Nüüd probleemidest. PoD on odav tehnika ja sellega õilsat välimust saada ei olegi nii lihtne, nagu esimesel pilgul tundub. Üldjuhul on prinditud raamat natuke imelik, ei ole nagu päris raamat, aga kui asjaga vaeva näha, masinaid, pabereid, värve, liime ja töövõtteid mõistust mööda kasutada, siis saab ka luulele esteetilise vormi leida. Meil Karoliga läks poolteist aastat, et masinavärk taltsutada, ja kui juba meil Pärnus ja Saarde vallas õnnestus, siis miks teil ei peaks. Ülikoolide kirjastused on juba seda teed läinud, eks nad ole seal ülikoolides ka natuke helgemad pead.

PoD on lihtne valida, kui muid valikuid pole, ja mina luulekirjastajana seisin ühel heal päeval valiku ees, kas lõpetada või jätkata print on demand’is. See ei olegi nii väga keeruline valik. Lisaks paindlikule trükiarvule annab PoD võimaluse teha üht ja sama raamatut eri versioonis, eri paberil, eri kaantega, parandada ilmnenud vigu, lisada uut materjali, täiendada ja uuendada raamatu teksti. Hoiatan, PoD-teenused on väga erinevate hindadega. Kui ma kunagi hindu uurisin, kõikusid need ikka maa ja taeva vahel, mõned masinad lihtsalt maksavad miljoneid ja nendega müügiks trükkida ei ole võimalik.

Kas konkreetne tehniline ja üsna kallis vahend kuulub kirjastusele või on avatud ka üksiküritajatele?

JI kirjastusel ei ole oma PoD, ma töötan koos Karol Kallase ettevõttega Gutenbergi pojad OÜ, olen aidanud Karolil ettevõtet arendada ja olen seal ühiskondlik nõustaja, kes aitab autoritel leida toimetajaid ja kujundajaid ning annab vahel ka loomingulist nõu. PoD eeldab spetsiifilist trükifaili, ehkki teoreetiliselt saab trükkida ka suvalist dokumendifaili, on raamatuturul siiski mingi sanitaarmiinimum, millest allapoole kukkumine ei ole kirjastajale tervislik. Gutenbegi Pojad on sotsiaalne ettevõte, mis ei ole kasumipõhine kurnamismasinavärk, vaid lahendab kirjastajate ja autorite ees seisvaid probleeme, teenust võivad kasutada kõik soovijad, kontakt http://www.gutenbergipojad.org/.

Milliste trükiste avaldamiseks on print-on-demand optimaalseim lahendus? Mille poolest on see kirjastusele ja mille poolest autoritele kasulik?

Optimaalne on PoD humanitaariale, nooblimale klassikale ja kõikvõimalikele muudele autoritele või kirjastajatele, kes ei ole kindlad oma kommertsedus, samuti erialasele kirjandusele, mida lihtsalt ei ole vaja kõigil ja igaühel lugeda. Klassika ja õpiku tüüpi asjad, mida tuleb kogu aeg natuke juurde teha, sobib väga hästi, samuti tekstid, mida on vaja regulaarselt uuendada ja täiendada. Hea variant ka algajatele – lõpuks ometi on meilgi võimalus teha demoraamatuid, mida kirjastustele, nii meil kui mujal laiali saata.

See on võimalus trükkida tütre luulekogu või vanaisa mälestused, isiklikud, perekondlikud ja kogukondlikud trükised, näituste kataloogid, ametkondade trükised jne. Üldjuhul ikkagi väike trükiarv, mis teha, kui meie rahva kultuurihuvi väljendub esmaklassilise luulekogu läbimüügis 50 kuni 100 raamatut, isegi Lang ei saa ka raamatukogusid sundida. Ma alati imestan, kui kuulen, et see ja see kirjastab eesti klassikat 300 ja see ja see kirjastab globaalset moodsat klassikat 600 eksemplari ning lõpetab peaaegu alati tühjendusmüügiga. Meil on ometi 12 000 õpetajat, on arhitektid, ohvitserid, arstid, õppejõud ja üliõpilased, keda veel üpris hiljuti peeti haritlasteks.

Millisena näed print-on-demand’i tulevikku?

Ma ei ole trükiasjanduse fanaatik, see ei huvita mind, ma ei ole ka kirjastamis- ega toimetamisentusiast, raske elu ja inimvaenulik kultuuripoliitika on mind näoli kirjastamismutta surunud. Ükski luuletaja ei taha midagi teada trükimustast, giljotiini terast, mingist kuradi paberijooksust, köitekunsti peensustest ja kõigest sellest, sellised huvid ei ole normaalsed. Aga mis sa hädaga teed.

Kogu kirjanduselu on meil nõdrameelseks näljutatud, mingit infrastruktuuri ei ole – pole valikõiguslikke kirjastusi, kirjanduskõrgkooli, kus õpetataks loovat kirjutamist, nii nagu õpetatakse andekaid sportlasi, muusikuid, näitlejaid või sõdureid, ei ole professionaalselt juhendatud huviringe, ei ole kirjandussaadetki ETVs … Mis trükitulevikust me räägime, kui kirjanduse tulevikku ei ole. Kapitalismis ei saa midagi entusiasmile rajada. See on ebavõrdne kohtlemine, kui minusugune luulekirjastaja ja tuletõrjujad töötavad entusiasmist, aga dirigendid panevad sadu miljoneid taskusse.

Ütlen ausalt, mind ei huvita trükinduse tulevik, aga ma olen sügavalt mures eesti kirjanduse tuleviku pärast. Hetkel on ehk tõesti kuldaeg: nii palju nii häid luulekogusid lühikese aja jooksul nagu praegu ei ole kunagi ilmunud. Veel on debüüte, veel on elus profikirjanikke, kes pole kunagi muud teinud kui kirjutanud ja ainult tänu sellele on saanud oma kunsti saladustele järele, ees ootab aga piinlik harrastamine, rõlge asjaarmastamine ja susserdamine-vusserdamine. Kui me ei jõua oma kirjanikke üleval pidada ega suuda korraldada meistrite kogemuse edasiandmist õpipoistele, siis on lõpp. Ühe keele ja kultuuri lõpp. Siin pole midagi ennustada, see on loogiline ja möödapääsmatu.

Siiski on rõõmustav tõdeda vastuseisu inertsi jõule: lastekaitsepäeval 1. juunil kell seitse esitletakse Tallinna Keskraamatukogu hoovis Jumalike Ilmutuste galaõhtul viit vastset raamatut ning üles astub terve rida kirjastuse varasemaid autoreid. Tsiteerides kirjastajat: „Kirjastus Jumalikud Ilmutused on valinud humanismi tee ja nagu me teame, on humanism ainult rakenduslik jumalikkus.” Tänu ja jõudu!