Ehkki Leonov sattus filmi juba 1947. aastal, seega 21aastasena, tuli ta tõeline läbimurre kinos 1961. aastal kui linale jõudis Vladimir Fetini esimene täispikk töö, ekstsentriline komöödia “Vöödiline reis”. Selle filmi tegelikuks sigitajaks tuleb pidada aga veel üht kiilakat junni – Nikita Hruštšovi. Nimelt oli viiekümnendate lõpul Kremlis külas Etioopia keiser Haile Selassie I ja Hruštšov vedas külalise kõmuliselt edukasse Moskva tsirkusse, kus sädelev etendus kulmineerus surmapõlgavalt piitsa vihistava tiigritaltsutaja Margarita Nazarova etteastega. Nikita vaimustus viskus haripunkti ja ta hüüdis bravuurikalt: “Vaid meie riigis kasvab selliseid naisi! Teda tuleb ilmtingimata filmida!”
Mõne päeva pärast jõudis filmijuhtideni käsk välja haududa kinosüžee, milles Nazarova saaks koos oma kiskjakarjaga efektselt möllata. Ahvatleva idee pakkus välja Viktor Konetski. Kusagil lõunasadamas laaditakse Nõukogude aurikule puurid tiigritega, et need Venemaale transportida. Salajase sobingu tulemusena satub loomasaatjaks Ženja Šuleikin, kes ei tea tiigreist midagi ja kardab neid ise rohkem kui tuld. Šuleikinit mängis muidugi Leonov. Reisi aegu pääsevad loomad aga ootamatult puuridest valla ja läheb silmituks mürgliks, kuni Kuni Nazarova etendatud julge nõukogude neiu loomad armastusega taltsaks hüpnotiseerib.
Stsenaariumiga tekkis siiski tõrge – Konetski kamandati kõrge tsensori juurde vaibale. Ametnik Konetskile: “Teile pole vist saladus, et iga Nõukogude laevakapten on ühtlasi ka NLKP liige?” Konetski vastu, et on tõsiasjast teadlik. Ametnik: “Teie loos aga poeb kapten, meie kangelasliku partei liige, tiigrite eest kabuhirmus läbi kajutiakna. Kuidas seda mõista?” Konetski: “Aga mida teie teeksite, kui praegu siia kabinetti tormaks kari lõrisevaid triibulisi?” Ametnik, kes ka kuulus muidugi kangelaslikku parteisse, sattus pisut segadusse, kohmates, et üks asi on kino, teine aga elu. Siis ehmus aga sootuks, sest oli suust lasknud midagi ülbelt nõukavastast.
Leonov ei olnud nõukavastane. Pigem pooldaja, kangelasliku partei liige 1955. aastast, tegi kaasa ka propagandistlikus “Valgevene vaksalis”. Ka tema tõsistes osatäitmistes on naiivsust, koomikat, ent ometi on need rollid tehtud omapäraselt siira ja hingemineva dramatismiga.
Leonovil oli teatavasti kokkupuuteid eestlastega ka eesti kultuuriga, mängisid nad ju koos Lembit Ulfsakiga Alovi-Naumovi kõrgkunstina kavandatud filmis “Legend Thijlist”, kus Lembit kujutas Ulenspiegelit ja Jevgeni Lammet. Vahva duett oli, ehkki filmi koguväärtus jäi soovitust pisemaks.
Väljaspool kino elas Leonov nagu tüüpiline heasüdamlik paksuke. Vaikses abielus, laste isa. Võttegrupiga rongis sõites norskas öösiti rongikolinast võimsalt üle. Vahel öösiti helistas aga kodunt Daneliale ja kurtis, et on kurb. Köhis piinatult telefonitorusse. Suitsetamine ta lõpuks viiski.