Põhilise süsteemse kunstihariduse sai Strunke Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis aastail 1909–1911, kus ta oli Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini õpilane. Siinkohal on põhjust meenutada, et samas kohas ning samal ajal õppis ka mitmeid eestlasi Nikolai Triigi (kes oli küll vabakuulaja) ja Peet Areniga eesotsas. Peamise äratuse modernismi suunas sai Strunke aga Mihhail Bernsteini stuudios aastail 1911–1913. Tema esimeseks kiindumuseks kujunes ekspressionism, mille näitena on väljapanekus ühe varasema tööna 1918. aastal teostatud linoollõige „Kolmepealine kurat”, millel on selgelt loetavaid ühisjooni saksa ekspressionistide graafikaloominguga. Muuseas, järgmisel aastal editeeritud album „Ekspressionistid” sisaldas rea kunstniku samalaadseid linoollõikeid. 1919. aastal oli Strunke Riias, et asutada ekspressionistide rühmitus, kuid see periood jäi lühikeseks. Järgmisel aastal osales ta juba uue, läti kunstiloos ülimalt olulise Riia Kunstnike Rühma asutamises. Selle liikmete looming oli orienteeritud eelkõige kubismile-konstruktivismile, seda küll üsna üldises plaanis, sest mitmed neist said mõjutusi ka futurismist ja sürrealismist. Selle perioodi kesksemaks tööks näitusel on 1923. aastal loodud „Natüürmort”, kus rütmikindel abstraheering seostub näpuganäitava äratuntavusega esitatud esemetega.
1923. aasta oli Strunke kunstnikuisiksuse kujunemisel väga oluline: ta reisis Berliini kaudu Itaaliasse, kus peatus Roomas, Firenzes ja kõige pikemalt, kuni 1927. aastani, Capril. Sel ajavahemikul sünnivad olulised teosed, millest näitusel on märgilisemad Capri vaated aastaist 1924 ja 1925. Need maalid eristuvad ka läti modernismipildi üldtaustast seetõttu, et seal heiastub pittura metafisica vaimsus, lähedane Giorgio de Chirico loomingule perioodist 1913–1915.
Modernismiperiood kestis kunstniku loomingus napi kümnendi, juba 1920. aastate lõpul tuleb kardinaalne muudatus, mis avaldub ilmekalt (kuid materjali piiratuse tõttu muidugi punktiirselt) ka näitusel. See „täisnurk paremale”, nagu Hanno Kompus nimetas modernismist pöördumist realistliku(ma) käsitluse poole eesti kunstis, tuleb Strunke loomingus eriti selgesti esile. Nii on 1928. aastal valminud „Viljalõikaja” juba primitivismihõnguline rahvusromantilise kallakuga stilisatsioon. Ja 1930. aastate lõpust esitatud näited „Aed õiteehtes” ja „Latgale natüürmort” (mõlemad 1939) on nägemismuljel põhinevad, hästi maalitud tööd, üsna lähedased meie pallaslaste samaaegsete teostega. Neid märgiliseks tunnistamast takistab vaid nii lihtne asjaolu kui liiga hea püsimine kümnendi kõige üldisemas põhihoovuses. Kui Strunke 1920. aastate loomingut kandis eriline, loov otsinguvaim uudsetes väljendusvormides, siis 1930. aastate teise poole produktsiooni hoiab üleval vaid meisterlik teostus. Avangardistist oli saanud kesktee kunstnik.
Strunke retseptsioon Eestis on seni olnud pea olematu. Läti modernismi esmakordsel laiemal tutvustusel, mis sai teoks Eesti Kunstnikkude Ryhma korraldatud Balti riikide kunstinäitusel 1924. aastal (kus kõlavast nimetusest hoolimata esinesid eestlaste kõrval vaid lätlased), ei osalenud Strunke ilmelt seetõttu, et viibis Itaalias. Tema rühmakaaslaste Oto ja Uga Skulme, Romāns Suta jt loodu kõrval oleks Strunke toonastel teostel olnud arvestatav koht. Kui aga 1936. aastal toimus läti kunsti esindusnäitus Tallinna Kunstihoones, siis oli Strunke esindatud kuue illustratsiooniga läti rahvaluulest, orvulaulude aineil. Ja näituse kataloogi eessõna autor Visvaldis Penģerots on andnud tema loomingule järgmise lühiiseloomustuse: „Rahvakunsti vaimus töötavad ka suurepärane raamatute illustraator N. Strunke ja J. Bīne. Bīne, kes oma loomingus on häälestatud impressionistlikult.”
Kõnealuse näituse eksponaatide hulgas on üks 1924. aastal valminud väiksemõõtmeline guašitöö „Ruumi sisenev mees” määratlusega kui maali kavand. Kaks aastat hiljem teostas kunstnik selle õlimaalina, mis 1993. aastal Stockholmis Liljevalchsi kunstihallis korraldatud eesti ja läti ilmasõdade-vahelise modernismi ülevaatenäitusel „Ootamatu kohtumine” tõusis küllaltki arvestatavale kohale. Mis tõestas veel kord, et Strunke uidang modernismiradadel polnud tagajärjekas mitte ainult selle toimumishetkel, vaid et tema loomingu paremik on vastu pidanud ka karmile ajaproovile.
1944. aastal lahkus Niklāvs Strunke kodumaalt ning elas pagulaspõlves Stockholmis. Ta suri 1966. aastal Itaalias, maal, kust oli saanud kõige tulemuslikumaks osutunud impulsid kunstiloomeks, ning on maetud Roomas.
