Esmaspäeval, 07.05.2012 kell 18.00 avab HOLGER LOODUS (1970) Draakoni galeriis isiknäituse „2150. Portreed“.
 
Eesti kunstis on utoopiate ja ja ennustustamisega seotud teemasid käsitletud üsna juhuslikult. Nõukogude periooodil, 1950-1980ndatel, kajastus eesti kunstis kommunistlik tulevikuutoopia. Tolleaegsest kunstist on koostatud ka mitmeid hilisemaid kuraatorinäitusi.  Hiljem on tuleviku modelleerime olnud teemaks kahel  suurel kuraatorinäitusel – Saaremaa II biennaal “Ajaloo vabrik” (1995) ja “Biotoopia” (2003). Tulevikueestlase modelleerimine maalikunstis on aga teadaolevalt käsitlemata teema.
 
“2150. Portreed” eesmärgiks on tulevikukuvandi loomine eestimaalastest aastal 2150. Nimetatud aasta ja tänapäeva vahele mahub ligikaudu poolteist sajandit, samapalju kui on praeguseks möödunud 19. sajandi keskpaigast, ajast mil pandi alus eestlaste rahvuslikule identiteedile. Uurisin, milliseks võib kujuneda eestlaste või eestimaalaste tulevik ja millised tegurid seda kõige rohkem mõjutada võivad.
Et saada mitmekesist baasmaterjali, intervjueerisin tulevikule võimalikult erinevate vaatenurkade alt lähenevaid inimesi, keda võiks ühel või teisel kombel nimetada visionäärideks – inimesteks, kelle pilk tulevikku rajaneb teadmistel ja soovil tulevikku modelleerida.
 
Tegin kuus intervjuud. Minuga soostusid oma tulevikuvisioone jagama  arhitektid Veronika Valk ja Vilen Künnapu, tehnoloogia-ajakirjanik ja spordiarst Kristjan Port, nõid Viktoria Betlem, poliitik ja ajakirjanik Marek Strandberg ja filosoof Roomet Jakapi. Intervjuudes palusin neil kirjeldada, kuidas nad näevad siinset elu rohkem kui saja aasta pärast: millised me välja näeme, mida me sööme ja tarbime, milline saab olema arhitektuur ja infrastruktuur, millised on sotsiaalsed ja riiklikud muutused, millises suunas on muutunud siinne peremudel ja rahvuslik traditsioon.
Intervjueeritavad olid oma seisukohtades siinse elu kohta aastal 2150 kohati erinevatel arvamustel. Pessimistlik käsitlus oli Roomet Jakapil, kes nimetas elu aastal 2150 hävingujärgseks – suur sõda on vahetult enne seda pühkinud tsivilisatsiooni peaaegu täielikult ja maad asustavad vähesed inimesest muteerunud olendid. Vilen Künnapu arvamuse kohaselt valitseb Eesti alal, nagu ka mujal maailmas vaimne hommik, mis järgneb praegu lõppevale, 5000 aastat kestnud ööle. Viktoria Betlemi nägemuses muutub elu linnades jätkuvalt närvilisemaks, mis võtab 150 aasat pärast juba drastilised mõõtmed. Kõige nõutum amet on tema nägemuses psühholoogi oma. Ta ennustab linna ja maa vahelise erinevuse suurenemist, ning lihtrahva lahkumist linnast maale. Kristjan Porti, Veronika Valki ja Marek Strandbergi ennustused olid põhiseisukohtades sarnased. Suurimad muutused on nende sõnul biomeditsiinis, transhumanism ja sellega seonduv inimesele varuosade tootmine võib asenduda posthumanismiga, mis väljendub inimese teadvuse tehnoloogilises siirdamises millessegi kehast väljapool asuvasse. Küsimus, kes või mis on inimene, kerkib päevakorda täiesti uues valguses.
 
Nimetatud intervjuudest ongi inspireeritud maaliseeria “2150. Portreed”. Portreedel kujutatud elavad maailmas, kus argipäevaks on saanud transhumanism, DNA-st sündinud lapsed ning tehnoloogia vastu võitlevad terroristid.
 
Holger Loodus
 
Näitus jääb avatuks 19. maini 2012.
 
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
 
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.