31. märtsil peeti maha teine Eesti muusikaturu fookuspäev, mille pealkirjaks oli pandud „Raha ja rahu“, aga teemaring oli üsna mitmekesine, ulatudes (koroona)piirangute mõjust ja muusikute-vahendajate diilidest muusikavaldkonna andmete ja muusikaajakirjanduseni. Räägiti ka kultuuriürituste piletite hinnast, mis ei ole enam kõigile taskukohane, aga on tõsine mõttekoht, mille järgi üldse parajat pileti hinda mõõta. Võttis aega, et see kõik läbi seedida ja aru saada, kuidas kuuldu omavahel haakub.
Mis seis on? Üle kahe aasta kestnud koroonapandeemia tõttu kehtestatud piirangud on nüüd kaotatud ka öösel tegutsevates klubides ja kontserdipaikades, koroonapassi ei küsita, 3. aprillist pole ka maskikohustust. Suure osa 2021. aastast väitis valitsus, et piiranguid ei ole, kuigi alates kella 23st olid kõik avalikud kohad kinni, ning see andis valitsusele õiguse jätta erakorralise toetuseta asutused, kelle ettevõtlusvabadus oli seetõttu häiritud ja sissetulek sellega seoses vähenes.
Praegu oleks justkui aeg rääkida kriisist väljatulemise plaanist ja sellest, kuidas kultuuri- ja meelelahutusvaldkonda selles toetada, aga keda enam huvitab – käib ju sõda. Kultuurivaldkond on ennast näidanud küll ülikiire reageerijana: kogenud kultuurikorraldajad on vabatahtlikuna käima tõmmanud Ukraina sõjapõgenike vastuvõtupunktide töö ning kultuuriüritustel on Ukraina heaks kogutud arvestatavaid summasid, aga näiteks valitsuse lisaeelarve kavast sõna „kultuur“ ei leia. Just praegu on kultuur kui soft power’i vahend näidanud oma suurt jõudu. On ju eri kultuuritaust üks sõja põhjusi, kuid kultuuris võib peituda ka võimalus verevalamine lõpetada. Ent Eesti riigi panustatav protsent kultuurieelarves SKTga suhtes aastatega muudkui väheneb, samal ajal kui raha ostujõud üha kahaneb.
Raha. Ikka veel tulevat (eriti võimukoridorides) pidevalt selgitada, et kultuur ei ole üksnes kuluartikkel, klaaspärlimäng ja meelelahutus, vaid loob väärtust, ergutab teiste teenuste tarbimist, kasvatab kinnisvarapiirkondade hinda, loob kokkukuuluvustunnet, arendab analüüsivõimet, tugevdab vaimset tervist ja mis kõik veel. Suurt osa neist väärtustest on kultuurita saavutada raske. Kultuur ongi see põhjus, miks tasub kallist iseseisvat riiki pidada.
Ega siis olegi teha midagi muud kui õppida paremini majandama: kirjutada nutikamalt rahataotlusi, vahest teha rahajaotajate silmis n-ö õigemat kultuuri, koguda täpsemaid andmeid, et mõjutada nendega kultuurile soodsamaid otsuseid langetama, sõlmida paremaid diile, mitte lasta endal mõnd kehaosa lohku tõmmata ja kui õnnestub midagi suisa teenida (ei jää miinusesse), siis panna see seeme investeeringuna kasvama. Olukord ongi vist selline, et kultuurivallas tegutsedes saab elada ainult peost investeeringutesse, nagu ütles ühes vestlusringis enda kohta Jalmar Vabarna.
Minu meelest tuleb hakata rääkima ka sellest, et kultuurisektor on suures osas üles ehitatud inimeste õhinale, aga väga paljudel põhjustel jäävad teatud vanusest valdkonda tegutsema ikka ainult vähesed tugevamad ja oma alale lojaalsemad. Teised mõistavad, et „hobiga“ tuleb iseenda pärast teha lõpparve või jätkatagi senise elukutsega hobi korras.
Kultuuri heaks töötamine on nagu kaassõltuvus, mille põhjused on tõenäoliselt kaugel lapsepõlves või elukogemustes. Inimesel on mulje, et tema justkui vastutab mingi kultuurivaldkonna käekäigu eest – ja väikeses Eestis see võibki olla tõsi. Ta on sageli valmis selle pärast kannatama ja elama ise üsna kesistes tingimustes, laskma oma elu mööda. Sellisel kujul ei ole see paraku terve töösuhe.
Mis siis, kui kõik need kultuurivaldkonnas töötavad inimesed hakkavad lõpuks vaimse tervise abi saama? Mis juhtub, kui nad hakkavad väärtustama iseennast vähemalt sama palju kui kultuuri? Kas siis on eesti kultuuriga lõpp? Oot, mis meie riigi eesmärk oligi?