Hakkasid päris noorelt Eesti jazzielus kaasa lööma. Kuidas see sind on mõjutanud?
Naljakal kombel on see endaga kaasa toonud selle, et olen üles kasvanud peamiselt minust vanemate inimestega suheldes – mitte päris põlvkonna jagu vanematega, aga siiski. Kui mina olin kaheksa-aastane, olid mu sõbrad umbes kaheksateistkümnesed. Alles viimasel ajal olen saanud hakata omavanuste muusikutega koostööd tegema – sellest olen väiksest peale unistanud, et millal siis lõpuks ometi ka eakaaslastega mängida saan …
Muusikaline maitse kujunes väga kiiresti välja. Kuna sain nii noorelt olla laval koos erinevate muusikutega, siis see vabadus, see eriline olemise viis köitis mind kõige rohkem. Klassikaline muusika jäi sellega võrreldes natuke kaugeks. Jazzmuusikas nägin, et saan ise valida – harmooniakujunduse, soolod … see lummas mind kohe!
Klassika- ja jazzimaailm erinevad vist üsna palju?
Minu meelest klassika ja jazz täiendavad üksteist. Olen mõlemaga paralleelselt tegelenud kogu aeg. Klassikalist maailma iseloomustav konservatiivsus on välja suremas. Selles mõttes tuleb tunnustada selliseid artiste nagu Lang Lang: tema on oma valdkonna superstaar, kellele klassikalised muusikud peaksid tegelikult tänulikud olema, sest ta on seda valdkonda laiemalt populariseerinud.
Konservatiivsus tuleneb mingitest kinnistunud vene-saksa koolkonna arusaamadest. On ju selge, et ei saa mängida Bachi nii nagu Rahmaninovi, samamoodi, nagu ei saa või ei ole mõtet mängida free jazz’i nagu gospelit. Siiski ei tohiks muusikas olla suhtumist, et miski on õige ja miski muu on vale. Vaja on loovust. Kuid kui on nii ranged raamid ees, siis kuidas üldse ennast väljendada?
Konkurssidel näiteks peabki väga täpselt mõningaid asju teadma, aga seal on see õige/vale väga esil ja palju sõltub sellest, mis kellelegi meeldib. Konkursil osalemiseks peab tegema enne ära tohutu töö. Tuleb olla valmis ka hommikul kolmveerand viis une pealt kava ette mängima, kui vaja. Mäletan, et kui valmistusin Chopini konkursiks, mis leidis aset veebruarikuus, siis harjutasin septembrist veebruarini hommikul kella kaheksast õhtul kella kümneni, et Chopini stiili süvitsi minna. See oli tõeline eneseületamine! Klassikalises muusikas peab eeltööd tegema nii palju, et kui lähen lavale, siis pean teadma täpselt, mida ma tahan väljendada, et siis anda see värske veretilk endast …
Võin julgelt öelda, et kui poleks olnud mu õpetajat professor Juozapėnaitė-Eesmaad, siis oleksin tõenäoliselt klassikalise muusika sinnapaika jätnud. Tema on teinud mulle selle protsessi väga põnevaks. Meenub, et kui tegelesime Chopini prelüüdidega, siis paljud neist ei kõnetanud mind tol hetkel. Aga kui läksin tundi, siis rääkisime süžeest – millest Chopin mõtles, mida ta oli just läbi elanud … Nii muutus näiteks 2. prelüüdi tähendus minu jaoks täiesti.
Üleüldse ma arvan, et paljud pianistid mõtlevad liiga vähe süžeele. Ka jazzmuusikas, kui kirjutan loo, on ikkagi sellega seotud mingid ideed – miks ma seda kirjutan just sel eluperioodil, kus praegu viibin jne. Kui klassikalises muusikas see järsku kaob, siis ma ei tea, kas nootide mängimisest piisab … Väga palju tehakse mehaanilist tööd, et saaks sõrmed liikuma. Kõik see on oluline, aga kui ei ole eneseväljenduse kunstilist sädet, siis … Muusika on alati esimesel kohal ja alles siis tuleb inimene.
Kuidas on lood eeskujudega jazzis?
Chick Corea on kindlasti üks mu suuri eeskujusid. Tema album „Friends” („Sõbrad” – toim) on mul ribadeks kuulatud. Tehniliselt, rütmiliselt väga keeruline, aga ma fännan seda täiega. Olen ette püüdnud kujutada, mida helirežissöör tundis ja mõtles, kui sellised vennad istusid stuudioruumis ja mängisid säherdust rida, et ise ka ei usu!
Milles seisneb Chick Corea fenomenaalsus? Kuulad paar sekundit eelteadmiseta, kes mängib, ja ütled ära, et see on tema. Saavutada oma mänguga selline tase – see on kõrgem pilotaaž!
Räägi natuke oma teosest „Sõnum” („Message”), mis hiljuti tuli Kumu auditooriumis ettekandele ja on jõudnud ka debüütplaadile.
Ma tahtsin kirjutada mitmeosalise teose, mis oleks jazzistiilis, kuid klassikalise muusika elementidega. Esimene osa on koraal, meditatsioon, kus inimene läheb endasse ja üritab leida ilu, rahu … Siis tuleb natuke jazzistandardlik ballaad, mille puhul oli impulsiks Keith Jarretti „Never Let Me Go” Tōkyō live-kontserdilt. Kaheksa-aastasena kuulsin Mezzost sedasama laivi ja see oli üks eriline äratundmise hetk. Tahtsin midagi tänutäheks kirjutada just Keith Jarrettile.
Ja kolmas osa on vabadus, vabanemine. Lühidalt öeldes üritasin kõik selle, mis on mind kuidagi mõjutanud, teosesse sisse panna. Järgmise plaadi teen koos vennaga, see on pigem selline gospel-fusion ja eks sealt on jälle kuulda mingid teised mõjutused.
Ka sinu vend Mairo on teatavasti väga võimekas jazzmuusik. Kas vahel lähete musitseerides vaidlema ka?
Pigem on nii, et kui koos mängime, siis on tunne, nagu iseendaga mängiks. Meie muusikamaitse on täpselt sama. Olen kindel, et mul ei teki kunagi ühegi teise saksofonimängijaga sellist kontakti.
Mida arvad praegusest Eesti jazzi järelkasvust?
Ma olen üsna kindel, et varsti maailm kuuleb Eesti noorest jazzist. On mitmeid muusikuid, kes kindlasti jõuavad väga kaugele. Eesti omapäraseim grupp on hetkel Abraham’s Cafe – teist sellist koosseisu, selliste kompositsioonidega, sellise keemiaga mulle lihtsalt ei meenu. Nende muusika on väga eriline segu jazzist, araabiast, hispaaniast … Väga hea, et neil klaverit ei ole – ehk õnnestub kunagi üks lugu koos nendega mängida!
Jazzi tulevik?
Üks kindel garantii, et jazz jääb ellu ega sure välja, on see, et jazzi vaim alati muutub, alati areneb. Seetõttu on jazz alati modernne. Järgmised paarkümmend aastat ei pruugita traditsioonilise jazziga enam eriti tegelda, kuid ilmselt jõutakse kuhugi täiesti uude dimensiooni ja siis on jälle põhjust heldimusega traditsiooni peale tagasi vaadata. Ega ma ei kujuta ette ka seda, mida ma ise kahekümne aasta pärast teen.