VAT-teatri „Peaaegu võrdsed“, autor Jonas Hassen Khemiri, tõlkija Maarja Aaloe, lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, helilooja Madis Muul. Mängivad Jaak Prints, Loviise Kapper, Elina Reinold, Theodor Tabor, Karolin Jürise, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar. Esietendus 19. IX Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

Ma ei ole küll näinud Eesti Draamateatri sellesuvist suurlavastust „Rahamaa“, kuid minu mõningane skepsis selliste teemade teatraliseerimise suhtes on saanud tänu teiste muljetele ja ajaleheartiklitele hävitava löögi. Mõistan, et see kõik on sisult ja vormilt suur – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Paistab, et „Rahamaaga“ on suudetud tõusta kõrgemale praegu meil siin nutma ja naerma ajavatest rahateemalistest „aruteludest“, üldse riigis valitsevast õhkkonnast.

Varasügisene teatrirahva ja rahateema avalik-valulik kohtumine hoiab olukorra endiselt pingelise ja väsitavana. Sellel taustal tundub ja esmapilgul mõjubki VAT-teatri uuslavastus „Peaaegu võrdsed“ igati aja- ja asjakohaselt. Rootsi kirjaniku Jonas Hassen Khemiri kümme aastat tagasi kirjutatud näidendis käsitletakse samuti raha, õigemini selle seost inimestega, kelle elu sõltub (või nad kujutavad ette, et sõltub) rahast, kuigi summad on võrreldes „Rahamaa“ omadega muidugi imepisikesed.

See rahateemaline „pildikesi Paunverest“ tõstatab küll mõnevõrra kulunud, ehk pisut naiivsedki, kuid kindlasti ajatud küsimused. Kuidas raha või selle puudumine mõjutab meie käitumist, vaadet endale ja elule üldse? Kas raha toob õnne õuele? Kust tuleb ja mida teeb majanduslik ebavõrdsus? Teemat vaeb ports eriilmelisi tegelasi: nood vilguvad läbi pildikeste ning mingisugusegi terviku tekitamiseks ilmnevad nende vahel ka põgusad kokkupuutepunktid.

Kui teatri kõnekus on (tihtipeale) otseses seoses ühiskonnas toimuvaga, siis võiks ju mõelda, et varsti juba 30 aastat VAT-teatris töötanud Margo Teder on oma lavastuse ajastamisega pannud kümnesse (nagu on juhtunud ka mitme tema varasema lavastusega). Siiski võib olukorras tajuda paradoksaalsust. Võib-olla on asi teema üleekspluateerituses, võib-olla aga selles, et on jäädud liialt autoritruuks ja nendes pildikestes ei taju toda tuttavat Paunveret, kuigi ümbritsev elu pakub lausa kandikul paralleele ja viiteid, mida sellesse teemasse pookida. Mulle paistab (tõsi, küll ainult esietenduse põhjal), et näidendi ajakohasus ei toonud publiku pähe mingeid revolutsioonilisemaid mõtteid, olgu teatri, elu või raha kohta. Just lavastuse foorumteaterlik või isegi mingil moel estraadlik vorm, mille tegelikult tingib näidend ise, toetab trupi ja publiku vahel pingelisema ehk päris dialoogi tekkimise võimalust ja vajadustki.

Mõningane paradoksaalsus hakkab silma ka lavastuse vormi puhul. Tuleb rõhutada, et Tedre lavastuse vorm on ühtlasi ka sisu ning seega ei saa vormiküsimusi kuidagi tähelepanuta jätta. Kes vähegi on varsti 40aastaseks saava VAT-teatri lavastusi näinud, teab, et seda teatrit iseloomustavad mängulisus, teatraalsus ja katsetuslikkus.

