Mulle meeldib hirmsasti, kui lavastusega koos pakutakse midagi lisaks. Näiteks teatris NO99 juhatavad aeg-ajalt dramaturgid etendusi sisse või välja. Kanuti gildi saalis viiakse läbi artist talk’e. Iga kord, kui sellisel puhul selgub, et kohapeal kuuleb peamiselt hülgemöla, on see raisku lastud võimalus ja halvasti kasutatud aeg. Näiteks siis, kui etendaja ei lisa midagi: ei paku teistsugust tõlgendust, mõtisklusi, taustinfot ega muud, vaid teatab hoopis, et, noh, ega ma ei mõelnudki selle kõigega eriti midagi. Tahaks ikka mõelda, et tal oli eesmärk ja mul on võimalus lugeda sealt välja kas seda või palju rohkemat (sest väärt teostega ikka juhtub nii, et võid näha rohkem, kui autor enese meelest näitab), mitte et eesmärki polnudki ning oli lihtsalt võimalus kulkalt pappi küsida ja midagi pidi ju tegema. Ja, noh, küll ahvid saalis ise mõtlevad pärast tähenduse välja.
Enamasti siiski nii ei lähe. „Beibede” puhul juhtis vestlus tähelepanu aspektidele, millele esimese hooga ei mõelnudki. Kellele see etendus on? Kuidas vaataks seda minu 15aastane õde? Aga 55aastane ema? Mu õde lõpetab praegu põhikooli. Kunstiajaloo tunde ei ole veel olnud. Kleini sinine ei ütle talle veel, tõenäoliselt, midagi. Coca-Cola punane ilmselt ütleb. Ta on arukas tüdruk, tõenäoliselt paneks värvimängudest mingi oma süsteemi kokku. Kui ta näeks seda etendust kahe aasta pärast, siis ma pakun, et see võiks õpitut süvendada, olla õpingutele toeks.
Aga minu ema? Kas see lavastus peaks ka talle midagi ütlema? Esimese hooga tundub mulle, et pigem mitte. Minule on seda etendust vaja, ma saan sellest midagi, mulle peegeldavad mingid minu elust tuttavad aspektid uues seoses vastu. Arvan, et minu emale ei peegelduks ja talle ei oleks seda ka vaja. Või äkki just oleks? Äkki ta ei tahagi elada rahulikult ennast leidnuna, äkki tal on just vaja impulssi, et just nüüd kõike muuta?
Selle lavastuse üks peamisi asju readymade’i kõrval võiks ilmselt olla aktsepteerimine. Mitte niivõrd isetu religioosne aktsepteerimine (või miks mitte ka see?), vaid pigem selline mõnusalt egoistlik aktsepteerimine: ei ole midagi halba selles, kui tahad kellegagi sarnaneda, ei ole midagi halba selleski, kui tahad erineda.
Mõtlesin etenduse ajal, et küll oleks kahju, kui Maike Lond ja Kaie Holmre-Hütt suhtuksid oma tegelastesse irooniliselt. Tähendab, mulle tundus, et nad ei suhtu, aga kes teab, eks. Nende tegelased räägivad ühes stseenis robotlikul toonil, kuidas neile meeldib minimal techno, kuidas nad suitsetavad occasionally, kuidas nende lemmikvärv on Kleini sinine. Nad teevad seda kõike nullstiilis, nad ei ole näitlejad, aga mõjuvad ehk just sellevõrra ehedamalt. Nad ei ole puhas arhetüüpide poole püüdlev üldistus, vaid omamoodi antropoloogilise uurimuse vaheprodukt.
Maike Lond ja Kaie Holmre-Hütt on need tüdrukud ja poisid, keda ma olen kõrvalt näinud. Nad on osaliselt see tüdruk, kes ma ise olen olnud ja kes ma olen praegu. Emotsionaalsel tasandil pakub selline aktsepteerimine mõningase katarsise-lähedase olukorra. Readymade on kõikjal, selle (s)eest ei pea tingimata põgenema. Sellega leppimine toob mingi kummalise rahu.
Mõnikord peab klišeedega leppima. Mõnikord ei pea. Näiteks mulle meeldib ikka ja jälle tsiteerida Alliksaart: „Ma ei tunne mingit erinevust elu ja enese vahel./ Kõik näevad mind omamoodi ja ükski ei eksi”. Alliksaare nimi on kohati viledaks kulunud, aga seda on kulutatud, sest see on oluline. Coca-Cola märk loeb, sest see on hästi välja töötatud. Igast klišeest ei saa muidugi asja. Näiteks teatri NO99 Juhan Liivist inspireeritud „Iga eht südamelöök” tuletas meelde, et mõned luuletused on ikka nii läbi näritud ja ära seeditud, et neid ei ole enam võimalik ellu äratada.
Niisiis, „Beibed” lepivad sellega, et nad on readymade. Aga tuleb välja, et mitte kõik ei ole valmis mõeldud. Vestluse ajal küsis ühele heliloojale kuuluv hääl publikust, mis žanrisse lavastus kuulub. Neli lavastajat/etendajat/entertainer’it jäid mõttesse. Lõpuks mõtlesid, et noh, eks see teater ikka on.
Aga mis seal Kanutis ikkagi tehakse? Ju näidatakse … kontseptuaalset … etenduskunsti?
