Kui 1968. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Yasunari Kawabata teoseid on eesti keelde usinasti tõlgitud (Agu Sisaski ja Ülle Udami tõlkes 1980. aastal „Mäe hääl”, Udamilt aastal 1989 ka „Lumine maa” ning Sisaskilt 2001 „Tuhat kurge” ja „Vana pealinn”), siis nüüd saab tutvust teha ka 1994. aastal teise ja seni viimase jaapanlasena mainitud preemia pälvinud Kenzaburō Ōe loominguga. Nimelt ilmus Margit Juurika tõlkes Ōe üks peateoseid, romaan „Sajandi mäng” (originaalis „Man’en gannen no futtobōru”, otsetõlkes „Man’eni perioodi esimese aasta ameerika jalgpall”, inglise keeles aga hoopis „Silent Cry”).

1935. aastal Jaapani Shikoku saare metsases külas sündinud Ōe lapsepõlv möödus imperialistlike ambitsioonidega Jaapanis. Pelgupaika sõjakoleduste eest pakkusid Nils Holgerssoni ja Huckleberry Finni seiklused. Hiljem, Tōkyō ülikoolis õppides, puutus Ōe kokku mitmete lääne kirjanike ja filosoofide töödega, erilist mõju avaldas Jean-Paul Sartre. Pärast ülikooli lõpetamist Ōe abiellus. 1963. aastal sündis esikpoeg Hikari, kes jäi edukast ajusonga operatsioonist hoolimata vaimselt alaarenenuks. Kõik need kogemused on Ōe loomingut väga tugevalt mõjutanud ning teinud temast väsimatu võitleva humanisti, kes veel tänavu avaldas protesti nii Jaapani patsifistliku põhiseaduse muutmise kui ka tuumaenergia kasutamise vastu.

Ka oma Nobeli preemia vastuvõtukõnes „Mitmeti tõlgendatav Jaapan ja mina” ütles Ōe, et ei suuda koos Kawabataga lausuda „Kaunis Jaapan ja mina” (Kawabata tänukõne pealkiri), sest mineviku kibedad mälestused on sööbinud tema meeltesse. Jaapani uus algus tuginevat ühelt poolt demokraatiale ja teiselt poolt sõjast lahtiütlemisele. Nende kahe printsiibi rikkumine oleks Ōe sõnul nii jaapanlaste käe läbi kannatanud Aasia rahvaste kui ka tuumapommi ohvrite reetmine ning tähendaks, et sõjajärgne otsustavus rajada üldinimlikkuse kontseptsioon (establish the concept of universal humanity) on tühja jooksnud.

1967. aastal ilmunud „Sajandi mäng” on lugu kahest kodukülla naasnud vennast, mässumeelsest tumedat saladust varjavast Takashist ja märksa rahulikumast Mitsusaburōst, kelle meeli painavad hea sõbra kummaline enesetapp ning vaimse puudega sündinud poeg. Olevikusündmustele heidavad varju suguvõsa meesliikmete analoogilised juhtumused, mida vennad erinevalt mäletavad ning mõtestavad. Puudutamata ei jää rassiküsimused, millest allpool, ja pereprobleemid (lahkhelid Mitsusaburō ja tema pärast lapse sündi jooma hakanud naise vahel).

Kahe venna siseheitluste ja eneseleidmise taust on traditsiooniline ja suletud külaühiskond, kus vanem vend Mitsusaburō jääb pelgalt pealtvaatajaks, kuid karismaatiline Takashi toimib katalüsaatorina, kogudes jalgpallitreeningute ettekäändel enda ümber rahutuid noori, et nende abil korrata kangelaslike eelkäijate tegusid. Takashi ässitab külaelanikud mässama korealasest kunagise orja ja hilisema suurärimehe, nn supermarketi keisri vastu. Külarahvas elab mässates välja seni allasurutud ängi, Mitsusaburō aga kannatab mässu ja kõiksugu reetmised stoiliselt ära. Ōe kirjeldab tegelaste valikuid, sh tavainimeste reaktsioone, selles n-ö sõjaseisukorras väga huvitavalt ning lausa kutsub tõmbama paralleeli Teise maailmasõjaga.

Margit Juurikas on juba kogenud tõlkijana teinud head tööd ning jaapanipärane lauseehitus lugemisel häirima ei hakka. Mõned küsitavused hakkasid küll silma, aga kuna mul pole olnud võimalik teose originaaltekstiga tutvuda, ei saa öelda, et tegemist oleks kindlasti tõlkija vigade, mitte autori iseärasustega. Näiteks öeldakse lk 128, et üks tegelane „pööras oma väikese ja ümara, väärt õpiku sarnase näo” rääkija poole (John Besteri ingliskeelses tõlkes on nägu armastusväärsuse musternäidis – model of amiability); lk 144 räägitakse üleajava jõe voolusest, mitte voolust ning lk 40 prantsuse akendest. Samuti on kahju, et järelsõna nii lühike on – kõigest neli lehekülge –, sest olnuks tore lugeda Ōe ja teose kohta pikemat ja põhjalikumat analüüsi.

Kui enne „Sajandi mängu” lugemist midagi soovitada, siis ehk seda, et Ōelt ei maksa oodata Kawabata lüürilisust, Yukio Mishima filigraanset ilu või Haruki Murakami kohatist sürreaalsust. Ōe mõtiskleb vägivallast, vastuhakust ja vastutusest, traumade painest, lunastusest ja teistest vägagi rasketest teemadest, kuid vaatab lõpptulemusena siiski ootusrikkalt tulevikku. Läbi kõige, mis on kole, valus või groteskne (ja seda on palju), jõutakse lootusekübemeni, varasemate põlvkondade eksimustest ja ebaadekvaatsusest kooruvad pikapeale välja inimlikkus, otsustavus ja vaprus. Needsamad suundumused, sellesama tungi võib välja lugeda ka Ōe Nobeli preemia vastuvõtukõnest.

Jääb üle lõpetada samuti tulevikulootusega, et eesti keelde tõlgitaks veel jaapani kirjanduse XX sajandi suurte meistrite loodut, näiteks Ōe „Isiklik kogemus” („Kojinteki na taiken”), Jun’ichirō Tanizaki „Õrn lumi” („Sasameyuki”), Natsume Sōseki „Inimese meel” („Kokoro”), Mori Ōgai „Metshaned” („Gan”). Samuti märksa rohkem naiskirjanike teoseid, sest luulet kõrvale jättes on otse jaapani keelest eesti keelde tõlgitud vaid kahe naisautori tekste: Yōko Ogawa „Majapidaja ja professor” (e.k 2012, tlk Margit Juurikas) ja Banana Yoshimoto „Köök” (e.k 2003, tlk Kati Lindström). Näiteks võiks kaaluda selliste XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse põnevate autorite nagu Amy Yamada, Hitomi Kanehara, Rio Shimamoto või Natsuo Kirino teoste tõlkimist. Tõsiasi on aga see, et arvestades jaapani keele ja kirjasüsteemi õppimise keerukust ning muu hulgas ka geograafilisest kaugusest tingitud praktiseerimisvõimaluste vähesust, tuleb olla iga ilmunud eestinduse eest tõlkijale äärmiselt tänulik.