Kontsert algas Annaliisa Pillaku etteastega ning Tšaikovski lauludega „Istusime sinuga…” op. 73 nr 1, „Mustlanna laul” op. 60 nr 7 ja „Mispärast?” op. 6 nr 5. Laulude järjekord on valitud kahanevas kronoloogias ja esimene pärineb lausa helilooja surma-aastast ning teda vallanud üksindusest. Kuid sellest painavast tundest jutustab küll vist kogu autori laululooming, kuidas neid ka ritta ei sea. Hästi viimistletud ansambel pianistiga on vokaalmuusikas suur väärtus ja see omadus andis ennast tunda kohe esimestest teostest ning sai valdavaks kogu kontserdi jooksul.

Pillaku Tšaikovskile vastas Heli Veskus kolme Rahmaninovi lauluga: „Sirel” op. 21 nr 5, „Armusin oma kurvastuseks” op. 8 nr 4 ja „Unenägu” op. 8 nr 5. Peab vist juhtima tähelepanu noore Rahmaninovi sarnasusele Tšaikovskiga, mis väljendub isegi laulude arvus ühe oopuse piires (6 või 12) ja hea võrdlus tekkis Tšaikovski op. 73 ja Rahmaninovi op. 8 vahel, mis, muide, on kirjutatud ühel ja samal aastal 1893. Mõlemad lauljad olid päris hästi süvenenud neisse miniatuuridesse, kuid Veskus hindas vähemalt Rahmaninovi lauldes pisut üle lossi saali akustilist kandevõimet, mis eriti kõrgemas registris jättis forsseeritud mulje.

Vene muusika oli kui kontserdi sissejuhatuseks ja üsnagi sügavaks kontrastiks nii tekstidelt kui helikeelelt eesti heliloojate loomingule, mis järgnes. Esmalt viis Mart Saart Heli Veskuselt: „Mis see oli?”, „Ennemuiste”, „Üle vee”, „Kui lillekene nurmel” ja „Üks ainus kord”. Lauljanna pingutatus oli kui käega pühitud ning vokaal oli mõnusalt kammerlik ning ansambel pianistiga meisterlik.

Kontserdi tipphetkeks oli kolm Ester Mägi järgnenud laulu: „Puust palitu”, „Jälle ja jälle” ning „Linnud naersid” Betti Alveri tekstidele Annaliisa Pillaku esituses. Need on eesti vokaalmuusika šedöövrid ja sellisena ka esitatud. Eduard Oja „Kaks pilvekest” ja „Me olime kui lapsed” on selle žanri meie klassika ning alati nauditavad kuulata, nii ka Veskuse esituses.

Kontserdi lõpetas Pillak „Kolme Shakespeare’isonetiga” Tõnu Kõrvitsa sulest, kes hoiab meisterlikult, traditsioonile kohaselt, seda haruldast žanrit elus tänapäeval – Annaliisa Pillaku esitus oli samaväärselt meisterlik. Väga kena, et kohal oli Klassikaraadio, kes kontserdi salvestas. Seega tõuseb hea kontserdi nautijate arv vähemalt suurusjärgu võrra, sest Kadriorus oli kuulajaid piinlikult vähe, milles esinejaid küll süüdistada ei saa. Ehk kõlbaks lõpetuseks tsitaat ühelt Võrumaa vanamemmelt: „Ega sõs latse pole süüdi, aig om säände”.