Loo tegevus hakkab hargnema 1919. aastal, kui tänapäevase Ungari riigi kujunemise kontekstis leiavad aset mitmed tähtsad poliitilised sündmused: juba mõni kuu pärast iseseisvuse saavutamist (16. novembril 1918) kuulutatakse välja nõukogude vabariik, kuid proletaarlased astuvad peagi Ungari võimutüürilt kõrvale, kui Budapesti okupeerivad rumeenlased, seejärel taastatakse kuningriik jne. Võimuvahetusega käivad kaasas repressioonid eelmise võimuga koostööd teinute suhtes. Seega, käes on segased ajad, kus sotsiaalsed suhted ja positsioonid on lahtised, kõik on muutumistele aldis.
Inimesed üritavad ennast keskkonnaga kohandada, et vältida elu hammasrataste vahele jäämist. Pärast kommunistide kukutamist soovivad inimesed endast jätta head ja üllast muljet. „Õitsele oli puhkenud keskaja kaunis roos: rüütellikkus” (lk 65). Nii soovitabki kojamees Ficsor, endine „punane aristokraat” (lk 26), nipsakale teenijale koha üles öelnud Vizyde perele uueks teenijaks oma talupojapäritolu sugulast Annat. Ficsor elab samas majas ühiskonna ladvikusse kuuluva kolme perekonnaga (Vizyd, Drumad ja Moviszterid). Anna kaasabil tahab ta heastada oma vahepealset kõrki suhtumist ja parandada suhteid pererahvaga ajal, mil nõukogude riik on langenud ning õhus ebakindlus –
kõigil on vaja kindlustada oma tagalat.
Anna on 19aastane neiu, kes kehastab ideaalset töötajat. Tal puuduvad sotsiaalsed sidemed: perekonnaga tal pole kontakti, sõbrannad ja kavalerid puuduvad sootuks. Anna tahab teha ainult tööd ja ta teeb seda hästi. Palgaküsimus ei ole seejuures üldse tähtis. Palga võib jätta maksmatagi. Mateeria ei lähe Annale korda. Tema kompski koosneb peamiselt väärtusetutest asjadest. Kuid ühe asja, kollasest plekist lömmis lapsepasuna puhul võib täheldada vähemalt hingelist väärtust – seega pole Anna lausa robot.
Tulenevalt oma (talupoja)päritolust, sh puudulikust haridusest ja kitsast silmaringist, laseb Anna suuresti elul end juhtida ja avada. Õigemini tuleks Anna puhul rääkida tema lahtikangutamisest, sest tegu on väga vaga ja sõnaahtra tütarlapsega, kelle väheste seatud eesmärkide juures on peamine teenida oma pererahvast ja jääda seejuures märkamatuks (nagu teenijale kohane). Sedaviisi proovib ta ära elada oma ebahuvitava elu. Tõepoolest, tal ei olegi põhjust esile tikkuda: teda pole millegagi õnnistatud. Üldiselt on tegu üsna õnnetu hingega, kuid tema fenomenaalne tublidus ja töökus löövad üle linna laineid ning temast saab kallihinnaline kaup teenijaturul. Temas peituvad arhailised väärtused, mis on unustatud või ei sobitu uude, XX sajandi maailmapilti.
Anna erilisus ilmneb võrdluses Brumade ja Moviszteride teenijatega. Anna etikett näeb veel ette isandate käe suudlemist ja piiritut pühendumist neile, ehkki ta neid sisimas ei salli. Anna ei räägi Vizysid taga ega varasta neilt. Ta ei kasuta isegi võimalust puhata pererahvast. Tema pühendumus, mis küll kiretu, aga sitke, on imetlusväärne. Ja Annat imetletaksegi, aga ainult tema selja taga.
Annaga seoses on huvitav arst Miklós Moviszteri teooria teenijatest. „Teenijad ei söandagi armastada seda, mida nad armastavad. Seepärast sisendavad nad endale, et see pole hea, mis on hea. Nii kaitsevad nad ennast. Võib-olla selle eest, et nad liiga palju ei kannataks. Milleks soovida midagi säärast, mis nagunii ei saa neile kuuluda? Neil on ka õigus. Muidu ei suudaks nad elada” (lk 70). Lihtsam on ahvatlustest eemale hoida. Ja seda Anna teebki, teadlikult või mitte.
