Igor Kotjuhh, Millal saabub homme? Huma, 2005. 62 lk.

Millal saabub homme, küsib Igor Kotjuhhi luulekogu pealkiri. See paradoksina püstitatud küsimus paigutab luulekogu tänase ja homse vahele, alale, mis ei ole päriselt ei siin ega seal. Või puudub meie mõtlemises lihtsalt veel see miski, olukord, kus ollakse üheaegselt nii üks kui teine.

Kui ma hakkaksin Kotjuhhist rääkima kui inimesest ja luuletajast, kes liigub kahe kultuuri ja kahe kirjanduse piirimail või koguni mõlema kirjanduse suhtes aladel, mida seni õieti pole olemas olnudki, siis langeksin paratamatult ise kultuuridevahelise kommunikatsiooni retoorikasse, millesse ma suhtun veidi skeptiliselt (nagu ka luuletaja). Tunnistan, et oleks ilus rääkida eesti ja vene kirjanduse vahendamisest ja sünergiast, mis tekib, kuid kirjandus ei ole asi iseeneses ning asetsemine nii siin ja seal kui ka ei siin ega seal on kõige muu juures ka maailmavaade ja poliitiline hoiak.

 

Siinsetest venelastest saavad omad

 

Kotjuhhi luulekogu on venekeelne, seega esialgu suures osas vaid neile, kes vene keelt lugeda mõistavad või veidi end pingutavad ja proovivad. Ka minule oli see väljakutse, mida mind innustasid vastu võtma luulekogu esitlusel kõlanud tekstid. Jah, ma olen pool-venelane, passi järgi eestlane, kes räägib ja mõistab suhteliselt vabalt vene keelt, kuid ilukirjandust seni vene keeles lugenud ei ole.

Boriss Baljasnõi nimetab Kotjuhhi loomingut raamatu eessõnas eesti luuleks, mis on kirjutatud vene keeles. Ehk on see ka põhjus, miks mulle need tekstid mõjusid ja miks ma nendega dialoogi tahan astuda. Baljasnõi on Kotjuhhi püüdnud määratleda ja paigutada teda ?kuhugi?. Kuid seda viimast ei ole veel päriselt olemas ning seega määratleb ta noort kirjanikku kauaoodatud uue nähtusena eesti kirjanduses. Kotjuhhi tekstid on Baljasnõi sõnul liiga lakoonilised vene luule kohta ning liiga isiklikud eesti kirjandustraditsioonis.

Minule ei ole Kotjuhhi luule liiga isiklik või on seda just sellisel viisil, millest mina aru saan. Tema tekstides on suur osa paigutumisel, iseenda koha määratlemisel ühiskonnas, aga ka laiemas isiklikus ja maailmavaatelises plaanis. Meeldivalt enesekriitiline isiklikkus on suhestatud teatava poliitilise või ühiskondliku mõttelaadiga, millest ei puudu kunagi tunnetus ja tundedki. Päriselt ei puudu luulekogust ka olustikukirjeldused.

Kotjuhh näib pooldavat skeptilist ja analüüsivat hoiakut, ta seab kahtluse alla normid ja kindlakskujunenud mõttemallid, seda nii ühiskonnast kui ka armastusest ja isiklikust rääkides. Huvitavalt sõnastab ta Euroopa Liiduga Eestit tabava või juba tabanud olukorra, kus vene küsimus, millest seni Eestis rääkida võis, ähvardab asenduda araablaste küsimusega (lk 15). Ehk siis olukorras, kui Eestisse peaks sisse rändama  hulgi võõrtööjõudu araabia maadest, saavad siinsetest venelastest omad.

Oma ja võõras olemine ongi üks Kotjuhhi põhilisi lähtekohti, mis saadab taustana kogu luulekogu. Üsna mitmes luuletuses on ka otseselt juttu kuuluvusest ja valikutest. Kuuluvusest kirjutab Kotjuhh järgmist kui lugeda ennast eestlaseks, on emakeel vene keel, kui venelaseks, ei ole temperament vastav (lk 13). Nii tuleb ka vastavalt tujule kas vene keeles laulda või setu muusika saatel mediteerida (lk 14). Integreerumine või sulandumine eesti ühiskonda ja kultuuri, nagu sellest vahel tavatsetakse rääkida, on aga absurd ja tegelikkuses teostamatu. Sest kas ja kui palju on ikkagi tegelikult võimalik lahustuda, sobituda lõpuni konteksti, küsib hämmingus Eesti venelase hääl luuletuses (lk 16). Sellel häälel on kõrini teiste kapriiside järel tantsimisest ja pidevast kahe maailma ja kahe linna ? oma ja kellegagi ühise piiril elamisest. Samas tõdeb ta ka, et vihastamisel pole mõtet ning et jääb vaid leppimine, kui vaid ka nemad laseksid hingata ja võtaksid ta vastu oma süsteemi. Mitte-omaksvõtmise hirmust ei saa lõpuni lahti mitte kunagi.

