Humanitaarteaduste olukorra mõistmiseks peaksime alustama ülikooli kui institutsiooni ajaloolistest vormidest. Nende hulgas võime kujundlikult eristada kolme peamist epohhi. Esimesel, kõige pikemal ajastul on ülikool pühendunud minevikule. Ülikool näeb ennast kui õpetlaste kogukonda, kes oskab lugeda ja kommenteerida vanu klassikalisi tekste ning õpetab üliõpilastele nende tekstide tundmist. Ülikooli süda on selle raamatukogu, õpetlased ja üliõpilased arutlevad selle üle, kuidas raamatukogus hoitud teoseid paremini mõista ja tõlgendada. Õpetlase ülesanne need tekstid arusaadavaks teha, oma kaasajaga seostada ja kaasaja küsimustest lähtudes lahti mõtestada. Tarkus lähtub minevikust, ülikooli ja selle liikmete ülesanne on see tänapäeva tuua.
Teine ülikooli ajastu kujutab endast pühendumist olevikule. Ülikoolis töötab rahvusvaheliselt võrgustunud teadlaste kogukond, kes on kursis uusimate teaduslike saavutustega oma erialal üle kogu maailma. Ülikooli süda pole enam raamatukogus, vaid teadlase arvutis, kuhu uusimat infot kogutakse, seda töödeldakse ja süstematiseeritakse. Õpetlase elu ei seisne enam lugemissaalide külastamises või arhiivides istumises, vaid rahvusvaheliste kontaktide loomises ja korraldamises. Kõige väljapaistvamad õpetlased ööbivad kontentidevahelistes lainerites ja panevad seal kokku slaide oma järgmiseks esinemiseks. Suuremad riigid loovad üksteise võidu laboreid ja seadmeparke, mille abil on võimalik oma teadlaste saavutusvõimet tõsta. Humanitaarteadused taanduvad tillukeseks osaks ülikooli kooseisus, ning püsivad osaliselt veel eelmises ajastus, kohanejad aga loovad oma erialased, haardelt globaalsed, kuid sisult aina spetsiifilisemad ja kitsamalt määratletud teadusvõrgustikud. Õpetlased muutuvad kitsaste erialade spetsialistideks, millega kaasneb akadeemilise kapseldumise oht, sest uue info tulv juba kõige kitsamalt määratletud teadusvaldkonna sees on tohutu. Eriala- ja valdkonnapõhised piirsõnavarad, teooriad, metodoloogilised uuendused, uudismõisted, akadeemilised moed ja eelistused levivad kulutulena üle maailma. Kohati on ka teadlastel endil sellises tulvas raske eristada tõetaotlust erialasest grupimõtlemisest ja akadeemilistest moodidest. Õigupoolest on akadeemilise grupimõtlemise ja kõige nüüdisaegsemate teadustulemuste levik ühe ja sama mündi kaks külge. Igal juhul on ülikool kui institutsioon pühendunud kõige nüüdisaegsemale osale tänapäevast, mistõttu iga teadlase vaatest on kõige viimase info ja kõige uuemate laboriseadmete omamine otsustava tähtsusega akadeemiline kapital.
Tulevikuga tegelemise ajastu
Aga ka nüüdisaegsusele pühendumine on eilne päev. Seoses tehnoloogia arengu ja kiirete ühiskondlike muutustega algab ülikoolides tulevikuga tegelemise ajastu. Tulevikulisi ootuseid väljendavad nii ühiskondliku tellimuse sõnastajad kui ka ülikoolide endi visioonidokumendid. XXI sajandi alguseks on tulevik muutunud ühiskonna kõige valusamaks probleemiks, sest olevik, nii hea kui see ka ei ole, näitab märke oma ebapüsivusest. Ökoloogilise, majandusliku, demograafilise, poliitilise ja vaimse jätkusuutmatuse aimdus tekitab üht erilist tüüpi ärevust, mis seisneb äratundmises, et kuigi kõik on veel hästi, tekib aina rohkem märke sellest, et tulevikus saab olema teisiti. See on oleviku jätkumatuse ärevus, mis sunnib ühiskondi tuleviku poole pöörduma ja selleks ennast igakülgselt ette valmistama.
