Neil päevil väisas Taanilinna universaalsete tõdede mees dalai-laama Tenzin Gyatso, kes on seda koormat kandnud 1935. aastast (siis sündis, muide, Elvis, XX sajandi üks väheseid märkimisväärseid monarhe), aga Miloszi ABCd, tema entsüklopeedilise iseloomuga biograafiat,  lugedes (Hando Runneli „Väravahingede kriuksumist kuulnud” on üsna samalaadne teos, vt minu arvustust Loomingus http://www.looming. ee/?archive_mode=article&articleid=213) tekib ikka tunne, et kuigi läänebudism on me tänasesse kultuuri juba sügavale imbunud, ei ole meil selle kagukandi mõtlemislaadiga siin Põhjala serval palju pihta hakata. Märksõna „budism” all kirjutab Milosz: „Täna oleksin ühel meelel Oskar Miłosziga, kes soovitas meil süveneda 
oma vahemerelikesse traditsioonidesse, samuti Carl Jungiga, kes jäi lõpuni skeptiliseks võimaluse suhtes, et läänelik mõistus suudaks mõista idamaiseid religioone”. Ta küll möönab oma sümpaatiat läänebudismi vastu, samas on läbi mitme märksõna/artikli jälgitav Miłoszi huvi erinevate kristlike koolkondade ja sektide vastu. Ta tunnistab, et tal pole võimalik mitte jumalat tunnistada, mitte uskuda, sest see miski, see tundmatu ja võimas, hoidis teda millegipärast  läbi II ilmasõja kadalipu elus. Ja ta on tänulik. Tolle veidra leeduka hüplikult kulgev lugu on valgustav kogemus, tema huumor on nukker. Enamasti talitseb Miłosz oma emotsioone ka valusatest ja keerulistest asjadest rääkides ning vihased torked suunab ta peamiselt lollakate läänekommunistide pihta – neid ta ilmselgelt, isiklikust kogemusest lähtuvalt, ei salli. Kui ma vaatan mõnikord toda kuulsat fotot, millel Jean Paul Sartre ja Simone de Beauvoir Pärnu  rannas jalutavad, ja mõtlen nende tekstidele, siis käib must läbi mingi kummaline vihakähvatus. Miłosz on esimene lähedal olnud inimene, kes mulle asja ära seletab: nad olidki säärased suhteliselt pahatahtlikud jobud, kes inimlike suhete asemel eelistasid ideoloogiaid, võitlust omaenese rasvas hauduvate põhimõtete eest. Miłosz ise oli Pariisis alul kommunistliku Poola esindajana, ametnikuna, siis juba pagulasena, ja nägi pealt, kuidas asju aeti. Too Pariisi-lugu,  leeduka sõbra Camus’ kiusamine jms, tuleb raamatu pääle artikleist ilusti kokku. Ja kuigi see on kuidagi madal ja maotu, ei saanud ma siiski hoiduda tollest rõõmuvõpatusest, kui Miłosz mu sisimat tunnet kinnitas, öeldes de Beauvoir’ kohta „tobe vanamoor”. Ärgu feministid nüüd selle pääle solvugu – õiget asja võivad vahel ikka ajada väärad inimesed.   

Iga inimene, iga poola või prantsuse või ameerika sõber, ajastu suurkuju, annab Miłoszile ühe loo, mida rääkida. Näiteks Ameerikas kohatud poola poiss, kes kommunismi koledust näinuna ihkab koledasti Vietnami sõtta ja tekitab Miłoszis sellega kimbatust: kurja aetakse küll välja kurjaga, aga mõttetu, hämar sõda kuskil kaugel ja tundmatul, teise kultuuri ja mõtlemisega maal pole tema jaoks see koht, kus võidelda.  Selles mõttes on Miłoszis tõesti budisti, et ta on elu suhtes vaatleja positsioonil, harvaharva, üksikutel juhtudel võtab ta enesele kohtunikurolli (minu meelest õiglaselt, aga, tõesti, kes me oleme, et teiste inimeste üle otsustada, saaks endagagi hakkama …). 

