Austatud Jaan Krossi perekond! Lugupeetud Jaan Krossi auhinna komisjon! Tänan teid selle suure tunnustuse eest!
Teie otsus viis mu kimbatusse: seisan äkki kahe suure mehe, kahe Jaani vahel, kusjuures ühte pole ma iial kohanud ning teisega olen vaid paar korda juttu ajanud Eesti kirjandusmuuseumis, mil ta südamest rõõmustas Otto Wilhelm Masingu ja Heinrich Rosenplänteri kirjavahetuse ilmumise üle. Täna pöördun mõtteis, täie austuse ja tänuga, ühe ja teise poole nii: lugupeetud toimetajahärra Tõnisson ja austatud maestro Kross!
Ükskõik kummale ma aga tahaksin otsa vaadata, pean hoopis kikivarvule tõusma. Olen nii palju väiksem, et see kikivarvule tõusmine tundub isegi normaalne ja parandab veidi enesetunnet. Vaid nii seistes ning korraga nii kaela kui ka selga sirutades saan pöörduda kahe suure Jaani poole, et neilt nõu küsida.
Küsida tahan neilt aga palju. Isegi asju, mis Tõnissonile ja Krossile olid ilmselt loomulikud ja iseenesestki selged, kuid millest praegusel ajal enam ei räägita. Tahan küsida, kuidas igas olukorras ja alati jääda kindlaks oma aadetele, kuidas armastuse ja austusega teha oma tööd, kuidas igal hetkel ja olukorras hoida usku jumaliku õigluse taastulekusse? Kuid veel enne, kui pärida jõuan, näen Jaan Tõnissoni ja Jaan Krossi ümber seismas suurt hulka inimesi. Siin on Balthasar Russow, Bernhard Schmidt, Johann Köler, Otto Wilhelm Masing, Kristian Jaak Peterson, Jüri Vilms, Westholmi poisid ja veel paljud teised. Nendega koos on Eesti Üliõpilaste Selts, hoiu- ja laenuühistud, karskusseltsid, Vanemuine, Eesti Rahva Muuseum. Ühtegi küsimust pole enam vaja, sest vastus on mul otse silme ees: väsimatu püüd harituse poole ja kultuuri suunas on vastuseks kõikidele minu küsimustele.
Kuid isegi selles neid ümbritsevas ja toetavas kultuuritihkes seltskonnas on Tõnissonil ja Krossil silmapaistev ja väga eriline koht. Nad paistavad välja, sest nad pole mitte ainult loonud ja kandnud hariduse ja kultuuri järjepidevust, vaid nad on selle järjepidevuse ka taganud, nad on selle üles kirjutanud. Tõnisson ajakirjanikuna kirjeldas oma kaasaega, Kross kirjutas elavaks ja kuuldavaks möödunud aja, inimesed ja sündmused nende endi ajas. Võime öelda, et Tõnisson ajakirjanikuna polnud alati ja kõiges lõpuni objektiivne, et ta lisas toimuvale hinnangu ja värve, vaatles asju ja inimesi vaatenurgast, mida ta ise pidas vajalikuks ja õigeks. Aga eks Krosski lisas oma kirjeldustesse toone, kallutas ja suunas tegelasi üldisema ja arenguloolisema idee huvides. Kroonikutena pole ei Tõnisson ega Kross toimunu kirjeldamisel sada protsenti täpsed ega objektiivsed, aga fotograafia polnudki nende rida ega pärusmaa. Nemad vaatasid ikka kaugemale ja kõrgemale, nägid puu taga metsa ja mäe taga silmapiiri. Nad kumbki ei tõmmanud punktipealselt sirgeid jooni, kuid on andud midagi hoopis suuremat: võimaluse järeltulijatel näha ja uskuda, et rahvast, kes ei kaota eneseteadvust ja järjekindlust, ei saa murda ega hävitada ükski võõras jõud ega vägi.
