Kristiina Ross: Marilyn Yalomi “Rindade ajalugu” on iseenesest päris vaimukas katse esitada ülevaade naise positsioonist eri kultuurides tähenduste kaudu, mis rindadele kunagi kuskil on antud: “pühadest rindadest” vanas Egiptuses, Kreekas ja Kaananis kuni XX sajandi lõpu “vabastatud rindadeni”. Kui rindade erootiline ja emalik funktsioon on ilmselt iseenesestmõistetavad, siis sisukord lubab sissevaateid ka näiteks rindade poliitilisse, psühholoogilisse ja ärilisse tähendusse.
Johanna Ross: Mulle tundus äärmiselt põnev avastada, mida praegu Eestis sellise omamoodi provokatiivse pealkirja all avaldada võidakse. Nii paljulubaval teemal nagu rinnad oleks võimalusi ju hea maitse piiril naljatlemisest kuni päris tõsise teaduseni. Paraku torkab raamatut avades esimese asjana silma hoopiski konarlik ja lonkav tekst. Selle varjust on igal juhul raske midagi säravat leida, olgu teravmeelset nalja või intelligentseid üldistusi. Paratamatult tekib mulje kohmakast ja küündimatust kirjatööst. Muidugi ei teagi, keda süüdistada, kuivõrd näiteks toimetaja nime ei leia raamatust kusagilt.
K. R.: Esimese hooga tahaks tõlkijat sarjata, sest tundub, nagu poleks tal olnud aega oma tööd lõpetada. Näiteks mida peab arvama sõnaseletustest, mis tõlkija näib olevat enda tarvis töö käigus teksti lisanud, ilma neid lausega grammatiliselt sidumata? Nagu lk 33: Ta osutab kreeklaste kunstis kujutatud kaheksasajale amatsoonile kui “kõige ilmekamale meeste günofoobia (hirm naiste ees) väljendusele”. Et sõna “günofoobia” feministliku teksti tõlkijale uudiseks on olnud, on iseküsimus… Ja millegipärast on osa luulenäiteid jäänud eesti keelde tõlkimata (lk 40-41 ja lk 113), ehkki tegemist pole ju originaalluulega, vaid tõlgetega inglise keelde. Samas ei olegi tõlge asja juures võib-olla kõige nõrgem külg, päris arusaamatuid lauseid on ainult üksikuid ja needki ilmselt lohakusest sündinud. Aga raamat on tõesti täiesti toimetamata. Näiteks pärisnimed on kirjas nii, nagu juhtub: kord Aristofanes, aga vahel ka Aristophanes, ent üldiselt Afrodite, Ezekiel, Cappadokia ja koguni “Tšehhi usureformaator John Hus”. Kõige kurvem on õieti see, et niisugune toimetamatus nagu ei üllatagi enam – seda laadi vigu poleks nagu mõtet loetlema hakatagi, sest trükiteksti viimistlus näib olevat valdkond, kus eesti kirjakultuur on kogu uue iseseisvusaja pidevalt ja pöördumatult taandarenenud. Võib-olla oleks pilt sellestki teosest hoopis teine, kui keegi oleks vaevaks võtnud tõlget natuke üle vaadata. Aga praegu jätab kogu raamat kohe esmapilgul kuidagi abitu mulje.
J. R.: Järgmine mulje on see, et käsitlus on veidi vananenud – originaal ongi ju ilmunud täpselt 10 aastat tagasi. Kohatult mõjub autori pretensioon uudsusega lüüa ja tema sissejuhatav kavatsus panna teid mõtlema naiste rindadest nii, nagu te pole seda kunagi varem teinud (lk 11) on praegusel ajal ilmselt suurema osa inimeste puhul luhtuma määratud: raamatus ei esitata midagi sisuliselt nii uut või hämmastavat. Mis aga ehk tüütumgi, sellele lisandub vananenud retoorika. Näiteks kohe alguses postuleeritakse põhiküsimusena “kellele rinnad kuuluvad”. Arvaksin, et niisugune omandile ja võimule keskendumine oli kuum teema pigem paar aastakümmet tagasi. Ka kõnelemine “headest rindadest” ja “halbadest rindadest” meenutab mingisugust naiivdekonstruktivismi, olgugi et sõnaühendid esinevad ka Yalomil jutumärkides. Üleüldse hoovab sellest raamatust otsekui rohkem igat laadi ismide nuditud jäänukeid kui tervet mõistust ja teaduslikku huvi.
K. R.: Terve mõistus ei käi trenditeadliku esituslaadiga ilmselt kokku. Kuigi tegemist on populaarse käsitlusega ja ühtegi viidet raamatus ei anta (mis on näiteks jutumärkides tsitaatide korral lausa häiriv – võib-olla originaalis on mingid viited siiski olemas ja need on ainult eesti väljaandes kuskile kadunud?), on autor küllap pidanud vajalikuks demonstreerida, et on kõigi oluliste diskursuste ja teooriatega kursis. Võib-olla on häda ka selles, et tegemist on ikkagi Ameerika autoriga. Sealne kontekst ilmselt ongi teistsugune.