Tõtt-öelda on valitud vorm kirjanikule hää väljakutse, üht märksõna annab ju lahendada  erinevalt, lihtsa mälestuskilluna, miniesseena, novelletina, mõistukõnena … Ja ükski kriitik ei saa toda eklektikat ette heita, sest teksti olemus on säärane. Eriti veel, kui too vorm on suure mõtte teenistuses: Miłosz on nagu metskapten, kes puulatvu silmist ei lase, kes aiva jälgib tolle hää ja kurja, musta ja valge vooglemist ja rullumist elu hallides pilvelaamades. 

Meie, idaeurooplased, oleme usutavasti väljasurev tõug. Maailmal pole meie manitsevat ja hoiatavat häält vaja, seitse miljardit suud nõuavad süüa, mitte sõnu. Miłoszi sõnaraamatut võib pidada inimlikuks hoiatusraamatuks, seda võib lugeda kõrvu „Spoon Riveri koolnute” ja „Harala elulugudega”, selle vahega, et mäng fiktsiooniga on suurem, autori vastutus on suurem, sest materjal on võetud haaramatust, on võetud sellest, mida me kipume nimetama eluks. Kusjuures Miłosz tunnistab, et ei usalda oma mälu, isegi omaenese kooliaega mäletab ta pigem kuuldu põhjal kui vahetult (vt nt artiklit „kuulsus”).       

Mille eest Miłosz meid hoiatab? Ta on liiga peen, liiga viisakas, et seda välja öelda, kuid ajuti ta vihjab, et pidas seda või toda ebaintelligentseks või rumalaks inimeseks ning too sai määravaks nende suhteis, tema hinnanguis. Tõsi, ta teeb seda vahel kuidagi kahetsevalt, vana mehe tarkusega. Kus asjade pääle tagasi vaadata, on rumalus ju väga suhteline asi: mõni üldiselt rumal inimene võib olla täitsa põnev filosoofiline vestluspartner, samas kui keskmisest intelligentsem ja haritum tegelane võib osutuda täielikuks mölakaks, kes inimestega ei arvesta, kelle tarkuses pole toda kohta ja ruumi, et teised  tema pakutavas vees ujuda või hingata saaksid … Ühesõnaga: Miłosz hoiatab meid rumaluse eest, aga ta on jõudnud säärasesse positsiooni, et rumalus on tema arvates inimestest mitte hoolimine, rumalus on ajastu, XX sajandi keskpaiga kuritegu. Ja meil tuleb tunnistada: too „hää uus aeg” on üsna sama karva. Me käime ikka mõttetutes, teiste meeste sõdades, sureme sääl ja tunneme selle üle avalikult uhkustki. Me usume ikka süsteemi rohkem kui inimest.  Miłosz on minu jaoks Ida-Euroopa hääl, selline hääl, mida ka kuuldi (kuuldakse) ja kuulati (kuulatakse). Meie tänane suutlus, hääle jõud, on viletsake, nõrguke, hall ja häbrune. Kuna ajalooline tõde on muutunud infosõja üheks olulisemaks tandriks, tema piire ja olemust lohistatakse, vaetakse kolmanda ja neljanda kategooria meedias, suurte lobimasinate toel ja tõukamisel, siis on järjest haruldasemad ja väärtuslikumad nood dokumendid, nood ajastu  allikad, kus kõlab „terve mõistuse hääl” – kedagi ei huvita rahulik vaatleja ja talletaja, ikka on vaja mässulist skandalisti. Eks ma isegi lange siin selle ohvriks, muiates kaasa mõne Miłoszi sujuva solvanguga. Aga tolle raamatu väärtus, kese, ei asu kindlasti sääl, tolles isiklikus klaarimises. Pigem kutsutakse meid kaasa ühe aja- ja ruumiränduri retkele tollesse keskkonda, mis on veel minu generatsioonile tuttav, aga meist nooremad ei mäleta tollest enam midagi, neile on see igava  ajalootunni lõpukellaootus, mitte elu ise. Kui sellest unustamisest sünniks ka uus ja parem, rahulembesem maailm … aga seda on tollelt näljaselt seitsmelt miljardilt vist palju oodata. Mingis mõttes see ongi too paratamatus, kipitav valu, millest kirjutab Miłosz. Leedu, Poola, Prantsusmaa, Ühendriigid. Pole vahet, selle tunde eest ei põgene. Südamlikkuse ja mõistuse hääle hulk ilmas on jäänud samaks, aga inimesi tuleb aiva juurde.