrvale jättes tulebki filmide kõige tugevama küljena esile tõsta kaasahaaravat jutustamisoskust. Tegijad manööverdavad osavalt naljaka ja tõsise delikaatsel piiril, pakkudes vaatajale võrdselt hetki nii kaasa naermiseks kui ka sisekaemuseks. Sealjuures moodustab iga film omaette veenva terviku, jättes kustumatu elamuse selle vaataja mällu, kellel on olnud õnne neist filmidest osa saada. Aga isegi kui iga film moodustab terviku, esineb ka kohti, kus jääb puudu hingetõmbepausist. Kõigis filmides on tegijad seadnud eesmärgiks täita iga minut filmilindist tihedalt väärtusliku informatsiooniga, jättes vaatajale harva aega mõtiskluseks ja nähtu täiel määral kinnistamiseks. Selle raskesti tabatava tasakaalu leidmine on lühifilmi ajalistes raamides kahtlemata suur väljakutse. Kokku võttes võib aga öelda, et BFMi filmikunsti 14. lend on saanud komöödiažanris maha lühifilmide kollektsiooniga, mis ületab ootusi; nende noorte filmitegijate tulevik tõotab tulla paljulubav ja me jääme huviga ootama nende edasist panust filmikunsti.
„Sulavõi(m)“. Tere tulemast postapokalüptilisse maailma, kus ootamatult napib võid! Just nii saab alguse Hera (Pirte Laura Lember) ja Ramsese (Simo Kadastu) ebatavaliste otsingute teekond. Navigeerides mööda oma korterelamut, mis hakkab üha enam meenutama Dante põrgut, laskuvad nad järk-järgult alumiste, üha armetumate ühiskonnakihtideni, haarates samal ajal kinni igast võimalusest omandada defitsiitset kaupa. See musta huumoriga, verine ja võitlusstseenidest kubisev film toob kokku sellised teemad nagu liigsöömine, ahnus, klassiühiskond, armastus ning klassikalise kirjanduse taassünd, kus naissoost peategelase eesmärk on ükskõik mis hinnaga tulla olukorrast välja võitjana. Peale haarava süžee on filmi tugevaks küljeks ka osavalt loodud koomilised tegelaskujud. Alustades nimest ja lõpetades isikupäraste maneeridega on igal filmitegelasel oma kindel eesmärk ning kõik nad toimivad kooskõlas kaootilise maailmaga, kus nad elavad. Ja kuigi vaataja võib tegelaskujudes täheldada klišeelikkust, võib ka kinnitada, et nii on saanud näitlejad veenvamalt karikeerida tegelasi, keda nad kujutavad.
Märulistseenidega tudengifilmi tegemine pole sugugi lihtne. Žanr nõuab tehnilisi finesse ja leidlikkust tagamaks, et võitlusstseenid oleksid pilkupüüdvad ega lubaks vaataja tähelepanul hajuda. Märkimisväärselt hästi on filmis teostatud üsna õigesti ajastatud lõiked, hüpped ja üleminekud, hägustades niiviisi piiri väljamõeldise ja tegelikkuse vahel.
„Ab absurdo“. Jüri Kolgi novellist „Ada“ inspiratsiooni ammutades süüvib „Ab absurdo“ kartmatult surmariiki, uurides, kuidas me elavatena navigeerime surelikkuse piiril. Film püstitab küsimuse, milles siis seisneb elusoleku sisu nii laval kui ka lava taga (või siis antud juhul filmilinal), pannes proovile meie arusaamise eksistentsist. Kiht kihi haaval koorib film lahti ühiskonna pulma- ja matusekombed, harutades mänglevalt lahti lood, mis me ise oleme nende traditsioonide ümber kudunud ning paljastab nendes varjul oleva ootamatu rõõmu. Kasutades võttena teatrikujundeid uurib „Ab absurdo“ elus mina-rolli etendamist ning viib mõtted Erving Goffmani 1956. aastal ilmunud tuntud teosele „Igapäevaelu kui etendus“1. Teemad, mida film käsitleb, on mõtlemapanevad ja tundlikud, eriti mis puudutab leina analüüsi. Kuidas leida leinas huumorit? Kas meil on üldse õigus sellisel hetkel seda otsida? Vastusena vaadeldakse filmis leina kui subjektiivset tunnet, vabastades teised leinajad piirangutest, mille on kehtestanud ettekirjutatud protseduur.
