Ühelt poolt on eestlastel väikese rahva kohta suhtarvuliselt palju tõsise mainega muusikuid, kes on rohkem või vähem edukad ja tunnustatud välismaal, aga teisest küljest kuuluvad isegi niisugused suurkujud nagu Arvo Pärt või Neeme Järvi globaalsel muusikaturul marginaalsesse segmenti, kui mõõta müüdud ühikute ja käibe järgi, nagu see turul alati on käinud.

„Turg” on kohutav sõna, kui seda kasutada kaunite kunstide kontekstis. Sama jubedalt kõlab kultuuriga seostatult „tööstus”. Kui silmad sulgeda, toovad mõlemad kujutlusse üllaste loominguliste ideaalidega sobimatu pildi. Ja kui silmad seejärel avada, vaatab taas vastu igapäevane reaalsus, kus mõlemad on kohal ja toimivad.

Toimetulemise mõttes äärmiselt iseseisev helilooja Philip Glass ütles tosinkond aastat tagasi ühes intervjuus, et tema arvates hakkas kõik allamäge minema 1980ndatel, mil võttis võimust kultuuritööstus. Ta pidas kannatajana eelkõige silmas loomingulise mõtte tegutsemisruumi ja individuaalsust, millele suure turu vajadusi arvestav pakkumis- ja pakendamislaad mõjuvad tasandavalt.

Eksisteerib muidugi palju teistsuguseid seisukohti ja helget tulevikku ennustavaid teooriaid, ent paljude muusikute seisukohalt nähtuna on olukord endiselt segane. Lühidalt kirjeldatult näeb see välja umbes nii: kõige vanem ja vahetum viis muusikul oma muusikaga kuulajani jõudmiseks ja vastastikku kasuliku tehingu sooritamiseks on silmast silma kontakt – kontsert ja esinemine. Mida suurema publikuni ja kaugemate paikadeni püütakse küündida, seda rohkem on vaja abistama vahendajaid ja tehnoloogiat. Muusika salvestamine ja salvestuste tiražeerimine võimaldavad globaalse leviku, kuid sellise mastaabi puhul on vahendusvõrgustik juba kujuteldamatult keeruline ning otsekui asi iseeneses, poolenisti suletud süsteem.

Selles võrgustikus on hulk filtreid ja otsustajad – kvaliteedi kontrolle ja standardite kehtestajaid. meie-teame-paremini-mehi ja -naisi. Nad teenindavad tarbijat (veel üks hirmuäratav mõiste) ja nende tegevust reguleerivad ärimudelid.

Just selles punktis on oluline märkida, et suures mängus olulise plaadifirma välja antud heliplaat erineb on väga-väga palju lihtsalt heliplaadist, mida (ise) teevad igal aastal ka agaramad eesti muusikud, kes üritavad tähelepanu saavutada n-ö tõsise muusika aladel. Väliselt on need heliplaadid sarnased: läbimõõt on sama, tõenäoliselt on sarnane ka muusika kestus minutites; plaat on plastikust või kartongist karbikeses, arvatavasti saanud kena kujunduse.

Kuid ühest plaadist teab väike hulk inimesi, teise olemasolust teavad aga võib-olla meedia ja vahendajate kaudu miljonid. Umbes selline on vahekord ühe tüüpilise Eestis tõsiste kavatsustega välja antud plaadi ja ECMi väljaande vahel. Antud juhul on juttu ühest konkreetsest, ansambli Vox Clamantise plaadist „Filia Sion” (Saksamaal ilmus see 25. mail ja Ameerika Ühendriikides 5. juunil).

Ehk ei peaks sellist maa-tiirleb-ümber-päikese-juttu üle rääkima, kuid mulle tundub, et kõike ühetaoliselt keskmiseks nivelleerivad hoiakud on Eesti (tõsi)muusikaelus tugevad ja võib-olla isegi domineerivad siseringis. Ei tea, kas tulevad need kapseldumisest või oskamatusest erinevusi kirjeldada, on see nõukogude aja tume vari või kõike ühetaoliselt mõõtev viisakus. Pole ka tähtis. Mingi aimdus ütleb sellel foonil: on täiesti võimalik, et Vox Clamantise heliplaadi ilmumist – ühe Eesti muusikakollektiivi kerkimist suurde mängu – ei peeta kohapeal kuigivõrd oluliseks sündmuseks.

Teiselt poolt on ECM eesti muusika kõrgsaavutustele aknaks maailma juba paar aastakümmet, alates nendest hetkedest, kui Kaljuste ja tema koor tegid ECMile nii Tormise kui Pärdi muusikaga plaadi. „Unustatud rahvad” („Forgotten Peoples”) ja „Te Deum” olid mõlemad edukad. Lisaks müügiedule saatis neid soosiv kriitika asjatundjatelt.

