Kahekümnenda sajandi lõpp, täpsemalt, vaevalt viie aasta pikkune periood 1986–1991 oli tunnistajaks kahe idealistliku ja teleoloogilise maailmapildi kokkuvarisemisele. Ühe lagunemises arvas teine ära tundvat oma võidu, kuid rõõm oli petlik. Esimeseks oli kommunism või sotsialism. Ebaselgus nimetuses on märk ideoloogia sisukaotusest 70 aasta jooksul – lõpuks taandus see lihtsalt katsele keelduda kapitalismist. Mihhail Gorbatšov arvas, et naaseb Lenini juurde, kuid hävitas oma idealismiga riigi. Selline on kokkuvõetult Vladislav M. Zuboki tees tema suurepärases kroonikas „Kollaps“. „Lahendust otsides luges ta endiselt Leninit,“ kirjutab Zubok 1990. aasta suvel Krimmis suvepuhkust veetvast Gorbatšovist (lk 186).

Teise ideoloogia tuntuim prohvet on muidugi Francis Fukuyama, kes ennustas oma teesiga ajaloo lõpust (artikkel ilmus 1989. aastal), et liberaalne demokraatia on see, mis nüüd järgneb igal pool kõikidele teoloogiatele (ja mitte-teleoloogiatele). Nagu teame, ei olnud liberaalne demokraatia see, mis Venemaal järgnes 70 aastat kestnud kommunistlik-sotsialistlikule eksperimendile. Katastroofiliselt ei triumfeerinud liberaalne demokraatia ei Iraagis ega Afganistanis. Tema võidukäik geograafilise Euroopa idaosaski on viimase aasta-paariga sattunud eksistentsiaalsesse hädaohtu, millele mängimisega võideti Eestis äsjased valimised.

Ida-Euroopas pole ühtki riiki, mis end omaenese nahas hästi tunneks (Venemaa pole siin põhjuseks, vaid vabanduseks). Põhjus on nii lihtne, et väärib kordamist: liberaalne demokraatia pole nende riikide ajaloo tagajärg. Kui kohtades, kus liberaalsel demokraatial ajalugu puudub, teda ei teki, siis kohtades, kus liberaalse demokraatia ajalugu on poolik, tekib see poolikult ega jää püsima välisabita. Sellise välise abi peamine ülekandemehhanism on Euroopa Liit.

Demokraatia eeldab avalikkust

Tasub korrata: liberaalne demokraatia on üdini sõltumuslik ajalooline nähtus. Põhja- ja Lääne-Euroopas ning selle koloniaalsetes jm laiendites on ajaloo käigus igasuguse ettemääratuse või plaanita juurdunud poliitilised ja majanduslikud tavad ja institutsioonid, mis on lubanud tekkida võimul, millelt ühiskond nõuab kõigepealt avalikkust. Teisisõnu, ühiskond, kus avalikkus on võimule esitatav nõue, on mingi kindla, realiseerunud ajaloo tulemus. Avalikkus omakorda on see printsiip, mis võimaldab tekkida ruumil, milles indiviidil on autonoomia ja enese eest otsustamise vabadus, mida ei saa talt õigusega võtta ükski poliitilise või majandusliku võimu kontsentratsioon.

Sellest, milline ajalugu saab päädida liberaalse demokraatiaga, Zubok ei kirjuta. Tema mahuka raamatu aineseks on endine Nõukogude Liit, mis aksioomina ei kujuta endast liberaalse demokraatia loomulikku keskkonda. Zubok on kirjutanud oma NSV Liidu kokkuvarisemise kroonika traagilise selgusega, mis on olemas inimesel, kelle ühiskonnas pole avalikkuse printsiip nõutavaks saanud, aga kes eksiilis elades mõistab seda paremini, millest tema kodumaa on ilma jäänud. Liberaalset demokraatiat ihaledes teab ta hästi, et oma kodumaal ta sellele loota ei saa. Positsioon, mis asjade selline seis talle kui kroonikule jätab, ei ole kaugel Thomas Hobbesi omast XVII sajandi keskel, mil Inglismaa kodusõja ajal oli tolle mõtleja kodumaa tulevik tume ja noateral.

