Tänavu 8. ja 8. novembril toimub juba neljandat korda rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival „Hullunud Tartu”, põimides kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti. Festivalist on kujunenud oodatud sündmus, mis rikastab Eesti kultuurielu, tutvustab siinsele publikule välisautoreid ja ka eesti kirjanike uuemat loomingut ning ühtlasi eesti kultuuri ja kirjandust väliskülalistele. Juba teist aastat on „Hullunud Tartu” kaudu süvendatud ka rahvusvahelist kultuurikoostööd: partnerlus Turu linnas ja selle ümbruses toimuva runonädalaga („Runoviikko”) hõlbustab väliskülaliste kutsumist ja võimaldab mitmekesistada programmi. Seekordne festival toimub TÜ endises kirikuhoones Jakobi 1 ning kannab alapealkirja „Koor”. „Hullunud Tartu” peakorraldajateks on festivali kuraator ja idee autor Luulur ehk Jaan Malin ning Eesti Kirjanduse Selts. Allpool väike valik festivali väliskülaliste loomingust.

Peter Sragher

tartu õunapuud
kasvanud täis vilju suve jooksul
kaotavad nad lehed hilisel
sügisel
värvides need oma hinge
värvidesse
enne kui lasevad neil
langeda
aga need isekad tartu õunapuud
hoiavad oma haardes viimaseid
õunu
pidades neid okste küljes
kõvasti kinni
keegi ei nopi neid
läikivaid ümaraid küpseid kollaseid
õunu
mis kannavad kevade lõhna
talvesse

värv nende peal
helekollane süsimustal

ja üksildased unustatud õunad
külmuvad
iga jumala päev

kuni ühel päeval
esimese lume tulles
tartu õunapuude oksad
kubisevad äranälginud lindudest
kes söövad nende vilju

Tõlkinud Kersti Unt

J. K. Ihalainen

Mitte too punane

See ei ole too punane
järsku on see punase väljaku punane
kui Saksa väikelennuk
Kremlit äratamaks sinna laskus
või Tiibeti munga rüü karmiinpunane
või punasesse veinisse kastetud taskuväljaande punane
või taliõuna punane, tšilli punane
päästejaama punane, palkmaja punane
see on punane nagu ostuhimu
see on punane nagu taevas kui
värvitehas põleb

Oleks sinu värviks see, ometi

Või on su värv järsku hoopis Berliini sinine
on Saloste autoremonditöökoja sinine
on Sahara tuareegi sinine
on jääsinine ja seal on auk
on Kittilä öötaeva sinine
on sinine nagu pea alaspidi rippuva laisklooma naer
sinine nagu tantsiva mustlannaga Gitanes’i suitsupakk
on kurbuse sinine, unenäo sinine
oleks sinu värviks see, ometi

ei, see ikkagi ei ole sinine
see on kindlasti hinge kinnihoidmise valge
on valge nagu piim
on valge nagu leibjuust
on valge nagu Pepsodent
on tuhksuhkru valge
on soojapuhuri valge
on valge katkendjoon sõiduraja keskel ja tantsib
on äraspidine valge välja arvatud et ta on must
on must nagu lõdva käepigistusega Saatan
on must nagu lennuki pime kast
on must nagu ülekaaluline tühi auk kosmoses
on näljane must panter
on must nagu piduriklotsid
on must janu

Samas ei saa see must olla
sinu värviks ei saa olla must
sinu värv on ilmselt päevalille kollane
on Bornholmi liiva kollane
on kollase väärtkirjanduse sarja kollane
on kuldse sügise kollane ja kollaste lehtede kollane
on Fonecta telefonikataloogi kollane
on kollane sinep juustu peal
on safrankollane on kollane nagu karri
on kollane kuma
on lumeleopardi silm
on täitmata lubadus
on aja elektrine närvitee

Oh kui see oleks sinu värv
ma kardan väga ma tean
sinu värv on ikkagi kuldne
on asteekide põhimälu kuldne
on üles sulatatud pöörijoone kuldne
on kuldne välgatus taevarannal
kui meteoriit sisse sajab
on kuldne nagu ämblikuvõrk
hommikukastes
on kuldne lant mis lõhekala peibutab
on kuldse retriiveri kuldne
on maosilmade kuldne
on kuldne nagu Kleopatra keel

Aga kullake,
kogu seda kulda ei saa ma ka endale lubada
äkki ütleme et see on ikkagi metsa roheline
on roheline nagu paatinaga kattunud vask
on roheline nagu hallitanud juust
on sambla roheline on kuuse roheline
on peterselli roheline on vesiroosi leht
on sõjaväe roheline
on meie köögi seinaplaatide roheline
on roheline nagu absint ja äraolek
on roheline nagu pesumasinas käinud dollar
on roheline nagu koolipoiss lõbumajas
on roheline nagu Soome lipp

Olgu siis sinu värviks see
ja ma tulen su rohelusesse
kastma su rohelust
täitma sind rohelisega
ja ma saarsin sind
sammaldasin sind
sõnasin sind
ja roheluse varju
vajud sa unele

Ah, sa ütled,
et see on violett?
Seda ma ju kogu aeg rääkisingi,
et su värviks on violett.

Tõlkinud Kalju Kruusa

Dirk Huelstrunk

LUULETUS KÕIGE VASTU
See on luuletus kõige vastu
Kõik oli kord hästi
arvatakse
Alguses
Aga keegi ei tea seda
päris täpselt

See on luuletus kõige vastu
Kõik on sitt
Arvatakse
Lõpus
Aga keegi tea seda
päris täpselt

See on luuletus kõige vastu
See luuletus on hea vastu
Hea on kaugel ära
ja kui talle lähedale jõutakse
siis ta vaid ärritab

See luuletus on ka sita vastu
Sitt on lähedal
ka siis kui tahapoole astutakse
on ta hais ikka tunda

See luuletus asub
keskpaigas
hea ja sita vahel ja see
on üks lollilt ebakindel asukoht

Seepärast on see luuletus
igasuguse hea ja sita vahelise
kompromissi vastu
sest siis saaks hea
sitaga määritud
ja sitt saaks heasse pakitud
ja see oleks veel tülgastavam
kui see niigi juba on

Ainus hea asi selle luuletuse juures on niisiis
et seda ei saa nuusutada

Tõlkinud Aare Pilv