Loomulikult oli selle liikumise veduriks Arvo Pärdi tihe seos ECMiga, mis põhiliselt kujutab endast ühe mehe, Manfred Eicheri nägemust, milline muusika on hea, mismoodi seda peaks kõige laiemale auditooriumile esitlema ja kuidas see plaatidel maha müüa kuulajale nii, et käive võimaldaks teha järgmisi ja järgmisi plaate.

Eicher on üks erand, praktiline idealist. Helides hõljub tema pea pilvedes ja kujutlus vormib erilisi kõlaskulptuure, kuid plaatideks materialiseerunud muusikaga käib ta ümber kaine arvestajana ning osava ärimehena. Mitu ECMi plaati on ületanud miljoni müüdud eksemplari maagilise piiri. Sealjuures kaasneb ECMi kuvandiga üldiselt omaks võetud teadmine, et odava populaarsuse teed ei otsi Eicher kunagi.

Ta jahib muusikalist imet ja aeg-ajalt õnnestub tal see plaatidele püüda, nagu džinn pudelisse panna, ning seda muusikasõpradega jagada. Produtsendi enda sõnul üritab ta pärast kirgaste musitseerimishetkede tabamist neid presenteerida kombel, mis oleks vastavuses muusika ülevusega. Ning kuna plaadikompanii ECM on tema oma, siis on ta oma otsustes ja valikus vaba välja andma just sellist muusikat, mida tema ise peab heaks.

Kokkupuude Arvo Pärdi helitöödega 1980. aastate alguses oli Eicherile kallis hetk – seda on ta intervjuudes korduvalt kinnitanud. Pärdi muusika parimad salvestused on pärast seda ilmunud ECMi plaatidel ning Pärti peetakse üheks tugisambaks, millele toetub kogu ECMi maailmalaiuselt kõrge maine.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi kutsus Eesti Muusikanõukogu minu kui ajakirjaniku oma koosolekule ettekannet tegema. Ma ei mäleta enam, miks ma rääkisin ja millest täpsemalt, kuid hästi on meeles, et jutus oli üks kujund: kastma ei peaks mitte kuivanud oksa, vaid seda, millel on eluvõrsed; muusikas tuleks tähele panna ja rohkem toetada seda muusikat-muusikut, millel on kõige rohkem kõrgel ladvas õitselepuhkemise potentsiaali. Seal valmivad parimad viljad.

Hiljem ütles mitu kuulajate seas olnud inimest, et neile see kastmise lugu meeldis ning nad ka pisut selgitasid, kuidas nemad sellest aru said. Ja alles siis mõistsin mina, et me näeme samu asju üpris erinevalt ja nende kastekann liiguks vilkalt hoopis mujal. Ja et peamine küsimus on eristamises ja vahetegemises, mis on mis.

Vox Clamantisega juhtus paar aastat tagasi, siis, kui äsja ilmunud plaat oli ECMile juba salvestatud, selline lugu, et kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni otsus kahandas nende tegevustoetust varasemaga võrreldes üksjagu. Kuna vokaalansambel ei asu palgaliste laulukollektiivide nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Rahvusmeeskoor kombel riikliku toetamissüsteemi heldusi jagava püsivooliku otsas, siis peavad nad koos paljude teistega lakkamatult küsima ja taotlema mitmelt poolt, et ka neile langeks rahapiisakesi, mis aitaksid kõrgemale pürgida.

Komisjon, mis koosneb põhiliselt samas sfääris tegutsejatest, teeb valiku ja minister kui vastutaja otsustab. Väga harva otsustab ta teisiti. Samal ajal oli välisekspert Manfred Eicher oma valiku juba teinud ja kergitanud Vox Clamantise plaadifirma tööplaani lülitamisega eriliseks. See omakorda ajendab küsima, et äkki on kultuuriministeeriumi (ja praeguse kultuuripoliitika) mehhanismides puudujääke, mida saaks siluda. Ikka selleks, et õied ka tuleksid.

Vox Clamantise praegust kerkimist võiks võrrelda viimase nelja kümnendi Eesti muusikaelu kahe suurtulemisega, mille energiaallikateks olid Andres Mustonen ja Tõnu Kaljuste. Kuid Jaan-Eik Tulve tegutsemisjoon ja liikumistrajektoor on hoopis teistsugune. Kui noored Hortus Musicus ja EFK tungisid struktuuridesse ning riiklikule palgalehele jõulise kuraasiga, siis Clamantis püsib malbuse poolel ja püüab muuta (paremaks) pigem iseennast kui süsteemi. Aeg on teistsugune.

