?JULIA?, William Shakespeare?i sõnadel. Instseneering Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Ojasoo, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper, liikumine Jüri Nael, muusikajuht Ardo-Ran Varres. Mängivad Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Anti Reinthal, Margus Prangel ja muusikud. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 8. oktoobril.
Eesti Draamateatri repertuaarikujundajad võivad rahul olla. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastus ?Julia? täidab korraga nii klassika- kui noortelavastuse nõudluse. Eelreklaamis lubati tões ja vaimus rokkimist. Kui seda mõista rockansambli kui koosluse ehk kui Shakespeare?i-aegse teatritrupi tänapäevase vaste tões ja vaimus toimimist, siis on lubadus kaetud.
?Julia? vastuvõtt teatri reakriitikas oli üllatavalt jahe. Esietenduse põhjal oleks võinud oodata ohjeldamatut kiitust. Või mõtlesid nii ka arvustajad ning võtsid kohe sisse oponeeriva hoiaku, et vaimselt vastu astuda ?liiga tugeva tandemi? Ojasoo-Semper kiidukoorile? Ilmselt ? sest tegemist on tähelepanuväärse lavastusega, mis pole jahedust ära teeninud.
Jälle teater teatris
?Teater teatris?-lavastusi on tehtud muidugi ohjeldamatult ning pole kindel, kuivõrd see publikule üldse midagi pakub. Pigem on see teatritegijate endi sissevaade, ?kõik ja eikeegi? olemise analüüs ühes või teises võtmes. Enamasti on asi piirdunud selgete raamidega, kus on mäng ja kus on elu, ning seal vahel on ka mõned ?hullutavad? hetked, kus elu ja kunst sulavad justkui üheks või vähemalt ei saa aru, mis on mis. ?Julia? on pikema sammuga. Kogu lavastus tegeleb kirja ja kodu suhtega ehk etendatava reaalsuse ja koduse, omakspidava ?päris? reaalsuse vahel. Kuid see on vaba tüütust näpuganäitamisest.
Etendus algab siis, kui televisioonis lõpeb ?Kodu keset linna?. Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv või siis nende tegelased seriaalist või alanud lavastusest (või ütleme siis Julia ja Romeo) müravad koduvideos Shakespeare?i ?Romeo ja Julia? rõdustseeni teksti läbi võttes. Homme läheb tüdruk esimesse proovi. Juliaks saama. Publik näeb nende kodu ja tegevust videoekraanilt ning suhe pildi ?reaalsusega? on ettevaatlik. Videopilt kannab reaalsust, kuid ka nihet, eemalenihutamist kohast ja ajast. Peategelase kodu on kuskil mujal, fikseeritakse, oodatakse ?päris? teatri algamist. II vaatuses siiski selgub, et ?kodu? oli vaid paviljon tagalaval ning oh ? ?kas siis puhast elu pole enam olemaski??
Teater, kuhu tüdruk tuleb, polegi mitte kui asutus, vaid organism, mis ?Romeot ja Juliat? töötleb ja mängib, on justkui ansambel. Puudub lavastaja, ?teater teatris? lavastuste tüütuim tegelane, kes alati oma kujuga liiga palju õhtumaiseid loomispingeid etendab. On perenaine, kes meestekarjas olemist naudib; on lemmik, kes mängib Romeot; on vastanduja, kes tahaks ilmselt olla lavastaja; on tõrjutu, ?keda sunnitakse tegema totrusi?, ja on paar tublit meest, kes tuju üleval hoiavad ja kõiki tülli minemast takistavad. Laval on ka päris ansambel, õigemini veel ?vaid muusikud?, kes mängivad koos ?näitlejate-muusikutega?.
Ansambel on koosluse ja koostöö piltlikustamiseks ja helindamiseks hea vahend. Kes mida mängib ja kuidas see kokku kõlab, räägib rohkem kui mõnigi arukas skeem või vaimukas lause. Ansamblis laval osaletakse, mängitakse koos, selles on samasugust pöörasust ja esinemise, mängitsemise ja eheda teatraalsuse vaimu, mida lahtivõetud ja iseendana, kuid meile arusaadavas keeles kokku pandud Shakespeare?ist ootakski. Teater eheduse, mitte institutsiooni mõttes. Kõnekad on Tybalti ja Parise osatäitjate eraldi seisvad sissejuhatused Juliale teatriansamblisse nagu pillimängu õpetamine, kooslaulmine ja musitseerimine (ja soleerimine kui asjatu eneseupitus).
Sündmus
Ideaalmaailmas oleks see normaalne eesti teater, käesoleva hetke eesti taustsüsteemis esileküündiv saavutus. Lihtsatel põhjustel, mis on eraldatavad teataval tinglikkuse määral ning mis kõik selles lavastuses peaaegu ideaalselt kokku kõlavad: stiilne tekstitöötlus, läbimõeldud kujunditesüsteem ja saali kiirgav trupitunnetus.