Tõnissoni ja Krossi sõnades ja kirjas pole mitte ainult möödunud aegade kultuuri järjepidevus, vaid neis on ka sõnumid meie tänasele ja homsele päevale. Rahvuse ja riigina. Need sõnumid on lühikesed ja arusaadavad: hoidke ja harige eesti keelt, sest keel on meile antud varandus; osake leida ühine meel Eestile olulistes küsimustes; hoidke oma maad, metsi ja järvi, soid ja rabasid; suhtuge omariiklusesse kui väärtusesse ning haridusse kui rahva kutsumusse; tehke iga tööd rõõmuga ja ikka nii, et „… iga kündja püüaks künda oma vaod täna kübeke sirgemad ja sügavamad kui eile ja iga mõtleja mõelda raasuke veel intensiivsemalt ja selgemini kui äsja“. Jaan Kross on kõik need sõnumid kirja pannud romaanis „Mesmeri ring“ tekstina „Rahvuslikud loosungid“, mille kirjutas kevadel 1940 romaani peategelase Jaagu seltsipaater Indrek Tarma. Jaan Tõnissoni tekste läbivad needsamad seisukohad kord kõrvuti kinnitusega kasvatada iseseisva vaimuga eesti kodanikku, kord kõrvuti üleskutsega olla avatud teistele kultuuridele ja nende mõjudele, kuid alati ja kõiges osata hinnata ning väärtustada iseolemist ja eesti kultuuri.
Täna, seistes Jaan Tõnissoni ja Jaan Krossi vahel, pean ma üles tunnistama ka selle, kuidas oma otsingutes olen püüdnud järgida nii Tõnissoni kui ka Krossi. Lugenud küllalt palju Jaan Tõnissoni artikleid ja kõnesid hariduse tähtsusest, enesetunnetuse ja eneseteadvuse olulisusest rahva iseendaks saamisel ja olemisel, ideelise ühistegevuse mõttest ja veel mitmel teisel teemal, hakkasin ühel päeval endalegi märkamatult matkima oma kõnedes Jaan Tõnissoni. Kõigepealt sellega, et tahtsin pidevalt kõnet pidada. Ja olin valmis seda tegema peaaegu igasugusel teemal. Mida pikemalt, seda parem see endale tundus. Kuni noorem poeg Juhan ühel päeval ütles, et sellised kõned meie aega enam lihtsalt ei sobi, sest keegi ei saa aru, mida ma räägin. Tõnisson armastas ka rääkida pikalt, vahel kohe väga pikalt ja vahel ka küllalt ülevoolavalt, aga talle see sobis. Ta innustas oma kõnedega inimesi, sütitas neid, sundis tegutsema ja kokkuvõttes viis nii elu edasi. Aga ju seda saigi sellisel kujul teha vaid Jaan Tõnisson, kellel oli vaja algatada ja Tartu renessansi päevil laduda alus 1918. aastal sündinud Eesti Vabariigile.
Alustades Jaan Tõnissoni uurimist, tahtsin kirjutada Jaan Tõnissonist romaani. Nii, nagu on kirjutanud oma kultuuriloolised romaanid ja novellid Jaan Kross: tunginud ajalooürikute ja mälestuste kaudu ajaloolise tegelase ellu, avanud tema tegevuse ja käimistega ka peategelase kõrval liikunud kaasteeliste elu ning ümbruse võimalusi ja kitsaskohti. Jaan Tõnissoni elu pakub ju ainet koguni mitmeks võimalikuks romaaniks: kujunemislooks, perekonnaromaaniks, poliitiliste võitluste ajalooks ning veel mitmeks võimalikuks lähenemiseks. Ainet romaaniks on seega Jaan Tõnissoni elus rohkem kui vaja, sest tema elu oli ju 1896. aastast, mil temast sai ajalehe Postimees omanik, väljaandja ja peatoimetaja, üksikasjadeni tervele Tartu linnale teada. Teada oli nii see, et laupäeva õhtuti sai tollasel Tööstuse tänava alles ehitusprahiga täidetud krundil saunas käia, kui ka see, et alkohoolseid jooke ei tohtinud Tõnissoni poole minnes kaasa võtta. Teada oli, et Tõnisson kohe pidi vahel kõuena müristama, sest muidu ei pääsenud energia ja tunded temast välja, ning ka see, et sel ajal oli parem mitte sattuda tema silma alla. Aga selle kõige kirjutamiseks oleks vaja olla Jaan Kross, kes ei eksi ära Tõnissoni elus põimuvate kümnete teemade ja detailide rohkusesse ega lase end häirida Tõnissoni hoogsast ja kohati ülekeenud tegutsemisest sündinud vastuseisudest, vaid suudab näha kõige selle tulemust, mille puhul tavalised ja üldteada normid lihtsalt ei kehti.
