Bruno Ganz mõjub kui ehe Hitler. Goebbelsite perekond Reichstagi punkris.
Mängufilm ?ALLAKÄIK? (?Der Untergang?, Saksamaa-Itaalia-Austria, Constantin Film Produktion GmbH, 2004).
Re?issöör Oliver Hirschbiegel, Berndt Ehringeri stsenaarium Melissa Mülleri ja Traudl Junge raamatu ?Viimse tunnini? järgi. Operaator Rainer Klausmann, originaalmuusika autor Stephan Zacharias.
Osades Bruno Ganz (füürer), Corinna Harfouch (Magda), Alexandra Lara (Traudl Junge), Ulrich Matthes (Goebbels), Juliane Köhler (Eva), Thomas Kretchmann (Fegelein), Heino Ferch (Speer), Christian Berkel (dr Schenk), Donevan Gunia (Peter Krenz) jt. Linastub Kobarkinos.
Kõige häälekamalt on selle filmi üle arutanud just sakslased ise. Isegi Iisraeli retseptsioon oli hea. Sakslastele on need varjud aga juba liiga süngete kontuuridega. Psühhiaatrid on kirjutanud, millised olid Vietnami sõja üllatusrünnakutes hukkunud sõdurite ajud, kuidas üle elatud määratu õudus on hakanud tasapisi peegelduma ajukoe struktuuris. Ka vanadel berliinlastel on mõte kunagisest tragöödiast iga tõsisema mõtte taga. On hetki, mil suudetakse mõtelda ainult sellest. Ja kui ka vahepealsed põlvkonnad ?sellest? vaikisid, siis uued ja pealetulevad on hakanud taas pead tõstma.
Filmis on aga palju tegelasi, kes on pigem osa nõukogude sõjamütoloogiast. Oleme kümnetes filmides näinud seda hetkelist vabastust, mis järgnes punalipu kerkimisega Reichstagile. Kuid sõja narratiivimaagiast ujusid peatselt esile ka ajaloo narrid: Himmler (?Stirlitz varastas Himmleri seifist tähtsad paberid. Radiogramm ?Keskus ? Justasele?: ?Tutvuge ja pange tagasi, kust võtsite. Milleks Genrihh Gebhardovit?i pahandada? Tema alluvuses ju inimesed ? korralikud.??) ja Bormann (?Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega: ?Stirlitz, te olete pederast!? Kõik pahvatasid naerma, ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud radiogramm, kus teatatakse, et talle on omistatud kindrali auaste.?). Anekdoodiloogikasse kuulus ka Himmleri eriesindaja peakorteris, SS-brigadeführer Hermann Fegelein (?Hande lang!? röökis Fegelein. ?Kehrt Marsch! Ein, zwei, drei, vier, halt! Antreten!? Brigadeführer jälgis oma SS-lasi. ?Fegelein on rindel täitsa ogaraks läinud,? kommenteeris Stirlitzi selja taha ilmunud Müller. ?Seda see tähendas, et ma täna unes rebast nägin. Ega rebase unes nägemine head tähenda.?).
Raskuse vaim sõnas ja teos
Sakslased ei saa niisugustest anekdootidest aru. Nende jaoks on Fegelein traagiline kangelane; mees, kes üritas punkrihullusest välja murda, aga langes üldises masenduses litsi ja viina ohvriks. Nendele on Fegelein (keda mängib üsnagi Klaus Maria Brandaueri tüüpi näitleja Thomas Kretchmann) dramaatiline ja ülev Nibelung, kes väidab, et sõdurivanne ei ole võtnud mõtlemisvõimet ja kes saluteerib sekund enne mahalaskmist. Ta ei jõua oma ?Heil Hitler!? lõpunigi öelda, kui poole salve jagu valangut ta otsekohe maha niidab.
Hitler on ?Allakäigus? just niisugune, nagu me ikka oleme harjunud füürerit ette kujutama: elust räsitud, reaalsust mitte arvestavate lootustega, raskuse vaim igas sõnas ja teos. Episoodis, kus saab teatavaks, et 12. armee on edelas 30 kilomeetri kaugusel ameeriklaste positsioonidest, 9. armee on sisse piiratud, Steineri tankikorpust pole enam olemas ning füürer nõuab, et ruumi jääksid ainult Keitel, Burgdorf ja Jodl, näib, et füürer on tagasi lapseks muutumas. Kuid seda teame kohe, kui füürer välja ilmub: see mees ei karda keda kuraditki. Tõsi, surma eel avaldab ta hulgaliselt sügava masenduse tundemärke ja omapärast käegalöömise mentaliteeti: ?See rahvas ei väärigi paremat ? kadugu ta!? Kuid tema tõmblused pole tingitud surmahirmust: suhted ajaliku surmaga on talle klaarid. Tema hingevõitlus käib pigem palju sümboolsema kapitali ümber ? teda huvitab just see ajalugu, mis algab hetkest, mil leek tema laiba kohal taevasse tõuseb. Teda huvitab oma tegude surmajärgne imago. Ja kõike seda kujutatakse.
