Kliimasoojenemine on hüperobjekt – see laotub kõikjale, asudes ühtaegu nii horisondi taga kui koduõuel, ent ometi ei saa seda otseselt näha, kuulda ega katsuda. Hüperobjektid on sellised kummalised asjad, et maailma mõistmisel peaks nendega nagu arvestama, aga käegakatsutava ümbruse suhtes näivad nad paratamatult utoopilistena. Ja nii tekibki konflikt: ühel pool on kliimasoojenemine kui hüperobjekt, mida uurivad koolitatud eksperdid, ja teisel praktiline argimõistus, mis tegeleb igapäevaste asiste asjaajamistega. Praktik tahab arusaadavalt jätkata nii nagu seda tema maailmas alati on tehtud, kuid kliimaekspert tuleb ja ütleb, et nii enam ei saa, põhjendades oma juttu hüperobjekti utoopiliste omadustega. Nii jääb eksperdi jutt igapäevase argisuse raames hoomamatuks, ta kõneleb praktikule mõistetamatut keelt: praktik ju näeb oma silmaga, et päike tõuseb, vili võrsub ja tali tuleb.
See vältimatu dialektiline konflikt käivitab argimõistuses erinevaid strateegiaid, kuidas eksperdi juttu hüperobjektist tühistada. Näiteks kuna hüperobjekt pole käegakatsutav, vaid mõtlemisega tabatav, saab argimõistus sinna hõlpsalt oma hirme projitseerida, ja jõuda järeldusele, et tegemist on ideoloogilise surve või poliitilise trikiga. Ta hakkab nägema hüperobjektis vandenõu: näib, et kusagil on mingid tumedad jõud, kes püüavad tema üle valitseda. Ebamugavad hüperobjektid äratavad argimõistuses teaduse suhtes skeptilise meele. Ent argimõistus pole teadusfilosoof ja nii leiabki ta end täbarast olukorrast, et peab kodukootud moel tegelema teemadega, milles tal tegelikult puudub ettevalmistus.