Kuid artikkel ajendas mind veel kord järele mõtlema oma kogemuste üle viimastel kuudel Berliinis. Elanud Saksamaal ka varem, üllatas mind seekord ebameeldivalt see viisakas, kuid tõrjuv suhtumine, kui püüdsime nelja nädala jooksul tulutult Berliinis korterit üürida. Fraasid nagu „näidake palun oma elamisluba” näisid liiga kergekäeliselt vastuseks tulevat. Nende kogemuste valguses kummastasid mind 25. novembril Berliini Humboldti ülikooli aulas toimunud DAAD (Saksa Akadeemiline Välisvahetus) stipendiaatide vastuvõtul 500–600 välistudengi ees kõlanud väljaütlemised. Nii näiteks väljendas Humboldti ülikooli president professor Jan-Hendrik Olbertz oma kõnes selgelt, kui oluline on see, et meie, s.t välistudengid, end Berliinis hästi tunneksime ja et Humboldti ülikool nagu ka teised ülikoolid ei ole mitte ainult rahvusvahelised, vaid ka kultuuridevahelised. Tervituskõne naelaks oli aga justkui muuseas poetatud kõrvalmärkus selle kohta, et kui peaks juhtuma, et rasestute Berliinis, siis pole see sugugi taunimisväärne, vaid pigem teretulnud. See mõjus kui hädaabikutsung.
Bremeni ülikooli kultuuridevahelise hariduse professor Yasemin Karakaşoğlu jätkas üsna samal lainel, selgitades audiotooriumile Saksamaa kvalifitseeritud tööjõupuuduse probleemi, mida tema sõnul võiks osaliselt leevendada just seeläbi, et mitte „sundida” Saksamaale õppima (ka vahetusüliõpilasena) tulnud välismaalasi riigist lahkuma, vaid meelitada neid pigem jääma, kuna nende üliõpilaste ning noorte teadlaste näol on ju tegemist inimestega, kes on juba esimesed kohanemis- ja ühiskonda sulandumise raskused ületanud. Ka külalisena saalis istunud Saksa parlamendi saadik kutsus DAAD toetusel Saksamaal õppivaid noori põhjalikult kaaluma, kas Saksamaa võiks olla nende tulevik. Alles küsimuste voorus tuli jutuks sellise üleskutse eetilisus, teisisõnu see, kas Saksamaa ei käitu n-ö alatult, kui kutsub teiste riikide „helgemaid päid” oma kodumaalt lahkuma, et töötada Saksamaa heaolu nimel. Kui haarata aga rektoril sõnasabast, siis hoolitseda ka Saksamaa haritud järelkasvu eest. Viimane paistab muu hulgas olevat ka Sarrazini üks põhilisi muresid.
Need üleskutsed mõjusid mulle kuidagi kummastavalt. Lihtsustatult võiks selliseid seisukohti käsitleda omamoodi vastuse või lahendusena Sarrazini raamatus püstitatud Saksamaa allakäigu ja väljasuremise probleemidele. Ehkki välismaise päritoluga elanike osakaal ei ole Saksamaal kokkuvõttes ehk nii suur kui Eestis, siis on linnu nagu Berliin, kus välismaise päritoluga lapsi on koolides ja lasteaedades juba väga palju. Professor Karakaşoğlu andmetel küünib see Berliinis 60 protsendini. Selleks et haridus oleks kõikidele lastele kättesaadav, on viimased kaks lasteaia-aastat enne kooli kõigile Berliini kodanikest lastele tasuta. See meede peaks näiteks soodustama seda, et juba lasteaedades omandatakse saksa keel ja saksa haridussüsteemi käitumisnormid, teisisõnu toimub teatud ühtlustumine ja saksa kultuuriruumiga kohanemine.
Hiiogi peatub oma käsitluses kõige muu hulgas ka nagu integratsiooni ja assimilatsiooni mõistel, mille üle on peamiselt Saksamaa türklasi silmas pidades teravalt diskuteeritud. Sarrazini arusaama kohaselt on põlvkondade perspektiivis järkjärguline assimileerumine integratsiooni paratamatu kaasnähe ja soovitav tulemus. Hiio näib seda seisukohta jagavat, sest tõdeb, et Eestil on Saksamaaga võrreldes soodne erisus, kuna „Eestisse sovettidena tulnud inimesed on meile lähedase, kristliku kultuuritaustaga”. Sellest võiks järeldada, et nende „sovettide” integratsioon ja lõppudelõpuks siis ka assimileerimine, võiks olla palju lihtsam, kui näiteks türklaste „sulandamine” sakslaste sekka. Professor Karakaşoğlu seevastu vältis integratsiooni mõiste kasutamist. Saksa ühiskonna kirjeldas ta multikultuursena, kus kõik osad on ideaalis vastastikuses koosmõjus ja ükski ei ürita teist tingimata iseendasse haarata. Lisaks kritiseeris Karakaşoğlu ka Angela Merkelit alandava „multikulti” sõnakasutuse eest.