Leiab aset omapärane stseen: Magda Goebbels nõuab adjudant Günschelt, et too teeks ukse lahti. Uks avanebki ruumi, kus mööduvad füüreri 56aastase elu viimsed sekundid. Seda ei hakka me elu sees teadma, mida ütles füürer Evale enne lahkumist, Günschele ja Magdale ütles ta aga nii (filmi järgi): ?Meid neavad veel miljonid.?
Re?issööri sõnade kohaselt on suurem osa filmist ajalooline tõde. Hitleri surma oleks võinud aga ka teisiti lahti mängida. Stsenarist on eelistanud n-ö sõjaväelist versiooni: sulgumine oma tuppa, dramaatiliste liialdusteta pauk, väike üllatus kõigi näol ja raske uks Juhi elutuppa avatakse kohe. Hästi on kujutatud seda, kuidas paugu kuuljateks on tegelikult vaid kõigega harjunud sõjaväelased: kindral Krebs, kindral Burgdorf ja ooberst Duffing. Tegelikult mängis kusagil kauguses Wagner, Hitler sulges oma toa ukse ja ütles enne seda: ?Kui muusika on lõppenud, kustutage tuled.? Siis hammustas proua Hitler tsüaniidikapslit, härra aga tulistas endale suhu, nagu varem kokku lepitud. Ja kehtis leping, et ülejäänud seltskond ei tohi kohe laipu vaatama tulla.
Maganud deemonite äratus
Ma tahan öelda, et Hitleri surmast on kaks versiooni. Üks neist on kunstiline versioon, milles Hitler räägib muusikast. Seda on pilkena kasutanud The Doors oma loomingus: ?When the music?s over turn out the lights! Turn out the lights, Adolf Hitler ? Adolf Hitler is still alive. Oooogh?? Teine olekski (?Allakäigu? oma) kuiv ja sõjaväeline versioon: paugu peale saluteerivad ohvitserid ja kangelase keha viiakse põletamisele, kusjuures Braun põleb ära viimse tükini, härra Hitlerist jäävad järgi vaid kolbakaas, hambad, paar konti ja rihmapannal. (Varsti pärast seda tapetakse lasuga otsaette ka Hitleri teisik Gustav Weler, kellel on jalas nõelutud sokid.)
Pärast selle filmi vaatamist ei saa ?The Doorsi? sellest laulust enam lugu pidada. See tundub justkui ilkumisena. Vahetult pärast ?Allakäiku? rääkisid naised mulle, kui raske on tegelikult sünnitada: valu on üle kogu keha, isegi kõrvades, selle levikut ei saa pidurdada. Ja kui siis laps lõpuks välja tuleb, siis on suur-suur rõõm, mis pärast ?Allakäigu? kõikide vägivaldsete surmade äravaatamist tundub mõttetuna. See on nii: härrased ohvitserid kustutavad viimased sigaretid, vaatavad üksteisele otsa ja lasevad endale mõlemad sekundilise vaheajaga kuuli pähe. Kui ka Helga Goebbelsi lõualuud purustavad ema käte all surmava kapsli, küsid sa endalt: kas elu on väärt elamise vaeva?
Seda vaeva on elu kindlasti väärt, kuid ?Allakäigu? elu on liiga sünge. Ja miks ta just selline on, vastab doktor Goebbels kenasti ära, öeldes kindral Weidlingile: ?Ise te andsite meile, natsionaalsotsialistidele, mandaadi, idioodid.? Nii et kui annad natsidele mandaadi, siis oled idioot ja su elu pole väärt elamise vaeva?!
?Untergang? jooksis ka Jeruusalemmas ja täissaalidele. Sealsed kriitikud pidasid seda aga ?seni maganud deemonite äratamiseks?. Vana valu tuleb välja. Mõned ei taha ju enam mäletada. Niisugustes saksa linnades, kus sakslased aastakümneid ühel ja juudid teisel pool tänavat elanud, juhtus juba pärast sõda, et linna sattunud võõras küsis: ?Miks seal teisel pool asustus nii hõre on?? ?Kust meie teame?? kõlas vastus.
Saksamaal vaatas filmi viis miljonit inimest. Kriitilised noodid retseptsioonis tulid rahvusliku häbi alastikiskumise eest. Mõnd kriitikut häiris, et ?Iwani? kujutati liiga leebena ? niisugune (paaris kaadris suhteliselt vagane) vastane ei olnud justkui seesama, kes tegelikus Berliinis sadistlikult mõrvas, röövis ja vägistas.
Üldiselt peetakse ?Untergang?i? omapäraks ja suureks eeliseks ajaloolist autentsust. Kõik on nagu päris. Bruno Ganz on nüüd Aadu ofitsiaalne nägu. Võime oma süngeimates unenägudes kujutleda, kuid
as Hanna Reitsch (Anna Thalbach) lendab oma pisikese lennukonega kenasti tagasi, aga pardal pole tal enam Ritter von Greim, vaid selle abil lendab õhutõrjekahurite eest põigeldes pealinnast minema kogu Goebbelsite, Bormannide, Keitelite, Müllerite, Ribbentroppide, Kalterbrunnerite jne bande. Ja üle Euroopa kõlab nende veidi krigisev naer: ?Lollid! Kes käskis meie poolt hääletada?! Nüüd mädanege kaevikutes ja kõlkuge nööride otsas!?