Nüüd, mõne aasta järel, on tajutav evolutsioon, püüe leida uusi teid, repertuaari avavaid uusi võtmeid. Järjest enam otsib Siirala üha kompaktsemas vormis neid spiraale, neid aknaid, läbi mille näha mitte enam seda, mis on, vaid seda mis oleks võinud olla. Tema Beethoveni Sonaadi op. 101 interpretatsioon näis meile kui katse põgeneda sonaadivormi lineaarsest pingest, et rõhutada katkendlikkust ja ?uitlemist?. Jääb lisada, et kontserdi avanud Schumanni kolm romanssi olid kantud lõpmatuse hingusest, mis annab parimal moel edasi selle teose karakteri veidrused, melanhoolsed õrnused, formaalsed väänatused.
Kuid kontsert polnud üksnes klaveri soolo, kahe teosega lisandus ka t?ellist Allar Kaasiku särav osavõtt. Kaasik on üks neid harvu muusikuid, kes suudab ühendada intensiivse (ja kes teda tunneb, teab, et õige sõna on ?freneetilise?) muusikaürituste organiseerimise (ta on sellise kvaliteetse juveeli nagu Pärnu Oistrahhi festivali kunstiline juht) ja väga heal tasemel instrumentalisti rolli. Need kaks tegevust ühinevad ühtseks muusikufiguuriks, kui on tegemist eesti nüüdismuusika tutvustamise ja propageerimisega: visadus ja eelkõige tema ettekannete harv tõsidus ning täpsus teevad temast ?verstaposti?, millist mis tahes maa helilooja sooviks enda kõrvale. Ja nimelt: on ju teada, kui kerge on rääkida halvasti kaasaja muusikast, aga, vaadates asja lähemalt, kui palju neist hinnanguist on mõjutatud sageli just ettekande skandaalsest tasemest. Kaasikuga see probleem haihtub: võrdse aususe ja bravuuriga muudab ta partituurid selliseks, nagu nad tõega on, nii tehnilise täpsuse kui pideva õige väljendusnüansi otsimisega.
Väga erinevad olid kaks kavas olnud teost, näidates, kui mitmepalgeline ja huvitav on selle Balti vabariigi muusikaline panoraam. Anne Metsala ?In memoriam? on meditatsioon inimkannatuste sügavusest, alati selge ja lineaarse käekirjaga, meenutades kohati Hindemithi, kohati ?ostakovit?it. Galina Grigorjeva ?Recitativo accompagnato?, mis pealkirjale vaatamata on pala vaid soolot?ellole, on aga kui intensiivne helimaterjali otsing ja selle loomine esituse käigus, mõeldud suure formaalse vabadusega ning interpreedilt suurt lüürilist ja introspektiivset soont nõuab.
Niisiis tutvustati tänu Kaasikule ka milanolastele Eesti muusika väärtusi. See oli tähtis osavõtt kultuuride ja traditsioonide kokkusaamisest, sest kui ühinenud Euroopa soovib ka muud kui ühist raha, siis peab see olema vaba inimeste vaba kooslus, kes soovivad elada rahus ning vahendada oma traditsioone ja teadmisi, ehitades koos uusi võimalusi, uuendades sügavamaid motiive, mis on viinud meid pärast aastasadu kestnud lahusolekut ühe mõjuka sõnumi leidmiseni: ühtsus erinevustes, uniti nella diversità.