Ülikoolid sõnastavad selles situatsioonis oma missiooni lubadusena meid tulevikuks ette valmistada ja nüüdsel ajal nähtavaid tulevikuprobleeme lahendada. Ülikoolide arengukavad käsitlevad ÜRO jätkusuutlikkuse eesmärke, lubavad lahendada ühiskonna ja kogukonna ees seisvaid probleeme, panustada kliima muutustega toimetulekusse, mõelda välja, kuidas suurendada tervelt elatud aastate arvu ja kuidas viia tehnoloogia areng kokku kestlikkuse eesmärkidega. Üliõpilasi valmistatakse ette tuleviku majanduses osalemiseks, tuleviku tehnoloogia kasutamiseks, tuleviku tööhõiveks, tulevikus vajalikuks enesehooleks jms. Erialaste teadmiste kõrval tõusevad hinda universaalsed ja ülekantavad oskused, sest erialased teadmised muutuvad kiiresti ega kehti enam elutsükliüleselt.
Üks oluline ülikoolielu muudatus seisneb selles, et tulevikuga tegeletakse mitte ainult üliõpilaste õpetamise, vaid ka otsese sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise tegevuse kaudu: lisaks traditsioonilise õppetööga seotud tegevustele võtavad ülikoolides koha sisse ettevõtluse edendamise ja tulevikutehnoloogiate loomise üksused, idufirmade inkubaatorid, haridusinnovatsiooni ja terviseedendamise laborid, konverentsikeskused ning poliitilised mõttekojad. (Laborid, kliinikumid ja kirjastused olid ülikooli osad juba eelmisel ajastul.) See üliõpilastega otseselt mitte tegelev osa ülikoolist võib kulutada kuni pool ja isegi rohkem tänapäeva ülikoolide eelarvest.
Ülikoolides loodud teadmisi on XXI sajandil vaja põhimõtteliselt selleks, et tulevikuks valmis olla – et tulla toime kliimakriisi, muutunud ootustega õppimisele ja erialase ettevalmistuse sisule, saada hakkama sotsiaalse polariseerumise ja aina kasvava futuristliku ärevusega. Ülikoolid tegelevad tulevikus toimima hakkavate lahenduste pakkumisega meie ees terendavatele probleemidele. Ülikool on justkui sild olevikust jätkusuutlikkusse tulevikku. Või siis vähemalt põhineb sellel ideel ülikoolide eneseõigustus.
Ülikoolid on alati pidanud tõestama, et neist on kasu. Siin kujundlikult loodud ajastute kontekstis võime öelda, et selle kasu selgitamise ajaline vektor on olnud erinev. Õpetlased on olnud kas mineviku tundjad, globaalse kaasaegsuse eksperdid, või siis tulevikutarkuse loojad. Kui presentistlikul ajastul oli teadmise väärtuseks panus eriala edendamisesse, siis futuristlikul ajastul on teadmise väärtuseks selle kasulikkus tulevikus, kusjuures tulevikuprobleemid kipuvad olema mitte erialased, vaid erialaülesed.
Reaalses ülikoolielus on need ajastud muidugi samaaegsed ja teineteist täiendavad, isegi kui poliitiline rõhuasetus ja institutsionaalsed eelistused ühele või teisele ajastule omast tegevusviisi toetavad, eelisarendavad ja rahastavad. Selles mõttes ei räägi ma kolme ajastu metafoori abil mitte ülikooliliikmete uskumustest ja veendumustest oma töö sisu ja eesmärgi kohta, vaid institutsionaalsetest allhoovustest, mis mõjutavad ülikooli õiguslikku ja administratiivset töökorraldust alates õpetlase töö reglementeerimisest, tema soorituse hindamisest ja ülikooli poliitilisest (enese-)õigustamisest kuni akadeemilise hindamisest lähtuvate karjäärimustrite ja hierarhiate loomiseni ning ressursside eristava jaotamiseni ülikooli liikmete vahel. See on „ajastu vaimu“ väljendav süsteem, mis allub väga vaevaliselt, kui üldse, meie ratsionaalsele kontrollile.
