Kõik vähegi kirjandusega seotud inimesed teavad, et novembris toimub Tartus festival „Hullunud Tartu“. Aasta kõige pimedamal kuul, kus on rahvakalendri ja meedia kaudu juurutatud uute tavade järgi omajagu nukrust ja veidrust (hingedepäev, mardipäev, kadripäev, halloween, movember), ootab Tartu külla luuletajaid, tõlkijaid, kunstnikke, et üheskoos sukelduda kunstimaailma, mis on korraga reaalse elu üks harusid ning iseseisev julge ja pöörane nähtus.

„Hullunud Tartu“ on igatsus kirjanduselu ja -melu järele, sest meie põhilised kirjandusfestivalid – „HeadRead“ Tallinnas ja „Prima vista“ Tartus – toimuvad kevaditi, maikuus. Hilissügisel tahaks juba nii väga midagi säravat ja kõlavat, ebatavalist ja sõbralikku … „Hullunud Tartu“ on seda kõike – siin on meeldiv esineda ja meeldiv kuulata esinejaid. Tean seda osalejana, kuid olen tulnud Tartusse ka kuulajana, kas või üheks õhtuks. Jaan Malin, festivali ellukutsuja, peakorraldaja ja teadustaja, on saanud ka selle maskotiks. Kui ta ilmub publiku ette valge arstikitliga, teavad saalis istujad, et sõu võib alata.

„Hullunud Tartu“ on väga õnnestunud pealkiri. See lubab midagi eksootilist ja vabandab välja võimalikud viperused. Esineja röögib? – Festivali pealkirjas on sõna „hullunud“. Mikrofon ei tööta? – Festivali pealkirjas on ju sõna „hullunud“. „Hullunud Tartu“ taotleb oma pealkirja, aga ka programmiga, tavapärasest suuremat loomingulist vabadust. Võib-olla see on kõige avatum kirjandusfestival Eestis.

Miks ma nii arvan? Sest sellele viitab läbi aastate esinejate nimekiri. „Hullunud Tartus“ kohtuvad kunst ja kirjandus, eesti esinejad ja välisautorid ning – kui vaadata eesti luuletajate loetelu – siin saavad kokku meie kirjanduse eri põlvkondade ja esteetikate esindajad, kellest mõni ei esine avalikult kuigi sageli. See on esimene põhjus. Ja teine: festival „Hullunud Tartu“ tõstatab põnevaid teemasid ja küsimusi, miks võiksid loomeinimesele huvi pakkuda. Mõned näited: miks tunnevad kunstnikud tänapäeva eesti kirjandust sageli paremini kui kirjanikud kaasaegset kunsti? Kas tõesti on luulet silmadele ja luulet kõrvadele ning festivalil tasub lugeda ainult viimast? Kas luuletaja peab oma tekste esitades pürgima ehtsuse poole (olema tema ise) või kehastuma kellekski teiseks (nagu näitleja)?

Hea lahendus

„Hullunud Tartu“ lisab värve tänapäeva kirjanduspilti, ent selle eripära peaks talletama ka kultuuriloo tarvis. Jaan Malin on sellele kindlasti juba mõelnud, sest tema paljude rollide ja tiitlite juures tasub mainida, et ta on ka kirglik kollektsionäär. Malin on pikki aastaid kogunud kunsti, kultuurisündmuste plakateid ning rahvaluulet. Viimase eest on ta kaks korda pälvinud Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemia.

Festivali „Hullunud Tartu“ pildistatakse, osast esinemistest tehakse video- ja audiosalvestised. Malin ise väärtustab aga kõige enam paberkandjat, mistõttu hakkas koostama festivalikogumikke „Pilt ja sõna“. Praeguseks on ilmunud kaks osa. Esimeses osas on tekste ja reprosid festivalidelt, mis toimusid ajavahemikus 2010–2012, see raamat ilmus 2013. aastal. Teine osa hõlmab sõnu ja pilte festivalidelt 2013–2015 ning ilmus 2016. aastal. Ehk kogumik „Pilt ja sõna“ ilmub kord kolme aasta tagant.

