1.

Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ alguses jutustab Woland Moskva intellektuaalidele Bezdomnõile ja Berliozile loo tõestamaks Jeesuse olemasolu. Berlioz kostab seepeale, et jutustatu ei ole vastavuses evangeeliumides räägituga. Seepeale kostab Woland: „… teie ju ometi peaksite teadma, et mitte midagi sellist, nagu on kirjutatud evangeeliumides, pole tegelikult kunagi juhtunud ja kui me hakkame viitama evangeeliumidele kui ajalooallikale …“¹ Siin võtab Bulgakov tabavalt kokku kristluse ühe suurima dilemma. Nagu on öelnud inglise filosoof John Gray, ei avaldu kristliku narratiivi põhiline konflikt mitte religiooni ja teaduse, vaid kristluse ja ajaloo vahel.²

Samasuguse dilemmaga algab prantsuse kirjaniku Emmanuel Carrère’i dokumentaalromaan / kultuurilooline essee „Kuningriik“: „… on imelik, et normaalsed ja intelligentsed inimesed võivad uskuda midagi nii jaburat nagu kristlik religioon, mis on täpselt samalaadne asi nagu Kreeka mütoloogia või muinasjutud“ (lk 9). „Uskumine“ ei tähendagi antud kontekstis muud kui muinasjutu käsitlemist ajaloona. Kui Odysseuse kodutee on kõnekas ka ilma veendumuseta, et kõik täpselt nii kunagi aset leidiski – pigem teeks muret, kui lugejal selline veendumus tekiks –, siis kahtlemine evangeeliumide süžeelises tõepärasuses on hoopis sügavama, mõnikord suisa saatusliku tähendusega. Seesama kahtlus käivitab „Kuningriigi“: „Ja et loo põhituumast mitte kõrvale kalduda: kas te usute, et ta tõepoolest tõusis surnuist üles?“ (lk 13).

Kuidas Emmanuel Carrère ajaloolise tõepära küsimusele vastab? Olgu kohe öeldud, et väga huvitavalt. Soovitan raamatut kõigile, kes tunnevad huvi meie kultuurilise päritolu vastu. „Kuningriigi“ kihilisust on raske kokku võtta. Olgu kohe kahetsusega mainitud, et arvustuse mahupiirangu tõttu pidin jätma kõrvale mõnedki huvitavad mõttearengud. Igatahes võib täheldada, et autor on lähtunud „Kuningriigis“ omaenda kogemustest ja liikunud nende pinnalt laiemate küsimusteni. Huvitav pole aga ainult see, kuhu Carrère välja jõuab (või kuhu mitte), vaid liikumine ise, see, kuidas ta liigub.

2.

Niisiis, „Kuningriigi“ lähtekoht on kristluse ajaloolise tõepära dilemma, mis on vaevanud autorit kogu raamatu mahus. Ühel hetkel klammerdub ta Ernest Renani raamatu „Jeesuse elu“ külge, kuna „Renani suur kavatsus on anda üleloomulikuks peetud sündmustele loomulik seletus, taandada jumalik inimlikule ja religioon ajaloole“. Kuigi Renan keeldus uskumast imedesse ja ülestõusmisse, soovis ta teada saada, „mis võis reaalselt, ajalooliselt aset leida“ (lk 128). Muidugi ei tasu unustada, et paljudele usklikele on möödapääsmatu pidada ülestõusmist ajaloosündmuseks – või vähemalt ülestõusmise tõepärasuse pärast mitte pead vaevata. Carrère, kes oli ühel eluhetkel kristlane, kuid „Kuningriigi“ kirjutamise ajal enam mitte, saab sellest hästi aru: „Ei, ma ei usu, et Jeesus tõusis surnuist üles. [—] Aga mind huvitab, mind paelub, mind häirib, mind jahmatab [—], et seda üldse saab uskuda, ja et ma ise seda uskusin“ (lk 250). Jeesus Kristus ei köida Carrère’i mitte ainult kui idee, vaid ka kui keha, keegi, kes „oli söönud, joonud, sittunud, kõndinud piki kiviseid teid koos kirjaoskamatute ja naiivsete meestega, kellele ta rääkis lugusid tülitsevatest naabritest ja pattu kahetsevatest maksukogujatest“ (lk 321).

Niisiis: ühelt poolt küsimus, mis/kuidas juhtus päriselt, ja teiselt poolt teadmine, et vastusele puudub objektiivne, ammendav juurdepääs. Sellise vastuolu tajumist, vastuse puudumist võibki võtta omamoodi vastusena. Carrère’i enda vaade Jeesusega seotud sündmuste tõenäosusele jääbki ambivalentseks: ülestõusmisse ta ei usu, ent mingid evangeeliumide stseenid tunduvad realistlikud. Üks näide: „Kui Jeesust tullakse kinni võtma, tõmbab üks jüngritest noa välja ning lõikab ülempreestri teenril kõrva maha. Johanneselt saame teada, et selle teenri nimi oli Malkus, ja see on sedasorti detail, mida ma usun – miks muidu peaks seda üldse mainimagi? Luukas aga lisab, et Jeesus puudutas haavatu kõrva ning tegi selle terveks, ja seda ei usu ma teps mitte“ (lk 408).