Ehk siit leiabki põhjuse, miks Anna lugu võtab sellise pöörde, nagu ta võtab. Kogu aeg mehaaniliselt töötades hoiab teenija inimlikust kontaktist eemale. Proua Vizy ja härra Vizy on üks vanem abielupaar, kes hoolib vähe Annast ja tema heaolust. Nad kehastavad midagi Underwoodide-laadset (seriaalist „Kaardimaja”) – nende abielugi on suunatud kummagi eesmärkide saavutamisele. Kõik muu on teisejärguline. Mõneti kehastavad Vizyd konservatiivseid väärtusi. Nad tahavad hoida Annaga seda joont, nagu ajast aega on ikka teenijatega hoitud. Anna juuresolekul ollakse otsekohesed ja resoluutsed ega näidata mingisugust sümpaatiat. Anna on teenija ja teda tuleb vastavalt kohelda, s.t ei mingit sõbrunemist. Siin kehtib puhas tööandja-töötaja suhe. See on kontrastis Anna endise teenistuskohaga, kus tal tekkis lapsega, keda ta hoidis, tugev vastastikune kiindumus: „Siingi oleks ta tahtnud kedagi hoida, muinasjutte ja luuletusi lugeda” (lk 57).
Siis aga saabub Jancsi, Vizyde sugulasest noorhärra. Kui Anna saab tunda armastust, toimub temas pöördumatu muutus. Mõned asjad ei ole siiski loodud tõeks saama: teenija ja peremehe suhe on üks neist. Aga ka korstnapühkijaga ei lase proua Vizy Annal hiljem abielluda. Kas kirgastas suhe Jancsiga Annat või kibestas täielik ärakasutamine Vizyde perekonna poolt, järgnev kujuneb igal juhul traagiliseks. „Anna Édes” ei ole aga vaid kurbmäng hullu aja inimsuhetest, vaid ka lugu sellest, kuidas üks fenomen, näiteks ebaharilikult tubli teenija Anna, tekib ja lühikese aja jooksul kaob, ilma et keegi seda hiljem mäletaks.
Ehkki süžeelt on romaan lihtne, mõjub see üsna raskepäraselt. Siin on omajagu tegelasi, kes figureerivad raamatu eri osades nii ulatuslikult, et kohati jääb mulje, nagu oleks Annagi üks paljudest, mitte peategelane. Teoses on kõrg- ja alamklassi suhte näitel tugev ühiskonnakriitiline aspekt. Osalt on romaanis justkui näitlikustatud, et need kaks ei ole võimelised saama üheks suureks massiks. Nende vahel on selged erinevused, mida ei ole võimalik ületada: „Võrdsust inimeste vahel pole olemas. On ainult erinevused” (lk 72). Teenijad ei suuda kohaneda kõrgklassi elegantse, kuid ebamaise eluga ja pererahvas ei suuda ette kujutada teenija maailmapilti, kuigi viimastest räägivad prouad alalõpmata. „Ikka veel teenijateemad? [—] Pole midagi teha, naised. Nad ei oskagi muust rääkida” (lk 68).
Selge erinevus ilmneb Anna ja ülejäänud tegelaste isiksuste vahel. Näiteks proua Vizy tahab jätta endast väga mitmekesise ja erudeeritud inimese muljet. Ta käib spiritualistide juures ja tõlgendab igasuguseid märke, mis on ta ellu sattunud. Tegelikult on keerulise pinna all lihtsakoeline sisestruktuur: tütre kaotanud ema, kes otsib tühjaks jäänud kohale asendust. Ainuke tegelane, kelle siseilm jääb lõpuni mõistetamatuks, on Anna, kes jätab väliselt endast üsna lihtsa ja mõistetava pildi. Kuid alles siis, kui Annast on saanud mõrtsukas, püütakse teda või õigupoolest tema teo põhjust mõista, sest „kes näeb midagi seestpoolt, see näeb teistmoodi kui see, kes näeb ainult väljastpoolt” (lk 156). Anna ei saa aga endast isegi aru.
Romaani jutustaja positsioon on muutlik, see muutub romaani käigus kraad kraadi haaval. Jutustaja on kohati kõiketeadev, siis jällegi kannataks ta justkui mälukaotuse all. Vahel astub tegelaste suhtes empaatiline jutustaja ka lugejale väga lähedale, teisal ironiseerib nende üle või üritab tekstist sootuks kaduda ja ainult konstateerib fakte. Esimene pool raamatust jätab saladusliku, mõistatusliku mulje, kuid mida lähemale tagakaanele, seda vähemaks seda jääb. Teost on nimetatud psühholoogiliseks, ehkki autor annab tegelaste psühholoogiast vaid aimu ning lugejal tuleb endal mõelda ja lünki täita. Ühtlasi mängib ta muutliku jutustamisviisi abil psühholoogilist mängu lugeja endaga.
Tekst on meisterlikult kirjutatud  ja hästi tõlgitud – mõtlemisainet ja emotsioone see pakkus. Aga see miski, mis paneks küünla särama, jääb puudu.