Von Krahli teatris mängitakse neil päevil neli korda kammerooperit “Mu luiged, mu mõtted”, kus uudsel moel lähenetud vana hea Urvaste luuletaja Marie Heibergi elule ja otsingutele. 

Urvaste inimesena, peaaegu Heibergi üleaedsena, paneb mind imestama, et räägitakse Marie Heibergist kui vähetuntud eesti poetessist. Et oli üks hull, kes kirjutas mõne luuletuse, paar neist ka geniaalsed…

Noh, oli hull – mis siis! Igaüks vajuks ära, kui talle üldse süüa ei antaks. Mõelda vaid – isegi Tuglas, keda Marie nii väga armastas, oleks ta heameelega tuppa lasknud, aga linna peal liikus kõmu, et Marie on väga näljane. Tuglas läks vaatas pooltühja sahvrit ja ohkas – kahele siit küll ei jätku.

Marie Heibergi eesmärgid olid aga nii suured, et ta ei mõelnudki vorstijupi peale. Ta oleks isegi Tuglase viimase leivakoorukese puutumata jätnud, kui see vaid oleks palunud. Tema elas ideaalmaailmas, kus polnudki vaja kõhtu orjata.

“Meie loos võiks Marie jõuda välja kuhugi, kuhu ta ise oma tihti naiivselt pretensioonikais nägemustes lootis jõuda” on kirjas ooperi tutvustuses. 

Kui keegi oleks sellise etendusega lagedale tulnud 70 aastat tagasi, kas ta oleks siis ametlikult hulluks tembeldatud? Kui Marie Heiberg oleks elanud tänapäeval, kas ta oleks oma hullu imitsiga Stockmanni hullude päevade kaanetüdrukuna kõvasti pappi teeninud?

Kas sina oled hull? Aga sina? Ahaa, seda ma arvasin, ega hullud ise seda ei teagi, et nad hullud on! Aga hulludel peaks elu  järjest paremaks minema. Mõtteviisi liberaliseerimine, seksrevolutsioon ja muud säändsed asjad jätavad “imelikele” asjadele järjest rohkem tõlgendamisvõimalusi.

“Mõistlikust maailmast äraminek ei pea olema siirdumine hirmutavasse varjuolekusse”, kuulutab uus eesti algupärand ebaeestlaslikult helget tulevikku. On viimane aeg liigsest mõistlikkusest loobuda, sellest ooperist saab loodetavasti hulluse alavääristamise luigelaul.

Hurraa!