Ebatavalised muusikariistad
Esimesel korrusel on nelja kunstniku tööd: Mart Viljuse ja Remo Võsa-Tangsoo fotod, Merle Kannuse tahvelfotod tekstilisadega ning Erki Kannuse muusikariistad, mis ei sarnane tavamõistes pillidega. Tegemist on helimehhanismidega, millega iga näituse külastaja saab ise hääli ja helisid tekitada. Erki Kannuse pillide eesmärk ei ole meloodia tekitamine, nendega ei saa otseselt muusikapalu mängida (kuigi võib-olla pika süvenemise ja katsetamise puhul on ka see täiesti võimalik), pigem on nende muusikariistade mõte muuta mõtlemist ja arusaama muusikast endast. Külastajad ei julge küll algul eksponaate puutuda, pole see ju näitustel kombeks, kuid kui mõni julgem on juba mõnest pillist kummastava heli kätte saanud, siis tekib ka teistel tahtmine kohe proovida, kuidas see võimalik on, kuidas need muusikariistad helisid tekitavad ja kuidas mehhanismid toimivad. Oluline on just üllatus- ja avastusmoment. Kunagi avastasin ise samuti, et munalõikur on üks väga huvitav pill, vahel võib ta juhuslikult ka hääles olla, vähemalt mõned keeled (terad, mis lõikavad muna viiludeks). Isegi mõne loo saab ära mängida. Mis see kannel või viiul siis ikka nii parem on.
Mart Viljuse fotoseeria tundub esmapilgul ilusate piltide jadana. Tõepoolest, fotodel on kõik ilusaks fotoks vajalik: ilus maastik, ilusad värvid, ilusad loomad. Viljuse fotodesse süvenedes moondub ilu samuti millekski õõvastavaks. Loomad tema fotodel on tegelikult topised, kes on asetatud absurdsetesse kompositsioonidesse: nii ongi, et fotol, kus hunt on justkui tabatud hetkel, mil ta oma saaki sööma on asunud, vaatab seda samaaegselt pealt üks tuhkrulaadne, ka mõned linnud elavad kaasa. Kõik on justkui sõbralikult koos, aga tasakaal on kadunud, loomus ja elu ise kuidagi väärdunud. Tegelikkus on valusalt moondunud, pealtnäha ilus ja hea ei pruugi seda tegelikult olla.
Reimo Võsa-Tangsoo “Vana sõna” ja Merle Kannuse “Püha sekretsioon” on näituse need osad, mis nõuavad ehk veidi rohkem mõttetööd. “Vana sõna” fotodel on kujutatud vanasõnu, kõnekäände ja ütlusi piltlikult. Vaatajale jääb võimalus ise mõistatada, mis võiks mida tähendada, laisemad võivad ka paberilehelt pildid ja pealkirjad kokku panna oma arusaamade järgi. On ikka ühed imelikud asjad: Sõelaga vett kandma, pärleid sigade ette loopima… Kust need kujundid ikkagi kõik tulnud on? Vanarahvas on ikka vaimukas ja nutikas olnud. Kunstnik on võtnud neid ütlusi sõna-sõnalt ja lavastanud fotodeks. Tulemus on omaette nägemuslik maailm, imestamine ise inimese keele, mõtte ja kujutlusvõime üle.
Merle Kannuse “Püha sekretsiooni” ei saa nimetada fotoseeriaks, see on justkui omaette raamat või brošüür, aga seinale riputatud kujul. Vanadel kreeklastel oli oma jumalate süsteem: nad teadsid, kelle poole hädas pöörduda ja kelle viha peab kartma. Tänapäeval peetakse seda kõike muinasjutuks, üha enam usutakse seevastu ainetesse. Nii ongi, et Zeusi asemel on meil kõikvõimas Testosteroon, Arese asemel Adrenaliin. Kuid äkki oleks siiski tõhusam pöörduda tagasi vanade katsetatud vahendite juurde? Kunstnik on lisanud iga jumaluse kõrvale vihje, mida võiks teha vana kombe kohaselt: Viagra asemel võiks ohverdada Zeusile härja, Prozaci asemel paar õit Hestiale, Red Bulli asemel Arese poole pöörduda jne. Merle Kannuse idee on minu arvates nii hea, et vääriks väikse brošüürina väljaandmist, igal inimesel võiks see taskus olla, et vajalikul hetkel ja mure korral saaks vaadata, millise jumala poole pöörduda, kellele ohverdada. Kõiksugu ained, droogid ja muu õuduse saaks kõrvale jätta.
Sisuimur ja inimparandaja bakter
Galerii II korrusel on kunstnike ja teatriinimeste poolt armastatud pime ruum.
Ruumi sisenedes satub vaataja kohe keskkonda, kus ta muutub veidi ettevaatlikuks, võib tajuda ohtu, et kohe kaasatakse ta installatsiooni. Nii ongi. Valgus süttib ning kõlavad ovatsioonid. Nagu teatriski satub vaataja mängu. Satub installatsiooni “Tere tulemast perekonda”. Ta näeb ühte suurt fotot peeglil: vanaaegset perepilti. Kui edasi minna, on fotod ekraanidel.
Puhas Rõõm näitab meile kahte ligi kümneminutilist videot. Videoklipp “Puhas loodus” räägib valusal teemal, kuidas loodus me ümber ei pruugi varsti enam olla nii enesestmõistetav. Äkki polegi kaugel aeg, kui iga seen metsas on tasuline ning iga puu, millele nõjatud, on triipkoodiga. Nii mõjub ka klipi lõpp, kus üks tegelastest, kes on metsa läinud ja pärast arve pidanud tasuma, leiab, et puulehele, mille ta kaasa võttis, on kirjutatud “Made in Taiwan”.
Teine klipp “Aare” annab minu arvates näitusele üldise raamistiku. Neli naist saavad kokku, igaühel on oma geniaalne idee. Esiteks sisuimur, mis leiab ükskõik millisest tekstist alati kõige olulisema, heites kõrvale jama ja mittevajaliku; teiseks unenägude vastuvõtja-jäädvustaja, mis on abiks, et unesnähtu ei ununeks, ei läheks kaotsi; kolmandaks õhkmassi kasutamine ehitamisel, et ei oleks raiskamist (õhkmass on õhu ja vee süntees, mida saab kasutada kõiksugu asjade ehitamiseks ja valmistamiseks, kusjuures sellest saab alati jälle õhu ja vee, midagi ei lähe kaduma); neljandaks inimparandaja bakter, mis parandab isegi kõik murtud südamed. Ja kõik need ideed on paberi peal ja iga tegelane paneb selle maasse kaevatud auku. Jääbki küsimus: kas need ideed talletatakse tuleviku jaoks või maetakse lihtsalt maha? Kas me pigem talletame või matame ideid? See sõltub väga palju eneseusust, fantaasiast, sellest, kuidas tajume keskkonda, loodust, inimesi enda ümber. Kas ideed muudavad tegelikkust? Kas me usume, et võivad muuta?