Alates hingematvatest droonivõtetest kuni võttepaikade hoolikalt läbimõeldud kujundusele ning kõrgel tasemel teostatud värvilahendustele, pakub film mõjuvõimsaid visuaalse esteetika hetki. Meeldiva täienduse annab filmile ka peategelane ise jutustajana, et vaataja täielikult mõistaks Jonase (Juhan Ulfsak) arusaamu ja motiive. Võib-olla on see sihilik, aga filmis leidub ka kohti, mida võib pidada amatöörlikeks, näiteks Ada laip, mis Jonase kõrval hingab. Sellised momendid jäävad siiski erandiks ja on andestatavad, arvestades filmi läbimõeldud terviklikkust.
„Jõululaupäev“. Nagu „Ab absurdo“, uurib ka „Jõululaupäev“ surma ja leina, aga erineb siiski selle poolest, et demonstreerib, kui suur roll on ladusal jutustamisoskusel universaalsetele teemadele tõlgenduse andmisel. Film otsib huumorit ka surmas ja hauataguses elus, tehes seda läbi peategelase Pia (Grete Jürgenson), kes püüab saada üle oma vanaisa hiljutisest kaotusest. Pia elu kirjeldab film tasakaalust väljaviiduna, nagu oleks leina raskus selle pausile pannud. Kui kogu pere jõululaupäeval kokku saab, jõuab Piat haaranud sisemine rahutus keemispunkti, mis viib spirituaalse taaskohtumiseni vanaisaga. Film paelub vaatajat sporaadiliste ja ootamatute nägemustega, mis aitavad meil järk-järgult leida üles kõik pusletükid, mis juhivad meid segadusest mõistmiseni. Filmi süžee kulgeb ladusalt, kulmineerudes lõpuhetkedel südantsoojendava pöördega.
„Jõululaupäev“ on emotsionaalne ja liigutav film, kus oskuslikult välditakse sentimentaalseid klišeesid, süüvitakse hingelistesse kannatustesse, mida põhjustab lähedase surm, ning uuritakse, kuidas tulla sellisel juhul toime oma mõtete ja tunnetega. Pereliikmete suhtlemise käigus aset leidvad koomilised hetked pakuvad tundlikule teemale vaheldust, tuletades meile meelde, kui palju vajame perekondliku soojust nii headel kui halbadel aegadel. Esile tõstmist väärivad kaadrid, mis aitavad paremini mõista Pia ja tema vanaisa lugu ning on visuaalselt äärmiselt väljapeetud. Üleminek kaootilistelt, käsikaameraga filmitud võtetelt geomeetriliselt kujundatud staatilistele kaadritele spaas moodustab sidusa lõuendi, kuhu on maalitud emotsionaalselt liigutavad dialoogid, kaasa arvatud Pia ja vanaisa vahel. Need kütkestavad kaadrid ja suure südamesoojusega sooritatud näitlejatöö edastavad hästi filmi sõnumit ning jätavad vaatajale unustamatu mulje.
„Unistus“ viib meid sisekaemuse maailma ja rullib meie ees lahti muljetavaldava narratiivi, mis omandab järk-järgult üha tõsisemaid toone. Erinevalt teistest filmidest pole siin esiplaanil niivõrd koomiline element, vaid filmis uuritakse peategelase eskapistlikku meeleolu, kasutades dialoogi minimaalselt. Uje veidrik Aivar (Markus Truup) pole rahul tööga hotelli toateenijana, oma ühiskondliku positsiooni ega ka armastuse puudumisega ning kapseldub unistuste maailma, kus loob endale nägemuse uuest elust, kus ei puudu rikkus, staatus, enesekindlus ega salsatantsud. Otsingud sellise elu realiseerimiseks võtavad aga ootamatu pöörde, kui Aivaril õnnestub sattuda ühele kõrgseltskonna peole. Mõneti tõi pettumuse, et filmi koomiline ja tegevusrohke element pääseb maksvusele alles filmi lõpuminutitel, aga ka siis täidab see oma ülesande suurepäraselt, näidates humoorikalt, kuidas Aivari ettekujutus, või pigem fantaasia, põrkab kokku tegelikkusega. Peale koomiliste momentide tuletab film meile ka delikaatselt meelde, kui kergesti laseme ennast petta oma mõtetel ja langeme võltskujutluste ohvriks. Selle asemel et püüda olla keegi, kes me ei ole, julgustab film meid jääma iseendaks ning leppima oma tegeliku minaga. „Unistus“ tõestab, et komöödiat ja eneseanalüüsi on siiski võimalik omavahel siduda.