Jaan-Eik Tulve ja tema seltskond on nagu vana-aja trubaduurid, kes mängivad-laulavad siis, kui leidub kuulajaid, ja söövad siis, kui laual on midagi. Nad rändavad mööda maailma oma valikutes tagasihoidlikku joont hoides ning näpistava
d harjutamis- ja esinemisaega muude elu- ja töötoimingute kõrvalt. Neid hoiavad koos jagatud ideaalid. See gravitatsioon on ühtaegu nii habras-ajutine kui tugev.

Olen neid viimaste aastate jooksul näinud-kuulnud esinemas nii suurtes kui väga väikestes esinemispaikades, nii hoolikalt ette valmistatud kavaga kui välkhäälestumisega tehtud minikontserti andmas. Kõrge kvaliteet on alati olnud kohal.

Vox Clamantis on uue aja muusikakollektiiv: mobiilne, kiire kohanemis- ja reageerimisvõimega. Nende musitseerimise vundament on Euroopa kunstmuusika vormumise kauges minevikus, kui fookuspunktiks oli laul – olulist sõnumit edastav inimhääl. Samal ajal kasutab aga ansambel ka gregooriuse koraalile omast vabadust ilmestada laulmist esitajale meelepäraste elementidega. Nii on Vox Clamantise kontserdikavade hõng olnud ka etniline, nüüdishelikunstiline ja elektrooniline. Vastavalt sellele, kellega nad on koos musitseerinud.

Kuigi uus plaat koosneb põhiliselt vanast gregooriuse laulu ja varajase mitmehäälsuse repertuaarist ning ainsa erandi moodustab lõpulooks valitud kaunis juudi rahvaviis „Kui meeldiv” („Ma navu”), tabab kõrv mitut puhku ka siin detaile, mis ei kuulu vana traditsiooni juurde, vaid on tänapäevasemad. Selline see Vox Clamantis on.

Järjest suurema kaarega ja üha kõrgemal tasemel positiivset vastukaja on saanud Vox Clamantise kontserdid, mida Klassikaraadio on salvestustena pakkunud Euroopa Ringhäälingute Liidu kontserdivahetuste programmi.

Tulve on Vox Clamantisega tööd tehes jõudnud selleni, et näib, nagu hakkaks kõik, mida ta oma tegevusega puudutab, muutuma … ei, mitte kullaks, vaid muusikaks. Ei ole päriselt nii, et kõik, mis korrapäraseid õhuvõnkeid tekitab, on muusika. Kogu meie keskkond on „muusikast” üleküllastatud, kontserte ja esitamisi on arvuliselt üha rohkem ning sellest massist terade eristamine on järjest suurem probleem.

Muusikal, mis inimesi päriselt puudutab – žanrist ja stiilist sõltumata – on justkui hing sees, kui seda poeetiliselt väljendada. Hingega tehtud ja esitatud muusika elustub. Hinge paneb muusikasse aga inimene. Et see juhtuks, on vaja erakordset andekust või aeglast visa tööga küpsemist – või mõlemat korraga. Kui see lõpuks juhtub, tunnevad muusika hinge mingil mõistetamatul kombel ära paljud inimesed ja see tõmbab nagu magnet.

Tundub, et Vox Clamantis on praegu kusagil selles punktis.

Sügisel peaks ECMi märgi all ilmuma Arvo Pärdi järjekordne heliplaat. Suurteose „Aadama itk” esitavad seal Tõnu Kaljuste juhatusel kollektiivid Lätimaalt, kuid ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Vox Clamantis laulavad sellel plaadil.

Arvo Pärt on kirjutanud Vox Clamantisele uusi teoseid ning vähemalt korra on juba üritatud salvestada vokaalansambliga Pärdi muusikat ka ECMile. Tehnilistel põhjustel ei saanud sellest plaanist esialgu asja.

Plaadifirma sügisplaanidesse on väidetavalt lülitatud ka Helena Tulve teise autoriplaadi ilmumine.

Aastaid tagasi oli briti kriitikute seas käibel nali, et ECM ei tähenda mitte Editions of Contemporary Music, nagu Manfred Eicher selle 1969. aastal alustades oli välja pakkunud, vaid et nüüd on selle tähendus Estonian Contemporary Music.

Pärt, Tormis, Tüür, Tulve pluss rida Eestist pärit esitajaid ECMi plaatidel annavad selliseks naljatluseks alust küll, kuid Eicher on korduvalt eitanud, et temas pesitseb mingi eriline Eesti-lembus. Ta selgitab, et ainus, mis teda liikuma paneb, on eriline mõttelend, muusika kirkus ja esituse lennukaar. Muusikas on kvaliteete, millel puudub rahvus ja mida tajuvad ühtmoodi väärtuslikuna ükskõik millise kultuuritaustaga inimesed. Punkt.