Zuboki raamatu üks tähelepanuväärsemaid peatükke kannabki pealkirja „Leviaatan“ ja selle juhatab sisse (veidi kahtlases tõlkes) osundus Hobbesi Leviaatanist, milles öeldakse, et võimusuverääni puudumine toob kaasa riigi lagunemise ja kodusõja. Nõukogude Liidu lagunemist, millele definitsiooni kohaselt ei saa järgneda liberaalset demokraatiat, näeb Zubok seetõttu vähem vabanemise ja rohkem potentsiaalse katastroofina. Kroonikuna jätab ta otsustamise ajaloole, kuid oma ajastu kodanikuna süüdistab ta Gorbatšovi võimu ja riigi lõhkumises. Churchilli tuntud sõnu Venemaale kohaldades võiks Zubok öelda (kuigi ta seda ise ei tee): Gorbatšov ei valinud halbadest variantidest parimat. Kohane oleks ka Hobbesist veidi varasema, Elizabeth I aegse Inglismaa arusaam: iga suverääni esmane kohus on kindlustada võimu üleandmine järglasele. Muidu tuleb taas kodusõda. Ja ka parim sõda on lihtinimesele halvem kui halvim rahu.

Sellelt positsioonilt tuleb näha ka Zuboki raamatu kangelasi ja võllaroogi. Esimesi tegelikult polegi (tõe kriteerium sellistes asjades on rangelt praktika). Teiste nimistu eesotsas on, nagu juba öeldud, Gorbatšov, kelle järgnevad Jeltsin, putšistid, separatistlikud vabariigid, saamahimus aparatšikud ja kommersantide klass. Pattudeks samas järjekorras saamatus, populism, retsidivism, rahvuslus, saamahimu. Kõik see lõhkus riigi. Ja Gorbatšovi võimuses olnuks riigi lagunemine ära hoida. Zubok kirjutab kõigest sellest monastilise krooniku kompromissitusega. Akadeemiline (lääne) õhk teeb vabaks. Zubok lahkus Venemaalt 1991. aastal ja ongi oma elu veetnud Ameerika Ühendriikides akadeemikuna. Tema kroonika jaotub vastavalt kahele tasandile: ühe moodustab jutustuse retrospektiivne ajajoon 1986–1991, mille järge ta ohtra arhiivi- ja intervjuumaterjalidega ajab, teise lootusetuse horisont, mille vaikivaks mõõtkavaks on lääne (idealiseeritud) tegelikkus.

Lääne ajaloolise rolli kohta Venemaal on Zubokil harva head sõna öelda. Ta asetab läänele ka selge süü Nõukogude riigi kui institutsiooni lagunemise eest, kuigi allikas allika järel on kinnitanud, et NSVLi püsimine oli lõpuni George Bushi, Helmut Kohli, Margaret That­cheri, François Mitterandi jt lääne riigi- ja valitsusjuhtide eelistatud lahendus. Nemadki olid lugenud Hobbesi või oli vähemalt nende oma ühiskonna ajalugu neid õpetanud kartma riigi lagunemist. Kellelgi neist ei olnud plaani NSV Liidu tuleviku jaoks, kõik nad panustasid Gorbatšovile.

Plaani ei ole ka Zubokil, kas või tagantjärele – teatud mõttes kujutakski alternatiivajalugu endast kroonika vastandit. Viimase 32 aasta hobbesilik bilanss lubab meil öelda, et suurel osal endise Nõukogude Liidu territooriumist on elu endisega võrreldes üksildasem, koledam ja brutaalsem kui varem. Ta pole (võib-olla) lühem. Peatähtis näib olevat elu materiaalne külg: viletsust on ikka palju, aga vähemalt on nüüd piiramatu kapitalismi tingimustes kõike saada. Kokkuvõttes näib rehkenduse selline lahendus toimivat režiimide legitiimsuse mõttes Venemaal, Kesk-Aasias kui ka Taga-Kaukaasias. Kuid koos Zubokiga võib lugeja endalt küsida, kas ajaloo kiretu palge ees on ühiskond, kus on taas keelustatud Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, kuid indiviidi kommertslik eneseteostus on enam-vähem vaba, parem ühiskonnast, kus paari tormika aasta jooksul oleks kõik antud selle eest, et vaba oleks Ivan Denissovitš.