„Viivise“ vanaldase raamatukoguhoidja näiliselt igav elu võtab vallatu pöörde, kui ta avastab, et keegi magama jäänud mees on võtnud pantvangi ühe tema raamatukogu raamatutest. Otsustanud, et raamat tuleb kohe ja pöördumatult raamatukogule tagasi võita, asub ta ootamatusi täis seiklusretkele, paljastades niiviisi oma öise alter ego. Klassikaliselt neurootiline käitumine, tüüpilised prillid, pliiatsseelik, laitmatult korras välimus – sõnaga, tõeline raamatukoguhoidja! Ja korraga – topeltelu! Ning selle topeltelu missioon? Saada kätte ainus raamat, kus sisaldub informatsioon, mille abil on võimalik tõestada, et ta endassetõmbunud abiline eksib.
Juba võttekoha valik – raamatukogu –lisab loole absurdi. Kes meist oskaks oodata, et raamatukoguhoidja võib üles näidata nii suurt kiindumust oma raamatute vastu, et on valmis isegi valetama ja nende tagasisaamiseks öösel ringi hiilima? Nii saab tagasihoidlikust peategelasest ootusi ja stereotüüpe trotsiv maskeerunud kangelane, kusjuures bibliotekaari rännakute koomilist külge tõstavad esile ka rumalavõitu humoorikad kõrvaltegelased. Peategelase tõsine hääletoon kõrvu dramaatilise, kohati isegi liigdramaatilise ja pisut õudse taustamuusikaga, mis saadavad teatud geoloogiaalase raamatu otsinguid, loovad filmis hästi ajastatud humoorikaid momente, mis panevad vaataja absurdsele retkele kaasa elama ja südamest naerma. Filmis on edukalt kasutatud klassikalisi jutuvestmise võtteid, sündmuste käigus lisatakse unikaalseid pöördeid, keeratakse vinti peale. „Viivise“ peamine tugevus on see, et keeldutakse end liiga tõsiselt võtmast. Vaatajad saavad segamatult nautida ebatavalist humoorikat jutustust.
„Sireen“ on moodne pahupidivaade muinaslugudele, millega on ühendatud südantsoojendav armastuslugu. Maailmas, kus sellistest kultustegelastest nagu Punamütsike ja seitse pöialpoissi on saanud hoopis kurikuulsad kriminaalid, kohtub meie peategelane Toomas (Taavi Teplenkov) juhuslikult merineitsiga. Sellest saab alguse sündmuste jada, mis lõpeb äärepealt Toomase vahistamisega. Film keskendub süütunde tekitatud keerukatele vastuoludele ning uurib kommunikatsiooni subjektiivset olemust, seades küsimärgi alla omaksvõetud narratiive ning lisades neisse koomilisi elemente.
Ajal, kui maailmas on vaatajate tähelepanu pälvinud äsja esilinastunud mängufilm „Väike merineitsi“2, pakub „Sireen“ meile värskendavalt teistsuguse muinasjutu, müstiliste olendite ja fantaasiamaailma kujutamise filmilinal. Film kutsub välja murdma vananenud tõlgenduste raamidest ning meenutab vajadust nautida seda rõõmu ja lõbu, mille võib avastada ootamatul viisil esitatud süžeest. Näib, et „Sireeni“ tegijad on nautinud täiega nii süžee väljamõtlemist, tegelaskujude loomist kui ka võttepaikade hoolikat ja läbimõeldud kujundamist – see kumab läbi igast stseenist. Isegi kaks koomiliselt tõsist politseiametnikku lisavad süžeele täiendava meelelahutusliku kihi. Hoolimata klišeede mängulisest naeruvääristamisest jääb film siiski siiraks oma keskse teema, armastusloo, jutustamisel. Filmi tobedustest ja pöörasevõitu olukordadest õhkub sarmi, mis lubab meil ignoreerida asjaolu, et arvutiefektide abil oleks saanud luua ka täiesti realistlikud merineitsid. Aga võimalik, et just see tobeduse ja siiruse tasakaal aitabki „Sireenil“ võita vaataja südame.
1 Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life. Doubleday, 1956.
2 „The Little Mermaid“, Rob Marshall, 2023.