J. R.: Selles osas on eriti kõnekas raamatu kokkuvõttev peatükk, millega on viimaks jõutud tänapäeva. Autor lõpetab äärmiselt sünge noodiga: praegu on rinnad tema arvates haiguse ja surma tööriist (lk 323); rinnad peegeldavad arstiteaduslikku ja globaalset kriisi (lk 324). Sellega viitab ta rinnavähile. Kuigi nn avaliku teadlikkusega rinnavähi osas tegeldakse mitmetes lääneriikides, näib see põhiosas midagi üdini ameerikalikku olevat. Igal juhul Eestisse ei ole roosade paelte mood ja üleskutsed kududa vähimütsikesi veel jõudnud. Siin tuleb rind vaevalt naisele esimesena pähe kui ohusümbol. Raamatu autor aga esitab oma arusaama kui iseenesestmõistetavuse, ta ei ole oma teksti ümber mingit laiemat konteksti kujutlenud. See kehtib tegelikult kogu raamatu kohta ja nii sunnitakse teos vältimatult pigem “kultuurilooliste huviväärsuste” lahtrisse. Lugemisvara võib olla huvitav, ent igatahes tuleb seda vaadelda distantsilt.
K. R.: No päris kurioosumite hulka ma “Rindade ajalugu” siiski ei liigitaks. Kohati oli tekstis ka intrigeerivaid rõhuasetusi või mõtlemapanevaid paralleele. Näiteks see möödaminnes tehtud tähelepanek, et Kreeka kunstis pidi alasti kujutatud naine kombekuse ja häbelikkuse märgiks enamasti ikkagi oma häbet varjama, aga mehi kujutati täies ilus ja varjamatus alastuses – üsna vastupidine XX sajandi kunstis täheldatavale suhtumisele. Kahjuks ei arenda autor seda paralleeli või vastandust kuidagi pikemalt edasi.
J. R.: Raamat vist ongi kavatsetud mitte just triviaalse, aga siiski lihtsa ja nii-öelda põneva teosena, mida leti äärde astunud juhuslik sirvija enam käest ära ei tahaks panna. “Rindade ajalugu” on käepärane rinnateemaline huvitavate faktide pank – ent sellesse määratlusse ei pea tingimata suhtuma üleolevalt. Ühest küljest on küll otsekui liiga palju loodetud sellele, et faktid muutuvad iseenesest kõnekaks, kui neid piisavalt ritta lükkida. Mitmel pool võinuks enam lahti kirjutada, miks just peab autor oluliseks, mis aastal leiutati mõni pesutükk või kuidas täpselt kujutati rindu mõnel keskaegsel maalil. Ent niisugust teavet on välja otsitud nii lähemate kui kaugemate ajalooperioodide kohta ja õigupoolest ongi seda põnev lugeda.
K. R.: Jah, see korsetiajalugu oli täiesti nauditav. Sest ega vähemalt eesti keeles ju niisugust “noorest valgest ja jõulisest mehest möödavaatavat” faktoloogilistki kirjandust kuigi palju ilmunud pole. Rääkimata sisuliselt pluralistlikust tekstist. Ariadne Lõng meil ilmub, aga erilist vastukaja sel pole olnud ja sügavuti on alternatiivsed suhtumised eesti keeles täiesti läbi kirjutamata. Mingeid ajaviitekirjanduse tasemel feministlikke väljaastumisi ju on. Aga üldiselt on kujutavas kunstis vist feministlikku süvenemist viimasel ajal rohkem olnud kui kirjanduses. Kirjanduses on n-ö soo-eritlusliku lähivaatluse osas silma paistnud ikka ainult mehed, Õnnepalu ja Kaplinski näiteks. Aga tõsiseltvõetav naisekeskne uuem kirjandus meil puudub. Äkki tohiks loota, et oma abitule ja iganenud väljanägemisele vaatamata provotseerib “Rindade ajaloo” eestindus mõnda intelligentset eesti naist kirjutama, mis ta tegelikult iseendast kui naisest mõtleb.
J. R.: Olen nõus: niisuguseid teoseid võib olla tarvis tankistide rolli, et sündida võiks tõeliselt siiras ja enesetõestamispüüdlustest ülearu koormamata naiskirjandus (mis tobedaid konnotatsioone see sõna ka ei kannaks). Kuigi ka see raamat on – kahtlemata väga ja väga teadlikult – hoidunud feminismisildist, kuulub see paratamatult nurkapidi n-ö rinnahoidjate põletamise aega. Pole vahest liialdus öelda või vähemasti loota, et see aeg on läbi saamas. See, mida “Rindade ajalugu” veel mäss
ulises toonis esitab kui kurioosset teavet – täpsemini igasugune selle pinnalt tehtud üldistus – võiks varsti saada “õhus heljuva fluidumina” täiesti enesestmõistetaval ja loomulikul kombel kirjandusse hõlmatud.