Okupatsiooni altariks saanud hauatähise kesklinnast äärepeale nihutamine oli vältimatu, sest selle ümber koondunud seltskond ja sündmused ohustasid Eesti riiki ja solvasid ajaloomäluga eestlasi. Võib täiustada demokraatia mehhanisme, kuid ei saa vaidlustada Eesti riiki ja ajalugu. Paraku, nagu ütlevad küsitlused ja üleskutsed edaspidigi Tõnismäele koguneda, ei tee enamikule venelastest muret mitte lein, vaid just kohasemantika, domineerimise soov.
Rahutuste taga oli vaenuliku naaberriigi käsi. Arvesse tulevad Eesti riigi vead ebakindlate algusaastate sundolukorras või hilisema poliitilise profiidilõikamise tõttu. Juhtunus peegeldub ka ajastu “suur kontekst” – kriisiseisus individualistik-liberalistlik ideoloogia, mis pulbitseb nii Põhjamaade, Prantsusmaa, USA kui ka Eesti tänavaid lagastavate noorte vandaalide veres. Pakkudes ekstaatilisi meeleseisundeid, andes piiramatud õigused ja kõnelemata vastutusest, tekitab see petlikke ootusi, kuid jätab inimese kriisiolukordades üksi. Hea, et mõned illusioonid on purunenud ja asju nimetatakse õigete nimedega. Siit saab edasi minna.
Midagi uut pole venelaste soovis domineerida. Hämmastavalt lühinägelik tundub aga viis, kuidas teatav hulk Eesti riigi “sotsioloogiliselt häälestatud” kriitikuid käsitleb integratsiooni: nende kaitsekõnedes on venelane passiivne, kõnevõimetu, manipuleeritav ja vastutusvõimetu objekt – nagu hooldekodu kasvandik, kelle erivajaduste aimamise ja rahuldamisega Eesti riik hea tädina peab toime tulema. On hulk teadusharusid, mis tegelevad inimgruppide käitumise ja tunnete analüüsiga. Teaduse asi on objektiviseerida, mitte süüdistada. Ent rippuda läbinisti politiseeritud venelaste “kannatusloo” küljes, jättes kõrvale tervikpildi – see ei ole teadus.
Noor Eesti Vabariik ei ole kellegi jaoks olnud hooldekodu. Meid kõiki on pigistanud paremliberaalne turumajandus, me oleme pidanud integreeruma uue elukorraldusega. Kuigi ajutise sotsioloogilise vitsakimbuna oli kasutusel “kahe Eesti” kontseptsioon, puudub avaram pilt uute olude mõjust erinevatele inimgruppidele. 1990. aastate maaelust teame, et “Laar lasi põllumajanduse põhja” või et kolhoosid visati ajaloo prügikasti. Aga inimsaatused, tunded ja statistika? Või eagrupid. Kümme aastat tagasi oli üle neljakümnene inimene tööturult väljas ja üle viiekümnesed paaria seisuses. Kui paljud hääbusid või lumpeniseerusid? Tõnismäe mürgli ebameeldivaim märk oli noorukite osalemine. Mis on juhtunud 90. aastatel sündinud lastega – sõltumata rahvusest? Meediasõnumid kõnelevad emotsionaalsest tuimusest, julmusest ja meeleheitest. Kui palju on edukas Eestis üldse elujõuetut või agressiivset lumpenit – sõltumata rahvusest? Need ei ole saanud olulisteks küsimusteks, sest meil ei ole arvestatavat, mitte üksnes venelaste ohvrikompleksi toitvat, vaid kogu ühiskonna probleemidele orienteeritud ja turufundamentalismi tasakaalustavat (vasak)jõudu. Selle asemel on eurorahast elava sotsioloogia sinisilmne haru ja literaatidest õilishinged? Keegi neist ei ole sõnastanud lõputu integratsioonijoru sisulist alust. Ei räägi venekeelsed protestijad ka ise reaalsetest probleemidest, selle asemel on messianistlikud kujutlused ja varjamatu domineerimise soov.
Kindlasti ei vajagi integratsiooni need, kes on Eesti riigi asemel integreerunud niiöelda euroopalike liberaalsete väärtustega. Selles pole kahtlust, kuulates (7. V ETV foorum) taas tingimusteta kodakondsuse andmise nõuet või lugedes Internetist üleskutseid Eesti venelastele: “Me peame neid võitma nende eneste vahenditega; 9. maist alates kandkem Taaveti tähte, meie ürituse nimeks peaks olema “Holokaust 2” – sellel mõistel on Euroopas tugev tähendus; et riigikukutamine on kriminaalne tegevus, peame selle esialgu sõnastama juriidiliselt korrektse ideena; ei tohi unustada võitluse vaheetappe: sõduri tagasitoomine, valitsuse tagandamine, riiklik kakskeelsus” jne. Nüüd peaks väga selge olema, missugune kahe teraga mõõk on ka tänavademokraatia ja muud nn kodanikualgatuse mängud. Viidates seadusest ülematele väärtustele, saab tänaval alati mängida irratsionaalsetel tunnetel. Piinlik, et sellel on olnud oluline roll ka presidendi- ja riigikogu valimiste retoorikas ja, üldise meetodina, poliitiliste konkurentide marginaliseerimisel ning esitlemisel mütoloogiliste kollidena…