Semper ja Ojasoo on instseneeringus Shakespeare?i lahti mänginud, vabastanud ta üleliigsest tõsidusest ja reaalsuskoormast, ühtäkki pääseb esile autori ja tõlkija keel ja mäng. Ka alati naudinguga klassikutele ette heidetud seebilisus läheb käima, kui segunevad romantiline tekst, raamjutustus video vahendusel ja realistlikult armsalt banaalsed suhted. ?Romeo ja Julia? teksti sees ja erinevate reaalsustasandite vahel liigutakse vabalt, ajades kord teatri ja eraeluasju Shakespeare?i tekstiga, kord klassiku lugu kogu oma naha ja karvadega läbi elades ja põdedes.
Kane?ilt ja Mishimalt laenatud tekstilisandused ei sulandu päriselt, samuti jäävad mõned juurdekirjutused kohmakaks, kuid neid kõrvalepõigetena võttes (eriti Tybalti monoloog ja ?surmapulm? ?põranda all?) on nad asendamatud. Võru keelde tõlgitud ansambli Leningrad laulud tekstis ja tähendusloomes ei osale, küll aga vähesed venekeelsed originaalid ja Majakovski-Volkonski segakeelne ?Kuulake?. On see halb või hea, taotlus või juhus, polegi nii oluline. Laul esile ei kerki, on üks pill ansamblis. Ühtsesse, ansamblit meenutavasse, liidrita teatrivisiooni see sobib.
Suurepärane leid on ?Romeo ja Julia? rõdustseeni ja Romeo lahkumise tekstide kolm erinevat läbimängimist. Esimene kord ?Kodus keset lava? noorte ?päris-armastajate? (Pohla ja Kaljujärv) poolt koduvideos. Teine kord Julia ja teatri-Romeo poolt, mis on ühtaegu proov, Shakespeare?i teksti etendamine kui ?päris?, tegelaste taga olevate inimeste armutõotused ja lahkumine. Kolmas kord mängitakse lahkumine läbi lõpus, kui poiss-Romeo sureb enam-ei-tea-kes-ma-olen-Julia käte vahel.
Stiilsetest kontoriülikondadest (mis võiks olla ?ansambli? esinemiskostüümid) ja funktsionaalselt tühjast lavast (kuhu veeretatakse vajadusel ansamblipoodium) piisab, et etendada kõike: proovi, elu, pöörasust, teatrit, armastust ja segadust nende piiridel. Suhted ja tõmbumised-tõukumised on fikseeritud nappide värvi-sarnasuste ja -erinevustega. Tiit Suka lavastajageeniga näitlejal on hele ülikond, Tybaltil ja Julial riietes roosat, Julia ema ja Romeo on üleni mustas. Kui II vaatuses tulevad mängu oodatud ?Shakespeare?i-aegsed? kostüümid (ilmselgete stilistiliste liialdustega), mõjub see sama groteskselt, kui kogu kuri maailm võiks kurva ja segadusse aetud tüdruku silmade läbi paista. Ning surmaunes viibiva Julia ko?maarid on samuti iga varjatud ehitisele kulutatud senti väärt. Mõnevõrra tüütu on II vaatuses nukulike kostüümide demonstreerimine staatiliste stseenide ja grotesksete tantsudega, lõpu liginedes kipub stseenide ja kujundite juhtlõng käest ära libisema, hakatakse klapitama ja vuristama. Lavastuse lõpp aga tõstab jälle saba püsti.
Rollid
Julia pole just eriti arenev roll, eriti Ojasoo ja Semperi lavastuses, kus väike tüdruk tegutseb pea kogu aeg, pedaal põhjas, varieerides armsuse ja meeleheite astmeid, kuid Mirtel Pohla teeb seda noorusliku jõu ja värskusega. Rasmus Kaljujärvel pole aega ega võimalust end Romeona tõestada (võimalus on olla armas poiss ja segaduses armas poiss), kontseptuaalselt sobivalt teeb seda trupi armastatud esi-Romeo Mait Malmsteni esituses, ikka veel poisikeselik elumees. Malmsteni Leningradi muusikaga haakuvat lauljatunnetust on juba arvustustes mainitud. Olgu siis esile tõstetud ka partnerlus Julia ja tema emaga (või ammega? igatahes Kaie Mihkelsoni tegelasega) flirdis ja Romeo lahkumine Julia voodist II vaatuse alguses: ?Jää terveks?.
Säravad on Taavi Teplenkovi ja Tiit Suka tegelased. Mõlemad ? Teplenkovi kohmetu näitleja, kes armastab Juliat, kuid peab mängima tema julma nõbu Tybaltit, ning Suka ?tark näitleja?, kes enese arvates isegi sureb paremini kui teised ? bala
nsseerivad kui mitte hea maitse, siis hea nalja piiril, veavad aga välja ning on vaheaplause väärt. Anti Reinthal, Margus Prangel ja Kaie Mihkelson haakuvad hästi lavastuse poolmängulise, poolrealistliku stiiliga ja Prangeli Parise armastuslaul II vaatuse alguses on perfektne.
Tegelikult on hea teatri tegemiseks vaja mõnda head asja ja veidike annet. Kui sul on idee, hea tekst, lavastuslik joon, dünaamiline ja mõtestatud lava- ja muusikaline kujundus ning kõige sellega kaasahingav trupp, on edasine kukepea. Omada vaid mõnda osist ja loota muuta eesti teatri telge (ja samas maja ülal pidada) valmistab asjatut peavalu nii tegijatele kui vaatajatele.