Teisest küljest on humanism kultuurilooliselt selgesti piiritletud: see on hiliskeskajal alanud liikumine, millega tõsteti uuesti au sisse paganlik filosoofia, kreeka ja rooma kirjandus, viimaks ka egiptuse kultuur. Sellises tähenduses märgib humanism ennekõike kirjatarkust, ja kuigi sellega käis kunagi kaasas suurejooneline ühiskondlik projekt, on seegi nüüd unustusse langemas. Paganluse taastulek on tänapäeval nihkunud hoopis teisele tasandile: see puudutab nüüd rohkem inimese suhet loodusega, industriaalühiskonna kriitikat, ökoloogilisi mudeleid ja kogukondlikke utoopiaid, võib-olla ka patriarhaalse süsteemi lagunemist. Igatahes ei nimetata seda enam humanismiks, kas või juba sellepärast, et humanism näib seostuvat ühekülgselt inimkeskse maailmapildiga, mille vaenulikkus teiste liikide ja elukoosluste suhtes on vahepeal ilmselgeks saanud.
Ometi püüdis Mircea Eliade veel poole sajandi eest humanismile uut tähendust anda. 1966. aastal ilmunud kirjutises „Uus humanism” leiab ta, et usundiloolased on tänapäeval juba piisavalt andmeid kogunud ning nüüd oleks aeg neid tegelikult mõtestama asuda. Selleks tuleb aga igale religioonile läheneda kui omaette tervikule, tõlgendades teda nii, nagu tõlgendatakse iseseisvat kunstiteost. „Kui usundiloolane püüab mõista tema uuritavates dokumentides väljenduvat eksistentsiaalset olukorda, jõuab ta vältimatult sügavama inimesemõistmiseni. Just sellise mõistmise põhjal võiks ülemaailmselt välja areneda uus humanism. Võib-olla oleks usundiloo panus selle kujundamisesse isegi esmatähtis. Sest ühelt poolt hõlmab religioonide võrdlev-ajalooline uurimine kõiki seni tuntud kultuurivorme, niihästi etnoloogilisi kultuure kui ka neid, mis on ajaloos mänginud juhtivat rolli; ja teiselt poolt läheneb õpetlane, kes uurib kultuuri religioosseid avaldusi, kultuurile seestpoolt, mitte üksnes selle sotsioloogilist, majanduslikku või poliitilist konteksti arvestades” (The Quest: History and Meaning in Religion. Chicago University Press, 1969, lk 3).
Just niisuguse lähenemise kaudu jõutakse Eliade arvates tõeliselt viljaka ja kosutava kohtumiseni „teisega”, kelle tunnustamine toob paratamatult kaasa ametliku kultuuri relativiseerumise või isegi hävingu. Praegu võime juba kindlalt öelda, et uue humanismi idee pole teostunud nõnda, nagu Eliade unistas. Hoolimata kõigist Eliade jõupingutustest, ei omandanud usundilugu „sügavama inimesemõistmiseni” jõudmisel esmatähtsat rolli, ei tema eluajal ega hiljem. Ilmselt ei ole selles süüdi ainuüksi usundiloolased, vaid asi on ka selles, et inimesemõistmise süvendamine ei ole enam valitseva kultuuri prioriteet. Küll tegelevad sellega mitmesugused allkultuurid ja vastukultuurid, ning akadeemilises maailmas püütakse toimuvat kaardistada multikultuurilisuse nime all. Kõige kaugemale on uue humanismi suunas liikunud tänapäeva muusika, kus viljakas kohtumine „teisega” on saanud loovuse üheks peamiseks allikaks. Kuid just muusikale on omane see, et unustus ja unistus käivad väga tihedasti käsikäes.
Teisisõnu, uue unustuse saabumine võib muusikas sageli olla ühe vana unistuse täitumine. Muusikas unustatakse kerge südamega see, mis on muutunud koormavaks ja kahjulikuks, ja võetakse ehmatuseta vastu kõik, mida inimestel on tõeliselt vaja. Nii võib muusika ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi, mis kunagi hiljem hakkavad toimunut mõistma – aga siis on üks uus humanism võib-olla juba teostunud.