*
Vastus
—Avada kätega maa,
täituda mullalõhnast,
tõsta nägu taevasse
ja ahmida õhku:
see ongi rahu
—vastas vanaema.
*
Sellel teel
Sel küpressilõhnasel
kaneelikarva teel
käis tema,
äsja pesast lahkund tuvi,
sõba ümber,
igal pühapäeval sisse
oma paljaid jalgu.
*
Kivid
Vanaisade altarid,
igikestvad kuuljad,
kanged oma vaikuses,
kangemad veel vastustes
*
Jõed ajavad juttu
Jõed ajavad kividega juttu,
kui puud uinuvad.
Koidkul
on kivid tasa
ja puud laulavad.
*
Koda on kasvanud
Koda on kasvanud,
ta uks on suurem.
Ema kõneleb
kollase nelgiga,
mis isast köögi kõrvale
jäi kasvama.
*
Mu tiivad
Ma raputasin tiibu
ja vaatlesin taevast,
mu ema naeris;
seisime kahekesi
kuristiku serval.
Ootasin millal
tõusta lendu.
*
Raudkull
Päikselise uduvihma päevil
olen raudkull;
lendlen unede laotuses
ja puhkan laialeheliste
puude ladvus.
*
Kergelt kõver
Nägin, kuidas küürutas küpress,
kuulsin teda ragisemas,
harali sõrmed ta okstel
kraapisid maad,
segiaet juustega
puu oli põlvili.
Tuul vaibus,
maru möödus
ning puu kurtmata
uuesti ajas end sirgu,
jäi kergelt kõveraks
ja kasvas edasi.
*
Vanaema tagasitulek
Kui vanaema suri,
läks mu õde hulluks,
teel surnuaiale
ta muudkui nuttis.
Läks mõni päev
ja saabus rahu,
pisarad kuivasid ära.
Vanaema oli tagasi,
ta pühkis ära oma jäljed
ja muutus tuuleks.
*
Jäljed
Paika, kuhu pannakse jalg,
jääb jälg,
maa jäädvustab mälu.
Keha rändab,
mälestus püsib.
Jäetakse hüvasti,
ära ei minda.
Elu on mälestust surmast,
surm elu mälestus.
*
Aknaava
Aknaavast
tuletilgana
end näitas päike.
Aknaavast mööda käisid tähed,
ühe silmaga vaid kaedes sisse.
Aknaavast
tuli tuppa vile.
Aknaavast
astus õue ohe.
Aknaava
oli väike praoke
kojaseinas.
*
Väga kaugelt
Üks mu mälestusist
tuleb
väga kaugelt.
Ma uskusin,
et laul
sünnib
minu ema silmist.
*
Selge vesi
… Ja vesi
tolles kaevus
oli selge, nõnda selge,
et tema põhjas vaatlesime
unne vajund lehi
kuivand veresooni.
*
Linn
Esimest korda linna jõudes
oli tunne
nagu kõnniksin pea peal.
*
Venancio
Vanaisa Venancio
võttis süües peast
sombreero
ja ta õlgadele vajus
kimp valgeid juusi.
Tema maakarva nägu
paistis nagu lubjatud
servaga savitaldrik.
*
Vana küpress
Tiivalöögid
sasivad vana küpressi.
Lõkendavad sulilised,
linnud põletavad laule
tema lehis,
rahulolev puu
on täis rohelist rõõmu.
*
Klis
Linnud teavad,
kui pilved on tiined,
nad laulavad:
klis, klis, klis, klis…
Ja sünnib paduvihm.
*
Kurbus
Vahel mõtlen,
et kurbus
pole muud,
kui peaalaspidi rõõm.
*
Tema küüned
Ta viilis
oma varbaküüsi
rohelise kivikesega
jõesüdamest.
*
Liblikas
Kollane
mustjate täppega.
Näis, et mu peo peale
vajunud mõttesse,
kõnetasin teda
ja ta vastus
suurem oli vaikusest.
Mu silmist tilkus
toorest armastust.
Tuul puhus ta ära
mu peost.
– Lenda, lenda, lenda! –
hüüdsin tal.
Liblikas laskus
tasahilju alla
ja suudles maad.
*
Kümme ja seitse aastat
Su pilk jäi rippuma
tuk’ari puu oksale
tolle tee veerel,
mida sa astusid
oma kümne ja seitsme aastaga
täis hommikuid ja unesid,
mis enam ei saabunud.
*
Tuleliblikas
Üks tuleliblikas
tantsib küünla kohal,
mis nuuskab
pühale kivile
verisel päeval.
Ja maasilm
sädeleb veeklaasis.
*
Valguse õigustus
Kui ju valgus kustutab su nime,
pole lolli, kes end ütleks üles…
*
Jäljed
Ta nahal
on öö ja päeva jäljed.
Ta pilk läbistab pimeduse
ega uinuta seda valgus.
Jaaguar
on varjude kuningas.
*
Surm
Kui sureb j
aaguar,
nutavad mäed malbet jõevett,
tuuled tihuvad uduvihma,
kivid sulevad silmad.
Kui sureb jaaguar,
saab metsast vaeslaps.
*
Kuu ja sulg
Kuu
kinkis mulle sule.
Tundsin, kuis sulg
mu käes laulis.
Kuu naeris
ja ütles:
sa õpi laul selgeks.
*
Tuline sulg
Kuniks sulg on tuline,
põletagu luuletaja
sõnad paberil
nõnda, et lugeja
jääb pimedaks.
*
Puuraamat
Tuul lehitseb puid
ja lausub rohetavaid palveid
*
Luule
Lõpuks muutis luule
mu laisaks.
Ning nüüd
ma muud ei teegi,
kui luuletan.
Asi on selles,
et kui ma ka tahaksin,
tööd mulle enam ei anta.