Ongi huvitav jälgida, kuidas ajaloolisuse paine Carrère’i kirjutust varjutab, et aeg-ajalt, ühes või teises vormis, pinnale tungida. Üks korduv motiiv, mis võib tunduda ühtaegu kohatu ja tabav, seob omavahel uue testamendi narratiivid ja Nõukogude Liidu ajaloo: „Paulusest kui isetegutsejast, kellega nõrkusehoos oli nõustutud läbi käima, sai pärast Antiookia episoodi Jaakobuse jaoks otsekui Trotski Stalini jaoks“ (lk 181); „Efesose keskkond pidi talle [s.t Luukale – J. K.] mõne kuu jooksul muutuma sama talumatuks nagu Moskva 1936. aasta kohtuprotsesside ajal Trotski või Buhharini poolehoidjatele“ (lk 363). Ei puudu ka paralleelid Natsi-Saksamaaga. Need vaba käega, küllaltki leidlikena mõjuvad seosed pole kõnekad mitte ainult Carrère’i nägemuse, vaid ka jutustamisviisi mõttes. Lühidalt võib selle kokku võtta nii: Carrère’ile meeldib vaba ümberjutustuse vorm, algteksti tõlgendamine, mis omandab siin-seal lausa fantaseerimise piirjooned. Muide, Carrère peab Luukastki omamoodi kirjanikuks, kes ammutas nii reaalsusest kui fantaasiast.

3.

Silma jäi kaks allikat, mida Carrère on mõnel puhul üsna vabalt ümber jutustanud: uus testament ja „Odüsseia“. Toon näite Markuse evangeeliumist, kus Jeesus kohtub Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega. Piibli kirjakoht kõlab nii: „Siis tulid tema juurde Jakoobus ja Johannes, mõlemad Sebedeuse pojad, ja ütlesid: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mis me sinult palume!“ Aga tema ütles neile: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?“ Nemad ütlesid talle: „Anna meile, et me üks sinu paremal ja teine sinu vasakul pool saaksime istuda sinu auhiilguses!““³ Carrère viitab Sebedeuse poegadele kui tohmanitele ja kirjeldab kirjakohta järgmiselt: „Võime ette kujutada, kuidas kaks venda, kaks suurt tohmanit, nihelevad ja õhutavad teineteist: „No ütle sina.“ „Ei, ütle ikka sina““ (lk 344).

Teine näide pärineb Luuka evangeeliumist, kus ingel Gabriel kuulutab Maarjale ette, et too jääb käima peale.⁴ Carrère paneb ingli ütlema: „Ära muretse“ (lk 397) – sellist väljendit Luuka kirjakohast ei leia. Tõsi, ingel ütleb küll „Ära karda“, ent „ära muretse“ mõjub pisut soojemalt.

Ühes kohas tunnistab Carrère oma meetodi häbenemata üles: „Kandkem see tegevus üle tänapäeva, dramatiseerime, keerame julgelt vinti peale“ (lk 205). See puudutab ennekõike „Odüsseiat“. Carrère paneb Kalypso Odysseusele kirjeldama tolle naist nii: „Koju? Sa ikka tead, mis sind kodus ootab? Naine, kes ei ole enam sugugi noor, kelle nahal on striia ja tselluliit, ja menopausiga ei parane tema seisund sugugi“ (lk 206). Ent kuidas kirjeldab Penelopeiat Homeros? „Aga andisid nüüd jumalikke / kallas ta peale Athena, et hurmaks ahhailased kõik ta. / Esmalt palgeile tal ilu andis, ambroosialikku [—] Kasvu tal kõrgemaks muutis ja kõik rühi priskemaks hoopis, / ning ihu valgemaks kui elevandi on luu, säravvalge“…⁵