Humanitaaria futuristliku ülikooli osana
Kuidas siis humanitaarteaduste valdkond ennast selles tulevikule suunatud ülikoolis tunneb? Vahemärkusena ütlen, et ma ei võta siin praegu aksioloogilist seisukohta ülikooli ühe või teise ajastu kasuks. On ilmne, et kui humanitaaria defineerib end mineviku tundjana, tahtes olla näiteks klassikaliste tekstide kommenteerijate kogukond, siis selline tegevus on ajas institutsionaalselt aina vähem toetatud, kuigi üksikuid klassitsiste ikka õnneks veel leidub. Ärapööramine minevikulisest ajastust on humanitaaride poolt ka hästi mõistetud muutus, ning enamik klassikaliste tekstide tundjaid ongi loobunud nende humanistlikust lugemisest, mille puhul klassika väärtus seisnes väärtusõpetuses ja inimeseks olemise eeskujus. Selle asemel tegeletakse nende tekstide dekonstrueerimise ja dekoloniseerimisega, mis ongi presentistliku ajastu poolt tingitud institutsionaalne muutus selles ainevaldkonnas. Ühelt võimaldab see globaalne trend süüdistada humanitaare poliitilises kallutatuses, sest tegemist on tõepoolest poliitilise mõjuga akadeemilise tööga. Teiselt poolt, kui keegi tahaks selle töö vajalikkuse kahtluse alla seada, siis meenutagem, kui väga me vajame dekoloniseeriva mõtteviisi levikut Venemaal ning Venemaa siirdumist imperialismijärgse mõtlemise ja poliitika ajastusse.
Aga ka kõige uuemate rahvusvaheliste akadeemiliste trendide ja uurimissuundade järgimine ja mikrospetsialiseerumine hakkavad nii teadusheuristiliste vahenditena kui ka institutsionaalset toetust taotlevate käitumismudelitena aeguma. See tähendab, et ülikoolide kolmandas, tulevikulises ajastus ei saa humanitaaria enam piirduda globaalse ekspertsusega mingis väga kitsas ja spetsiifilises teadusliku spetsialiseerumise nišis, ning loodud teadmiste väärtus ei saa enam seisneda selles, et me oleme võimelised vahendama erialase teadlaskonna kõige ajakohasemaid seisukohti või nende kujunemises kaasa rääkima. Ma ei taha üldse öelda, et me seda enam tegema ei peaks, aga ülikoolide kolmandal ajastul ei saa selles registris enam sõnastada humanitaaria väärtuspakkumist ühiskonnale.
Tuleviku poole pöördumise trende võimendab ja kiirendab üks tehnoloogiline muudatus. Liigume sinnapoole, et humanitaaria üks harjumuspäraselt keskne ja otsustav oskus – eskpertsete ja esseistlike tekstide kirjutamise võime alates teadusartiklitest, neile kirjutatud retsensioonidest, granditaotlustest ja neile kirjutatud retsensioonidest kuni doktoritööde ja monograafiateni võetakse tehisaru poolt üle. Õigemini hakatakse neid kirjutama inimese ja tehisaru koostöös ning paarikümne aasta pärast on neid, kes kirjutavad tekste ilma tehisaruta, ainult oma psühhofüüsilisele autorivõimele tuginedes, sama vähe nagu praegu neid, kes ei kasuta tekstiredaktorit ja kirjutavad käsitsi või kirjutusmasinaga. Tuleviku uurimisrühmad hakkavad olema hübriidsed (tehisarust ja inimestest koosnevad) toimijad, mis suudavad läbi töötada enneolematu hulga tekste eri teadusvaldkondadest, vormistada asjakohased viited ja olla lõputu hulga tekstide autoriks kõige erinevamates formaatides. See olukord tingib tõenäoliselt sügava muutuse ülikoolitöötajate akadeemilise soorituse hindamisel ja konkurentsipõhise teadusrahastuse jagamisel, aga veelgi suurema muutuse selles, kuidas me hakkame humanitaaria kasu ja vajalikkust mõtestama.
Juba presentistlikus ajastus ei ole tehnoloogia enam humanitaaria vastand. Digitaalne pööre humanitaarias on laialt kajastatud ning selle tuules formuleeruvad digitaalse filoloogia, digifilosoofia, digitaalse semiootika ja teiste digitaalsete humanitaaralade uurimisplatvormid. Aga futuristlikus ajastus saab tehnoloogia ühe akadeemilise eelnõudena humanitaaria vormiks ja normiks. Kui minevikuajastu õpetlase puhul võis mõningane eluvõõrus isegi sümpaatselt mõjuda, siis futuristlikus ajastus see enam nii ei ole. Asi pole ainult selles, et humanitaarid peavad koos ülejäänud akadeemilise kogukonnaga seisma tehnoloogia arengu eesliinil, vaid eelkõige selles, et eluvõõrus ei käi kokku tulevikutarkuse looja kuvandiga.