 

Teeseldakse tundeid

 

Rahvuslik või ühiskondlik kuuluvus on vaid üks kahevahel olemise tahkudest. Nii siin kui seal olemine väljendub ka luuletaja maailma- ja enesetunnetuses. Luulekogu eelviimane luuletus tõstatab mitmeid põhimõttelisi küsimusi, eriti jääb kõlama aga loovisiku ja instinktidest lähtuva tavainimese vaheline konflikt (lk 61). Loov inimene nõuab nii endalt kui teistelt liiga palju, on ebamugav ja sellist inimest armastada on hullumeelne. Intuitsioonile lootes peaks kergemalt läbi saama. Luuletuses kohtasin tõdemust, mis tundub sarnanevat mõttega, mille mõned nädalad tagasi sõnastasin ühes kirjas järgmiselt: elu ei ole kunst, vahel vaid pelgalt elu, ning vajab elamist, mitte loomist.

Kahjuks ei peagi inimene tihti loomise ja elamise dilemma ees seisma, sest tänapäeva inimene näib olevat võimetu armastuseks. ?Tühja südame luuletuses? suhtub Kotjuhh (enese)kriitikaga sellesse, et otsitakse meeletult emotsioone ja suurt armastust, soovimata ise sealjuures midagi vastu anda (lk 56). Teeseldakse tundeid, võetakse appi kehad ja näideldakse koosolemist.

Kotjuhhi armastusluule, kui seda selleks üldse nimetada võib, on ehe. Mitte lääge ega liiga irooniline või sarkastiline. Kord on selles tõelist sügavust, mis väljendatud nappide sõnadega, kord jälle irooniat ja kriitikatki. Tahaks ju tunda ja öelda midagi ilusat, kuid ehedast tundest jääb vajaka (lk 56). Aga ega see pole ka ime, kui võtta arvesse praeguse maailma edureegleid: ei ole küll sellest, kui oled ükskõik kui hea inimesetundja, kui sa ei ole hea matemaatik, sest rahata mehena võid abikaasa soojust ootama jäädagi (lk 17).

Ebaisiklikkus ja eheduse puudus on ka luulekogu nimiluuletuse teemad. Autor küsib korduvalt, miks räägitakse nii vähe üksikust ja isiklikust. Ja ehk on Kotjuhh siin tabanud üht põhilist praeguse ühiskonna probleemi, kus suures üldistamismaanias kaob ka inimeste süvenemisvõime ja oskus (kaasa) tunda ning (sisse) elada. Valmistoodete ja -teenuste maailmas on kätumis- ning mõtlemiskoodid kõikide tunnete jaoks. Varsti kasvavad lilledki peenral kimbus ning raamatuisse pole vaja teksti sisse kirjutada, sest väliste näitajate järgi teame niigi, millega on tegemist (lk 36).

 

Kahtlemine on normaalsus

 

Siiski leidub see miski, mis ajab hästi ja kiirelt sõitvad inimrongid rööbastelt maha. Ikka leidub liiga suuri suutäisi, mis lõhuvad kinnistunud norme. Ehk on ka mittekuulumine ei ühtede ega teiste juurde nii ühiskondlikus kui isiklikus mõttes üks luuletajale vajalik lähtekoht. Kirjanik on keegi, kes mitte ainult ei näe, vaid vaatab, mitte ainult ei kuule, vaid kuulab. Ta on paradoksaalselt ühiskonna liige, kuid samal ajal ei kuulu õieti mitte kuhugi või kuulub hoopis kõikjale korraga. Tahaksin loota viimast ja uskuda, et kõige küsimuse alla seadmine ja distantsilt vaatlemine on omamoodi viis olla normaalne. Ning et luule ja keelega suhestumine ning viimase allutamine enda mõttekäikudele on miski, mis hoiab elus ja aitab vältida täielikku teelt eksimist, nagu tõdeb ka kogu avaluuletus (lk 9).

Kotjuhhi luulekogust võib lugeja eheda skepsise ja peene iroonia kõrval otsida ka keelenaudingut. Ühesõnaga, seal on palju kohti, mida ma oleksin tahtnud tsiteerida, aga ei julgenud, sest oleksin pidanud need tõlkima, mis oleks olnud mulle juba järgmine väljakutse.

Väljakutse, mis jääb homsesse, mis ootab oma saabumise võimalust. Homne, mille järele Kotjuhh küsib, võiks tähendada teatud avatust ja valmisolekut proovida midagi uut, riskides sealjuures mitte-omaksvõtmisega uues ning väljaviskamisega vanast süsteemist. Hea näide on kas või Kotjuhhi enda luulekogu esitlus, kus ta kõnetas publikut kõigepealt eesti keeles, tekitades sellega kerget ärevust venekeelsetes tagaridades. Tõeliselt värskendavalt mõjus ka Kristiina Ehini ja Kotjuhhi kakskeelne dialoog. Ma arvan, et Kotjuhh mitte ainult vahenda eesti
luulet vene keelde, vaid ulatab eesti lugejale oma venekeelse eesti käe.