Mis on sellise mugandamise põhjus? Üks võimalik vastus võib peituda mainitud vajaduses kujutada ette olukordi n-ö ajaloos, manada silme ette kirjakohtade nimed luust ja lihast olenditena. Võimalik, et tegu on ka lihtsalt mängu iluga. Ent „Kuningriigist“ leiab veel ühe põhjenduse. Arutades ajaloolise materjali poeetilise kasutamise üle, tsiteerib Carrère Marguerite Yourcenari „Hadrianuse mälestusi“: „Mitte lasta omaenda varjul pildile langeda; mitte lubada oma hingeõhul peeglihõbedat uduseks muuta“. Carrère polemiseerib: „See on minu arvates miski, mida ei saa vältida [—], mistõttu on parem seda aktsepteerida ja esile tõsta“ (lk 271). Nimetaksin Carrère’i praktikat „nähtavaks interpretatsiooniks“: tõlgendust ei peideta loo sisse, vaid sellest tehakse loo nähtav kiht, temaatiline koostisosa. Selline teguviis viitab tõsiasjale, et oluline pole mitte ainult juhtunu, vaid ka see, kuidas jutustaja juhtunusse suhtub. Niisiis ei tõlgenda Carrère mitte ainult lugusid, vaid ka tõlgendust kui sellist. On ju evangeeliumidki juhtunu tõlgendus.

4.

Kristluse ajaloolisuse küsimus on Carrère’ile oluline ka eetilises plaanis. See puudutab varakristliku misjoni või XVI sajandi kiriku sisemist konfliktsust, aga ka kristluse kui religioosse süsteemi välispidist agressiivsust. Meenutagem, mida kostis Mika Waltari „Inimkonna vaenlastes“ Minutus Lausus Manilianus, kes sattus muu hulgas kokku ka „Kuningriigi“ ühe peategelase Paulusega: „Ootan vaid, millal kristlane esimest korda Kristuse nimel teise kristlase tapab“.⁶ Samasugune probleem on olnud läbi sajandite kristluse invasiivse iseloomuga. Arnold Toynbee on seda nimetanud pehmelt „universalistlikuks“.⁷ Julia Kristeva, keda on Pauluse kuju köitnud samapalju, kui see köidab „Kuningriigis“ Emmanuel Carrère’i, on rõhutanud evangeelse universalismi üht kõige positiivsemat joont, käsitledes Paulust kui kosmopoliiti ja tsiteerides kuulsat kirjakohta Pauluse kirjast koloslastele: „… ei ole kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut …“⁸ See on kahtlemata keeruline ja kihiline teema, millest tõstan „Kuningriigi“ kontekstis esile Carrère’i juba mainitud hingesuguluse Luukaga.

Kristluse ekspansiivsus on toonud kaasa ka avatuse. Võideldes teisega (olgu tegu siis teistmoodi mõtlevate kristlastega või mittekristlastega), on vajalik mingigi huvi teise vastu, mingigi teadlikkus. Siit on vaid samm relativismini, mis kangastub ka äsja tsiteeritud, iseenesest üsna jäigalt meelestatud Pauluse kirjas. Ning Carrère’i interpretatsioonis iseloomustabki Luukast kui mitte otseselt relativistlik, siis igatahes avatud hoiak: „… kindlasti oli Luukas mees, kes arvas, et otsapidi on tõde ka vastasleeris. Ta oli mees, kelle jaoks elu suurim tragöödia, kuigi samal ajal ka elu suurim mõte on [—]: igaühel on omad kaalutlused ja ükski neist ei ole vale“ (lk 328). Selline hoiak, mida Carrère rõhutab Luuka puhul korduvalt, on aga otseses seoses „Kuningriigi“ ühe kaunima motiiviga – agápē’ga.

„Kuningriigi“ autor kirjutab agápē kohta: „See on armastus, mis annab, mitte ei võta, armastus, mis teeb end väikseks, selle asemel et võtta kogu ruum enese alla, armastus, mille siht on teine inimene, mitte sa ise, armastus, mis on ületanud ego“ (lk 146). Idee, mille kohaselt puudub armastuses paremus, on kristluse kontekstis seotud vana küsimusega seaduse ja vaimu, rituaali ja osaduse, sisemise ja välise religiooni vastuolust. Edward Gibbon on juhtinud tabavalt tähelepanu sellele, et varakristlik kirik, olles ümbritsetud polüteismi tseremoniaalsusest, toetus kirikus osalevate inimeste sisemisele põlemisele: „Auavaldused, mida Rooma või Ateena osutasid kodumaa eest langenud kodanikele, olid külmad ja sisutud aukartuse väljendused võrreldes selle palava tänumeele ja andumusega, mida oma võidukatele usukannatajatele väljendas algkirik“.⁹ Carrère ise kirjutab nii: „tõeline muutus toimus mujal: hinges“ (lk 140). Polüteism rajanes rituaalil ja kultusel, judaistlik ja tema kannul kristlik monoteism igaühe osadusel, Jumala sõna kirglikul uurimisel. Kiri tõi sõna lähedale või, nagu kirjutab Jan Assmann: „Kirjasõna ei toeta enam rituaali, vaid astub selle asemele“.¹⁰ Niisiis liikus rõhk välise tseremoonia vastuvõtmiselt sisemise tule jagamisele.