Kolmanda ajastu väärtuspakkumine
Nagu eelnevalt öeldud, peab ülikooli kolmanda ajastu väärtuspakkumine seisnema mingites tulevikusuunaliste lootuste täitmise lubadustes. Hea uudis on see, et humanitaarteadustel ei ole kuigi raske futuristlikke lubadusi ja lootusi formuleerida. Ma ei mõtle seda küüniliselt, vaid leian, et humanitaaria väärtus tuleb futuristlikus registris tõepoolest paremini esile kui presentistlikus. Humanitaaria kasulikkusest räägitakse just nimelt tulevikus vajalike võimete ja oskuste kontekstis. Humanitaaria arendab kriitilise ja loogilise mõtlemise võimet, demokraatlikku debatikultuuri, sealhulgas eriarvamustega viisakat toimetulekut, allikakriitilist suhtumist, oma mõtete selge esitamise oskust, loomingulisust, ajaloolise perspektiivi taju, kultuuride mõistmist jpm. Näiteks Martha Nussbaum oma raamatus „Mitte kasumi pärast: miks demokraatia vajab humanitaarteadusi?“* väidab, et humanitaarteadusi on vaja esiteks selleks, et osata olla demokraatliku riigi kodanik, et treenida kujutlusvõimet, mis võimaldaks olla innovatiivne tuleviku majanduses, ning et rahuldada inimeste vajadust tähenduse järele. Ma ise lisaksin siia loetellu polüfoonilise mõtlemise oskuse, mis seisneb võimes sõnastada konkreetseid seisukohti erinevates teoreetilistes raamistuses, või vähemalt olla sellest võimalusest teadlik ja sellele avatud. See annab meile võimaluse liikuda edasi ühe, kõiki teadusi fundeeriva alusteaduse ehk universaalse teooria otsingutelt „alusteaduste“ paljususe poolt pakutud heuristiliste võimaluste juurde.
Küllap keegi ei kahtle, et humanitaarteadustel on potentsiaali eelmises lõigus loetletud oskuste õpetamiseks, iseasi, kui palju humanitaaria seda kõike ülikooli presentistlikus mudelis reaalselt teeb. Tänapäeval õpetame veel üsna ulatuslikult ja sageli ka vanamoeliselt oma killustunud distsipliinide alusteadmisi. Aga futuristlik paradigma nõuab humanitaarialt seda, mida ta kunagi juba teenis, nimelt inimest ja tema elu terviklikkust adresseerivaid teadmisi. Täpsemalt nõuab futuristlik paradigma elu ennast puudutava tähendusvälja kõnetamist, millesse religioonide taandumisel on tekkinud mõningane tühik. Tähenduslikkuse loomiseks peaks meie fookus mõistagi nihkuma distsipliinidelt asjadele enestele, fenomenidele ja elule endale. See ei tähenda distsiplinaarse mõtlemise hülgamist, vaid selle rakendamist asjade eneste uurimise teenistusse. Ning see fookuse muutus peaks tingima muutuse nii selles, kuidas me õpetame, kui ka selles, kuidas me teadust teeme. Tänapäeval kohandame oma uurimisteemat enamasti avaldamisvõimaluste ja granditaotluste järgi, tuleviku ülikoolis, kuhu me juba otsapidi kuulume, oleks vaja seada uurimisfookus tähenduslikkuse järgi.
Mõistagi ei astu me futuristlikusse ajastusse valge lehena. Et olla tähenduslikkuse looja tulevikulises ajastus, on humanitaaridel vaja kaasa võtta sügavad erialateadmised presentlikust ajastust ja aeglase süvenemise oskuse minevikulisest ajastust. Ma arvan, et tulevikule pühendatud ajastust saab humanitaariale hea aeg, isegi parem kui nüüdne. Kas see hakkab olema hea aeg ka kõigile humanitaaridele, sõltub mõistagi sellest, millise ajastu asja keegi ajab. Me näeme kõik, kui raske on presentistliku ülikooli kontekstis esimese ajastu humanitaaridel. Homme hakkab olema sama raske teise ajastu tööviiside ja veendumustega üritajatel. See, et osa õpetlasi jääb vana juurde, on muidugi mitte ainult mõistetav, vaid ka rikastav ja tervitatav. Ja samuti usun, et järgmise põlvkonna humanitaaridele koidab lootus, mis lubab ehk isegi rohkem kui see, mis eelmisel ajastul ennast juba teostanud õpetlaste ees terendas.
* Martha Nussbaum, Not for Profit: Why Democracy Needs the Humanities. Princeton University Press 2010.
Tekst tugineb Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi avamisel 10. IV 2024 peetud ettekandele.
Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi avamine. – Youtube 12. IV 2024.