Juba esimese kogumiku eessõnas kirjutas kollektsionäär Malin: „Konservatiivse inimesena ei usu ma eriti internetiavarustesse paisatud tekstide jäävusesse.“ Kogumiku teises osas kordab ta seda mõtet ning lisab: „Pealegi kipub nois avarusis leiduv igasuguse muu pahna alla mattuma.“ Mõnevõrra adsonlik toon ja ratsionaalsus, ent tõsi ta on: minu käes on kaks mahukat köidet, enam-vähem täielik ülevaade festivali esimesest kuuest aastast.

Nagu Malin oma rollidega on mitme peaga lohe (korraldaja, luuletaja, kunstnik, kunstikuraator, kollektsionäär, kirjastaja jne), nii on ka tema koostatud kogumik „Pilt ja sõna“ mitme hea omadusega komplekt. Näiteks peab see raamatuprojekt lugu luuletõlkijate tööst, tänu millele on välisautorite tekstid avaldatud paralleelselt originaalkeeles ja eestikeelses tõlkes. Samuti avardab „Pilt ja sõna“ eesti luule lugejaskonda, kuna eesti luuletajate tekstid on avaldatud paralleelselt eesti keeles (samuti võru ja vene keeles) ja ingliskeelses tõlkes.

Mõlemas köites kümned autorid ja kümned tõlkijad! Kirjastajana tean, et see on väga ajamahukas töö – leppida igaühega kokku, kontrollida kaastööde laekumist, leida vahendeid raamatu väljaandmiseks … Sellest ei ole kombeks rääkida, kuid nii see on: tõlkeluulekogumikkude avaldamine, kus paralleelselt jookseb kaks keelt, originaal ja tõlge, on raamatukultuuri mõistes kõrgpilotaaž, kuid raamatuäri seisukohalt kõige tundlikum ja kaitsetum ala. See on üks põhjustest, miks selliseid raamatuid ilmub vähe, julgen väita, et kuni kolm nimetust aastas.

Seda enam väärib Jaan Malini koostatud ja kirjastatud „Pilt ja sõna“ märkamist ja tunnustamist.

Siinjuures on kohane mõelda luule tõlkimisele ja avaldamisele laiemalt. Meie luuletajad on sageli ka luuletõlkijad. Nad vahendavad siin esinevate välisautorite luulet eesti keelde. Samuti käivad meie luuletajad vahel kirjandusüritustel välismaal, avastades seal suurepärast luulet, mida katsuvad tõlkida eesti keelde. Küsimus: kus saab meie luuletõlkijate töö pärast ilmuda? Millises ajakirjas, kogumikus, almanahhis? Praegu sellist regulaarselt ilmuvat väljaannet ei ole ning see raskendab kommunikatsiooni eesti ja muu maailma luule vahel.

Selles olukorras tundub Jaan Malini otsus avaldada festivali jälgedes üks kogumik kolme aasta tagant hea lahendusena. Luulesõbrad saavad tutvuda uute autoritega, luuletõlkijate töö ei lähe raisku (kõik huvilised ei saa tulla festivalile) ning korraldajate tööst jääb märk maha.

Arvustades kogumikku „Pilt ja sõna I“, kirjutas Doris Kareva: „On ääretult sümpaatne, et raamatus esinevad nii oma taustalt kui stiililt väga erinevad, kuid hästi valitud autorid; nii mõjub kogumik polüfooniliselt ja vaheldusrikkalt, edasi mõtlema ja uurima ärgitavalt.“* Need tähelepanekud kehtivad ka kogumiku teise osa puhul, kuigi see on esimesest mahukam (432 lk vs. 312 lk).

Kuhjaga lugemist

„Hullunud Tartu“ on suunatud kunstide sünteesile, eksperimendile, slämmikultuuri edendamisele – seda peegeldab ka festivali kogumik. Teises köites on esindatud ligi 50 luuletajat (nendest ligi 15 välisautorit) ja ligi 20 kunstnikku. Puuduvad räpparite tekstid (sest need vajaksid helikandjat, mainib koostaja saatesõnas), samuti muusikateoste ja lavastuste salvestised. Ent lugemist on ikkagi kuhjaga.