Isiklikul, anduval, loobuval armastusel Jumala vastu on kristluses oluline koht. Carrère viitab agápē kaudu aga laiemale relativistlikule mõttele, et ükski inimene pole ühtne ega ühene: Saulusest võib saada Paulus ja Paulusest uuesti Saulus, tänane isand on homne teener. See omakorda aga tähendab, et inimestevahelised hierarhiad kaotavad ühel hetkel kaalu, minetavad tähtsuse. Mis hetk see on? Armastuse hetk. Armastuses pole paremust: tõeline armastus pelgab hegemooniat, käsuliini, vertikaalseid jooni.

Ent see pole veel kõik. Carrère tsiteerib üht budistlikku suutrat: „Inimene, kes peab end teisest inimesest kõrgemaks, madalamaks või ka temaga võrdseks, ei mõista reaalsust“ (lk 436). Mida võiks see tähendada? Võib-olla seda, et inimeste ühtsus peitub nende erinevuses? Meid ei ühendagi omavahel miski muu kui erinevusse heidetus. Sellega seoses meenub üks imeilus Julia Kristeva lause: „Erinevused armastuses ei tule mitte kustutada, vaid andeks anda“. Armastus ei tähenda erinevuste võitmist, vaid neile allumist, agápē’t armastatu erinevuse ja sedakaudu ehk ka leplikkust erinevuse üldisuse suhtes. Tõsi, Kristeva ei kasuta kreeka agápē, vaid ladina caritas’e mõistet, ent mõlemad kõnelevad ligimesearmastusest: „Iga inimese ligimesteks on kõik inimesed“.¹¹

5.

Lõpetuseks veel üks „Kuningriigi“ viide Luukale: „… kõige tähtsam on olla halastav, aidata vaeseid, ennast mitte kõrgeks pidada, ja inimene, kes kõike seda teeb, kuigi ta Kristuse ülestõusmisse ei usu, on talle [s.t Kristusele – J. K.] tuhat korda lähemal kui inimene, kes sellesse usub, aga istub käed rüpes ja kosutab kurku Laiuse, Kõrguse, Pikkuse ja Sügavusega“ (lk 327). Siin jõuame tagasi algusse, ühe võimaliku vastuseni, mida hakata peale kristluse ajaloolise tõepärasuse dilemmaga. Tundub, et Carrère’ile pole kõige olulisem uskuda juhtunu tegelikkusesse, vaid öeldu kõnekusse. Oluline pole siin lihtsalt sõna olemasolu, vaid see, mis sõnast saab, mida me sõnaga teeme.¹²

Mis aga teeb öeldu kõnekaks? Võimalus olla homme parem inimene kui täna. Ja üks võimalus seda teha, kui kasutada Emmanuel Carrère’i sõnu, on alluda rõõmsalt armastusele. „Homme maitske esmakordset / homme tuntud armastust!“¹³

1 Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita. Tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Europeia, 1995, lk 37.

2 John Gray, Seven Types of Atheism. Allen Lane, 2018, lk 14.

3 Markuse 10:35-37.

4 Luuka 1:26-38.

5 Homeros, Odüsseia. Tlk August Annist. Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 247.

6 Mika Waltari, Inimkonna vaenlased. Tlk Piret Saluri. Varrak, 2013, lk 668.

7 „Budism, kristlus ja islam on olnud siiralt universalistlikud – või saanud selleks. Igaüks neist kolmest religioonist on asunud pöörama kogu inimkonda; ja ehkki nende jätkuv kooseksisteerimine on tõendiks, et ükski neist pole seda auahnet eesmärki saavutanud, on igaühel neist õnnestunud pöörata mandrite-suuruseid maailma osi.“ Vt Arnold Toynbee, Uurimus ajaloost. Tlk Victoria Traat ja Katre Ligi. Ilmamaa, 2003, lk 536.

8 Julia Kristeva, Võõrad iseendale. Tlk Kaia Sisask. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 112. Väljavõte pärineb: Koloslastele 3:9.

9 Edward Gibbon, Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu. I köide. Tlk Triinu Pakk. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 472–473.

10 Jan Assmann, Moosese eristus ehk monoteismi sünd. Tlk Olavi Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 161.

11 Julia Kristeva, Võõrad iseendale, lk 115.

12 William James on kirjutanud sellest nii: „Idee tõesus ei ole idee tardunud siseomadus. Tõde on see, mis ideega juhtub.“ Vt William James, Pragmatism ja elu ideaalid. Tlk Märt Väljataga. Vagabund, 2005, lk 132. 

13 Read anonüümsest ladina keeles kirjutatud luuletusest „Pervigilium Veneris“ („Venuse valvus“, tlk Jaan Kaplinski). Vt Rooma kirjanduse antoloogia. Eesti Raamat, 1971, lk 584–586. See, kes täna ei armastanud, armastagu homme; see, kes armastas täna, armastagu ka homme.