Mulle näib üha enam, et rahvuskultuuri arengu põhiliseks pidurdajaks on saanud majakeskne mõtlemine. Oma majas nähakse mingit erilist, aegadeülest väärtust ja igavikulise eksistentsi tagatist. Ja mitte ainult. Annab jumal maja, annab ka ameti. Näiteks maja juhatada või hallata. Majal ja majal on muidugi vahe, mõni, näiteks Eesti Rahva Muuseum, kahtlemata vajab nii hoidla- kui ekspositsioonipinda, mõne teise, näiteks rahvusringhäälingu puhul pole uue klaaspalee ehitamise vajadus sugugi nii selge. Igatahes oleks tervislik majas mõnikord näha probleemide allikat ning voorust hoopis majatuses. Pole maja, pole kulusid. On terve hulk töid, mida saab teha maja omamata, ning ettevõtmisi, mille korraldamisel osutub oma maja ainult koormaks. Majad söövad tänapäeval suurima osa kultuuri eelarvest, majade ülalpidamisse uputatakse märkimisväärne osa palgarahast, mis töötajatel nõnda saamata jääbki.
Tartu kunstimuuseum on kahtlemata omanäolise hinnalise koguga asutus, kus tegeldakse ka kunsti uurimisega. Kuna selle kestmise teema kord juba päevakorda on kerkinud, olgu see siinkohal näiteks (põhimõtteliselt kehtib edasine arutluskäik iga kunstivalla, aga ka avalike ülikoolide jm avaliku sektori institutsioonide puhul), et ka me kõrgkultuur oma institutsioonidega ei ole igaveseks ajaks ja muutumatuks betoneeritud. Elame siiski ju teaduse ja teadmiste ning kriitilise mõtlemise ajastul, mil muutuvas keskkonnas arengut tõukavaks jõuks on pidev küsimuste esitamine ning kehtivate teooriate ja tõdede pommitamine kahtlustega – et äkki see ei ole nii, nagu paistab, ehk on nähtavale, sageli ebatäiuslikule teele olemas veel nägemata alternatiiv.
Kunstimuuseumi mõte on kindlustada loodava kunsti esindusliku läbilõike kogumine, uurimine ja hoidmine üle aegade ning kogunenud väärtuse võimalikult laiaulatuslik eksponeerimine. Muuseumi kogud ju tekivad avaliku maksurahaga soetatud teostest, mistõttu on igati õigustatud kodaniku-maksumaksja soov „oma pilte” näha. Avaliku raha eest ostetu peabki olema avaliku ruumi osa. Sellest arusaamast on kantud ka nn protsendiseadus, mis hakkab reguleerima tulevikus avalikesse uusehitistesse kunstiteoste soetamist. Soetamishetkest on uus kunstiteos ju täpselt samas staatuses nagu tema vanemad vennadõed muuseumides. Selle vahega, et see, uudisteos, on kohe avaliku ruumi osa ja alaliselt eksponeeritud, mitte hoidla ligipääsmatuses olemas vaid mõne uurija jaoks.
Niisiis ei tohiks esmane küsimus olla, kas kunstikogu valitseval ja uurival organisatsioonil on oma maja, vaid küsimus kunstivara võimalikult laiaulatuslikust eksponeerimisest. Kui kuskil, siis just Tartus on avalikel hoonetel linna kõigi hoonete seas hea asend ning suur osakaal. Eeskätt muidugi ülikoolil. Tegu on igati korraliku eksponeerimispinnaga, mille aktiivsele kasutamisele on raske näha muid takistusi kui see, et pole niisugust ülesannet püstitatudki. Võiks ju püstitada. Nii juriidiliselt kui ka rahaliselt ei tohiks ülesanne konti murda. Eesmärk ise üllas – kunst avalikus ruumis kasvatab ja õilistab inimest. Eriti noort, kelle hing veel ülearu soomustatud pole. Ma ei ütle, et kõik on imelihtne, kuid vähemasti läbi arvutada selle võimaluse võiks. Eelhoiakuta, et „nii ei saa”. Viimast võib mõelda vaid koer heintel. Teine teema on kunsti uurimine, kunstialane teadustöö. Teadustegevus Eestis käib valdavalt ülikoolide juures. Ja kui Tartu ülikool lahke käega korraldab näiteks maalikunsti õpetamist ning tal on ka pikaajaline kunstiajaloolaste koolitamise traditsioon, siis mida kurja võiks näha selles, kui ülikool pisut kunstiteaduslikku haaret laiendaks? Uurijatele soojade tubade puudust pole kokkutõmbuva õppemahuga ülikoolis ette näha.
Iseseisva väikese institutsiooni kaitseks tuuakse sageli, et väikesed ja sõltumatud on mitmekesisuse tagatiseks. Kunstimuuseumi puhul (aga miks ka mitte ülikooli) tähendab see, et teadus- ja õppetöös on midagi sedavõrd kohaspetsiifilist, et igal muul tingimusel peale kehtiva kaotaks asi midagi oma väärtusest. Mõistagi saab setu asja ajada ainult Setumaal ning Tartu kunsti asja ainult Tartus. Kuid kui muuseumi ambitsioon piirduks Tartu kunstnike või Tartu-teemalise kunsti kogumisega (nii ei ole ju!), siis oleks tegemist tüüpilise munitsipaal-, mitte riigiasutusega.
Hirm suurte organisatsioonide ühetaolistava mõju ees pole päris alusetu (eriti okupatsiooniaja tsentraliseerimisürituste mälestuste toel), kui halvad suurorganisatsioonid on pikkade käsuliinidega võimupüramiidid, mille tipus ametlik norm kehtestatakse. Kuid miks peaks me seisusteta ühiskond ihkama hierarhiaid, pikki redeleid ja otsustamise delegeerimist üles? Tehnoloogia areng on meile kinkinud võimaluse toetuda ühiskonna arendamisel demokraatlikele võrkstruktuuridele, milles väärtust pole käsul, vaid hoopis kokkuleppel. Ma ei näe, et isegi piiratud ressursside tingimustes võiks konsensuse taotlus kuidagi mitmekesisust pärssida. Käsk teeb seda küll. Põhiseaduslik eesmärk kindlustada eesti kultuuri kestmine ja areng üle aegade on täidetav mitmesuguses ja kindlasti ajas muutuvas organisatsioonilises vormis, mitte ainult nende institutsioonidega, kes sattusid kultuurikandjate nimekirja iseseisvuse taastamise hetkel 20 aastat tagasi. Avaramalt mõtlemine aitab igas hädas.