Kuigi festival toimub Tartus, ei ole tegu ainult Lõuna-Eesti autorite sündmusega. Teises kogumikus on Lõuna-Eesti ja Tallinna literaadid esindatud võrdselt. Küll aga on näha, et Lõuna-Eesti autorite valikul on Jaan Malin näinud suuremat vaeva, kutsudes esinema selliseid luuletajaid, kes astuvad luuletajatena üles kahetsusväärselt harva (näiteks Jan Rahman, Krista Ojasaar) või kes on kirjanduses tuntud slämmaritena, mitte raamatuautoritena (Siim Lill, Katrin Pärn).

Välisautorid on Euroopa spoken word’i ja slämmi esindajad, kes on oma luule rohkete esinemistega üle maailma mõnusaks kuulamiseks lihvinud. Seda liiki luule on sageli

1) selge jälgitava looga, nagu näiteks luuletus „Elavad ja surnud“, mis kirjeldab reaalset-metafüüsilist rännakut, autoriks Londonis elav Siddhartha Bose (tlk Kersti Unt),

2) üles ehitatud kindlale motiivile või fraasile: näiteks „see on luuletus kõige vastu“, mida kordab pidevalt Frankfurdi luuletaja Dirk Huelstrunk ühes luuletuses (tlk Aare Pilv) või

3) põhineb sõnade-silpide häälutusel, nagu seda teeb teiste seas leedukas Žugimantas Mesijus Kudirka, korrates mitukümmend korda pikema teksti sees sõna „Krišna“ (tlk Kersti Unt).

Selle taustal on eestlaste luule enamasti traditsiooniline, vaoshoitud, harjumuspärane. Ja ongi hea! Indrek Hirv on ikka seesama Indrek Hirv, Maarja Kangro on ehtne Maarja Kangro jne. Uues kontekstis, kus ühe märksõnana esineb „hullus“, hakkavad paljude lemmikautorite tekstid järsku mängima uute värvidega: „ta kõnnib vastu tuult / see piiga …“ (Sveta Gri­gorjeva); „üks lesknaine istus / õhtul voki taga / mõte käis kadunud mehe peale // korraga uks läheb lahti / mees astub sisse, tere naine / anna mulle süüa …“ (Hasso Krull); „Seemned / on idanema läinud, / redised on üles tõusnud!“ (Eeva Park). Teine positiivne asi selle juures, kui slämm-tekstid on avaldatud kõrvuti traditsioonilise vormiga, on see, et niimoodi on võimalik näha, et luulekeeli on palju, et luule võib olla vägagi erinev, et kõik ei ole – ja ei saagi olla! – valmis kirjutatud.

Mida võiks kogumiku juures parandada? Kõigepealt küljendust: kakskeelsete väljaannete puhul on tore, kui tekst ja originaal asuvad kõrvuti lehekülgedel, et saaks mugavalt võrrelda originaali ja tõlget. Praegu seda läbivalt tehtud pole. Teiseks võiks autorite kohta käiv teave olla ühtlasem ja põhjalikum, näiteks sünniaasta võiks olla läbivalt ära toodud kõigil autoritel. Sama kehtib päritolumaa avaldamisel – tahaks ikkagi teada saada, kust see või teine välisautor on tulnud meile esinema.

Nagu näha, sisaldab kogumik „Pilt ja sõna“ samade kaante vahel õigupoolest lausa kolme raamatut: see on korraga välisluuleantoloogia, eesti luule antoloogia ja kunstikataloog. Kunstiga seotud osa ma ei arvustanud, seda võiks teha kunstikriitik. Küll aga tervitan hea meelega eile alanud „Hullunud Tartu“ 2017. aasta festivali. Loodan väga, et festival ja sellega kaasnevad kogumikud rõõmustavad luule- ja kunstisõpru võimalikult kaua.

 

* Doris Kareva, Tartu varjatud vertikaal. – Sirp 16. V 2013.