Tedrel on ka pikaajalised kogemused foorumteatriga, seega teab ta väga hästi, et foorumteatri „eesmärk on saavutada lava ja saali vahel dialoog ning suurendada teatri vahendeid kasutades inimeste sotsiaalset teadlikkust ja julgust“, nagu seisab „Eesti entsüklopeedias“. Muidugi ei ole „Peaaegu võrdsed“ ei foorumteater ega osalusteater üleüldse ning see ei olnudki nii mõeldud. Kuna aga lavastuse võttestik on meenutav, seletav, õpetav, kommenteeriv, publikuga peetakse dialoogi ja lõhutakse hoogsalt neljandat seina – kokkuvõtvalt: võõritav –, siis eeldaks nüüdisaegse teatri kontekstis selline olukord justkui kõrgema kraadiga päris-olemist. Ja seda rohkem just „Peaaegu võrdsete“ teemat silmas pidades. Ehk siis paradoksaalsus on tajutav päris suhtluse mängimisel: justkui räägime rahast, justkui toimub kohtumine, justkui neljandat seina ei ole. Teatraalsus astus teatraalsusele varbale.

Ei saa siiski välistada, et mingi varjatud distantsi tekitamine on osa lavastuskontseptsioonist. Kahetsusväärne, kui suhe rahasse oleks distantsitu. Võõritust kultiveerib edukalt näiteks ka võte, et ajutiselt n-ö mängust väljas tegelased ei lahku lavalt, vaid jäävad kahele poole seda toolidele istuma. On peen küsimus, kas, kui palju ja mil viisil peavad nii tegelased kui ka neid esitavad näitlejad mängus siiski kohal olema. Mõnel hetkel paistsid sinna istuma sunnitud näitlejad kui anonüümsed, pisut hirmul kliendid kuskil pangakontoris või töötukassa ooteruumis.

Erinevatel põhjustel pean igati õnnestunuks trupi koosseisu. Kuna peale lavastaja enda on VAT-teatri lavajõudude nimekirjas veel ainult vanameister Tanel Saar, filmi- ja teatrimaailma tõusev täht Karolin Jürise ja raudnael Meelis Põdersoo, kes kõik ka kõnealuses lavastuses mängivad, siis on möödapääsmatu kaasata lisajõude. Ei saa salata, et see rahast sõltuv paratamatus on vaataja vaatevinklist hea. Kui lisada nimetatute kõrvale veel kogemuste ja isikupärase näitleja­sisuga Jaak Prints, Eesti noorim grand old Elina Reinold, uus ja potentsiaalikas Loviise Kapper ning täiesti uus ja potentsiaalikas Theodor Tabor, siis näeme, et kogeda saab nii tuntud kui ka tundmatus headuses näitlejatööd. Kuna iga näitleja esitab selles fragmentaariumis mitut tegelast (kodutust kerjusest kuni majandusteadlasteni), siis on mõnevõrra keeruline mõnda näitlejatööd eraldi välja tõsta. Ühest küljest täidavad näitlejad skeemi ja tulevad ühtlasi sellega tõrgeteta toime.

Kuigi see tähelepanek ei puuduta otseselt näitlejaid, on just näitlejad need, kes on sellel puhul peamised vahendajad. Jõuan taas näidendi teksti (aga võib-olla ka tõlke) juurde. Riivamisi ka selle juurde, kas ja kui palju võiksid teksti lihastajad teksti ennast töödelda, sellega vaba(ma)lt ringi käia. Vihjan sellele, et näitlejate esituses paisati publikusse päris suur kogus teksti, aga mitte kõik sellest ei olnud kas oluline informatsioon või siis poeetilisusega põhjendatud ballast. Sõnalaviin tekkis, kui tegelased kommenteerisid oma või teiste tegelaste teksti. Sellisel metatasandil opereerimine on nauditav, aga ainult juhul, kui teatraalsus on see­juures viidud miinimumini.

Jaak Printsi esitatud majandus­õppejõu juhtimisel arvutatakse välja, kui rentaabel on publikul rahalises mõttes etendusel viibida. Ei mäleta täpselt, milliseid, aga on mitmeid põhjusi, miks üldist olukorda arvestades on just nüüd eriti paslik teatrikunsti investeerida, olgu objekt ja tegu siis nii paradoksaalsed kui tahes.