Ma ei kirjutanud Jaan Tõnissonist romaani, vaid ajalooallikatele ja ajakirjandusele tugineva ülevaate. See ülevaade lubab kinnitada, et Jaan Tõnissoni ja Jaan Krossi elukäigus ja seisukohtades on palju sarnast, alates nende juuraõpingutest ja Eesti Üliõpilaste Seltsi kui ühe vaimsuse kantsi kinnistamisest meie mällu, vastuseisust nii sakslaste kui ka Venemaa võimudele ja selle vastuseisu eest kantud karistusteni, nende perekesksusest üldinimlike ja demokraatlike vabaduste hindamiseni kõikide püüdluste kõrgeima sihina. Rahvuslikkus oli Tõnissonile ja Krossile väärtus, mis arenes ja täiustus ühes rahva hariduskäigu edenemisega, mida tuli ikka uuesti sõnastada ning mille tähenduslikkust aegade ja olude teisenedes vajadusel uuesti mõtestada ja meelde tuletada. Nende kahe elus oli loomulikult ka palju erinevat. Kas või see, et Jaan Tõnissonist ei saanud mitmetele katsetele vaatamata kunagi kirjanikku ja Jaan Kross ei tahtnud tõusta talle tehtud ettepanekutest hoolimata poliitilisele areenile. Ma ei usu, et Kross oleks parimagi tahtmise juures heaks ilukirjanduseks tunnistanud Tõnissoni luuletusi, proosapalu või isegi ainsat tema kirjutatud näidendit „Üksi“. Tõnisson ei oleks aru saanud, miks Jaan Kross, kes suudab oma õlgadel kanda tervet Eesti kultuuri, ei taha juhtida Eesti riiki. Ja midagi jäi neil mõlemal ka vaid unistuseks: Tõnisson ei saanud Eesti riigi presidendiks ning Jaan Kross ei saanud Nobeli auhinda. Võib-olla ei mahtunud nad vajalikul ajahetkel kehtinud mõõtkavasse, üks Eestis, teine maailmas?
Sellel küsimusel ega vastusel pole aga täna ega ole tulevikuski mingit tähtsust. Tõnissoni ja Krossi töö on tähenduslik ja annab mõõdu ette siin, Maarjamaal. Ennekõike ja kõigepealt on nad ju Eesti enda määrdumatu mainega suured mehed. Tõnissoni truudus oma maale ja rahvale oli siiras, lõpuni kindel ja vankumatu. Nende vahel on isegi kikivarvul hea seista, neid kuulata, üritada nendega sammu pidada, sest Jaan Tõnisson ja Jaan Kross mitte ainult ei näinud selgelt ja kaugele, vaid nad tahtsid kõike nähtut ja õpitut ka kogu rahvaga jagada. Selleks et meie, järeltulevad põlvkonnad, oleksime veelgi targemad, töökamad, paremad ja ausamad. Jõudu meile selleks!
Krista Aru pälvis Jaan Krossi kirjandusauhinna raamatu „Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem“ eest.
