nullteateri „Endspiel. Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis“, dramaturg ja lavastaja Kalev Kudu, muusikaline kujundaja Kiwa. Mängib Kalev Kudu. Esietendus 29. X Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses.

Kalev Kudu ja Kiwa asutasid nullteatri 2018. aastal. Mitteametlikult tegutseb see aga juba 1992. aastast, kui seal esietendus Samuel Becketti „Väljavisatu“ (lavastaja ja esitaja Kalev Kudu). Nüüdseks on nullteatris etendunud Juhan Viidingu, Juhan Liivi ja Henrik Visnapuu loomingul põhinevad luulelavastused, samuti mitmed budistlikust sisust ja vaimust kantud lavateosed.

Nüüd siis sai valmis taas lavastus Henrik Visnapuust, kes on lavastajat köitnud pikka aega. Kudu nägi paar aastat tagasi unes, et kirjandusuurija Janika Kronberg soovitab tal võtta ette teha veel üks lavastus Visnapuust – unenäost on pärit ka pealkiri „Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis“. „Kõik unes nähtu, mis on puudutanud teatrit, uusi tekste ja näitemänge, on mind alati tugevasti motiveerinud sellega ilmsi edasi tegelema,“ on lavastaja öelnud.¹

Kas on veel piisavalt ainest, kui lavastaja on juba kolmel korral (1988. aasta lavastus „Millal sünnib inimene“, 1990. „Surma valgel“ ja 1993. aasta „Vaikuses“, peale selle mängis ta Visnapuud Valhalla luuleteatri lavastuses „Siuru. Carpe diem!“) Visnapuud käsitlenud? Seekord on tegemist kokkuvõttega: Kudu toob publiku ette kummalises vaimses seisundis Visnapuu, kes vaatab tagasi oma elule, tunnetab, mis jääb kogetust sõelale ja millised seigad vajuvad unustuse hõlma.

Nii näeb etenduse alguses väsinud moega luuletajat, kes kuulab aknal vihmapladinat. Kuidagi pidetu on see New Yorgis Bronxis elav eestlane suure lombi taga. Hudson ei asenda Emajõe kaldaid. Minutid lähevad, publik muutub juba justkui tapeediks selles kasinas korteris, vihma aina pladiseb. Visnapuu vaimusilmas sähvatavad mälupildid minevikust, ükshaaval tutvustatakse neid publikule. Kiwa muusikaline kujundus viitab, et see kõik on vaevarikas protsess. Helged mälestused vahelduvad kurvematega, kuid kõik on justkui kaugel, lõpmata kaugel: unustus ja pikad aastad Saksamaa pagulaslaagrites on tuimestanud ja väsitanud. Publiku ees on väsinud Visnapuu, surma lävi on lähedal.

Luulelavastusi saab nautida neid vahetult kogedes, lastes tekstil mõjuda. Mälestustes sobrava ja elust kokkuvõtet tegeva looja puhul on siiski hea, kui vaatajal on Visnapuu elukäigust ülevaade olemas. Kirjandussõbral on lihtsam ära tunda, millisel elu harujõel Visnapuu parasjagu seilab.

Öeldakse, et hea näidend püstitab probleemi ja laseb publikul mõistatuse lahendada, annab küll vihjeid, ent jätab avastamisrõõmu teatrikülastajale. Kirjandussõbral on äratundmisrõõmu küllaga: silme ette kerkis ka mu enda kujutlus Visnapuust, mis erineb suuresti Kudu versioonist. Sellistes oma ja Kudu loodud Visnapuu mälestustes seigeldes ununes taustamuusika jälgiminegi ära (küllap see sobitus loomuliku mõttearenduse väljendusena ja ilmestas teksti). Valguse ja heli eest vastutava Tarmo Lillo töö on täpne ja toetab etendust.

Ent tagasi teksti juurde. Visnapuu silme eest vuravad läbi õpetajaamet Peipsi ääres, loomingulise kujunemise heitlused, esimene tõsisem armumine ja Tartu kultuurieluga tutvusetegemine. Samuti kirkad momendid elus, nagu santlaagrite polgu põgenemine 20. detsembril 1918. Tartusse jõudvate enamlaste eest pagevad Tuglas, Visnapuu, Gailit ja teised põrkavad kokku Vene kaardiväelastega, kes asuvad kohe hobuseid rekvireerima. Küsimusele „kes sõidab?“ vastanud Roht: „Jeedet pervõi vserossiiski siurski santlaagerski polk“. Pärast sõda kogunesid iseloodud polgu liikmed igal aastal, et sündmust tähistada.²

Loomulikult meenub Visnapuule armastav, asjalik ja andestav abikaasa Ing. Publik näeb nii armastuse lõõmamist („See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti …“³) kui ka kurbust Ingi surma pärast. Muusikalise kujundusena kuuleb Sõpruse Puiestee pala „Õele“ sõnu „matsin mulda oma õe“.⁴

Kudu taasloodud Visnapuu mälestustes näeb suurt kiindumust abikaasasse. Minu pilt Visnapuust on loodud ajendatult perioodist, mil ta oli noor, hulljulge, seikles Gailitiga mööda Eestit, pidas noort armukest. Visnapuuga seoses meenub mulle alati esmalt lugu kirjanike väljasõidust Pärnumaale, kui lahutamatud sõbrad Visnapuu ja Gailit lahendasid pidutsemisjärgsel hommikul ära Adsoni valmis sätitud piknikukorvi, mis oli loomulikult mõeldud printsessile, Underile. Sel ajal võis Luunjasse talupidajaks jäetud abikaasa Ing tunda ennast üsna kõrvalejäetuna, kuid eluõhtul hindab luuletaja alati toeks olnud abikaasat kõrgelt. Visnapuu ütleks ise: „Kirjaniku elus käivadki asjad teisiti. Pole vaja hinnata autorit tema tegude, vaid üksnes tema loomingu järgi.“

Kiwa helikujundus aitab häälestuda ja kohal olla: raadiokanali krabisev, sahisev heli ilmestab justkui läbi udu loojani jõudvaid mälestusi. Mõttelõnga katkemist tähistavad Kudu löögikesed helikausi pihta. Nagu Tiibeti kloostris, nii tõi kristalne heli vaataja taas virgunud seisundisse, et sukelduda koos Visnapuuga järgmisse mälestusse.

Luule ja kirjakatkendite varal tehakse Visnapuu eluõhtust kokkuvõte: vaataja ees on andekas, kuid eksinud mees, kes on liialt väsinud, et luua. Kudu peab tähelepanuväärseks, et lavastus sündis just nüüd, mil ta on New Yorki saabunud Visnapuuga enam-vähem ühe­ealine. Õnneks on nullteatri loojad endiselt loomeindu täis.

1 Raimu Hanson, Lavastus Henrik Visnapuust andis endast Kalev Kudule märku unes. – Tartu Postimees 27. X 2021.

2 Elo Tuglas, Tartu päevik 1928–1941. Tänapäev, 1996, lk 18.

3 Henrik Visnapuu „Kolmas kiri Ingile“.

4 Sõpruse Puiestee „Õele“, sõnad Allan Vainola.