Zubokil on varuks vaid halvasti varjatud põlgus nende jaoks, kes müüride varisedes tormasid esimese hooga lääne kaubamajadesse. (Tema ideaaliks on kindlasti idasakslasest kirjandusteadlane Dirk Oschmann, kelle Lääne-Saksamaa kriitiline „Der Osten: eine westdeutsche Erfindung“ praegu Saksamaal laineid lööb ja kes Berliini müüri langemise järel ostis esimese asjana Läänest kogu oma raha eest raamatuid.) Ajaloo irooniana on Venemaal nüüd võimul „Ivan Denissovitši“ keelustanud Vladimir Putin, kes 1991. aasta augustiputši ei toetanud, aga kelle Ukrainas alustatud sõja üheks (vähemalt mõnda aega kestvaks) kaastoimeks on Venemaa kehvemate ühiskonnakihtide ostujõu suurenemine: sõjatööstus asub suuresti vaesunud provintsis, sõjaväelaste palgad ning haavatute ja hukkunute kompensatsioonid on kõrged. Ja konverteeritava rubla hääl näibki matvat kõik muu.

Ukraina

Kuid mitte raha ega kapitalism üksi. Leviaatani kõrval on Zuboki raamatu teiseks märksõnaks Ukraina – küll teatud määral tagantjärele prohvetlusena, kuna raamat on ilmunud suhteliselt hiljuti 2020. aastal. Raamat aitab mõista Ukraina küsimuse tiinust Vene ühiskonnas – ja seda, et sõja näol pole tegemist (pelgalt) Putini avantüüriga. Zuboki osutus, et „Slava Ukraini“ oli 1941–1944 Stalini vastu võidelnud Ukraina rahvuslaste sõjahüüd (lk 451), ilmestab probleemi sügavust: Venemaa ühel alusnarratiivil on Ukraina (pluss Balti riikide ja Poola) jaoks annihileeriv tähendus. Oleksid lood vaid nii lihtsad: Ukraina rahvuslased (nagu Eesti, Läti ja Leedu omadki) ei võidelnud 1941–1944 mitte üksnes Stalini vastu, vaid Hitleri poolel, holokausti kaasosalistena.

Kui Teine maailmasõda on üks alus­talasid, millel seisab vene rahvuslus, siis teiseks on Putini üritanud konstrueerida Vene riigi müütilise loomise X sajandi lõpul (skandinaavlaste poolt). Putini ürituste üle võib naerda (kuigi meie riikki kulutab rahva raha Lembitu kolba otsinguile), kuid need ei ripu kaugeltki õhus. Küsimus aga, nagu näitab Zubov, pole niivõrd Vene riigi loomises kuivõrd loomatuses: NSV Liidu lagunemine tekitas Venemaale vajaduse määratleda oma piirid. Siit vallandus terve rida fataalseid keerdküsimusi ja paradokse. Zubok nendib, et keskmine venelane tunnetas küll NSV Liidu lagunemist suure kaotusena, kuid osutab, et NSVL ei kujutanud endast automaatselt Vene imperialismi jätku (143jj). Jeltsin sai tulla võimule esmajoones vene rahvuslasena, kes positsioneeris end keskuse vastu. Venemaa rahvuslike ambitsioonide teostumisega käsikäes tekkiski küsimus Venemaa piiridest: küsimus, mille NSV Liit oli 70 aastaks pausile pannud.Zubok meenutab, et kui Ukraina läänepiir on hiljutine nähtus, tulenedes Poola jagamisest Stalini ja Hitleri vahel (lk 128), siis Ukraina idapiir ei olnud vähemalt alguses midagi enamat puhtadministratiivsest fiktsioonist, mille kinnistas Venemaa suveräänsuse teke ja selle teiste riikide poolt tunnustamine. Tänapäeva Vene riik on selles mõttes veel nooremgi kui Eesti. Tema piirides ei olnud Venemaa juhtide jaoks algusest peale midagi loomulikku.

Krimm on „Venemaa identiteedi lahutamatu osa“, kirjutab Zubok (lk 457). See on vaid üks näide korduvast motiivist, millele lisandub Sevastopol Vene kangelaslinnana Krimmi sõja päevist 1854-55 (lk 459). Krimmi küsimus oli juba 1991. aastal Ukraina terviklikkusele sama ohtlik kui Tšetšeenia küsimus Venemaa omale, kirjutab Zubok. 1991. aasta teisel poolel oli Venemaa ähvardus revideerida ühepoolselt piir Ukrainaga pidevalt õhus (lk 409), Krimmi kõrval rääkisid juhtivad poliitikud (Rutskoi, Sobtšak, Moskva linnapea Popov jt) ka Donbassist, Dnepri vasakkaldast ja isegi Odessast. Ukraina esimese presidendi Leonid Kravtšuki kinnitusel oli „venelaste arv Donbassis 10 miljonit“ (lk 338).

Suvaliselt kaardile tõmmatud

Kirsiks komplikatsioonide kuhja otsas on fakt, et endise Nõukogude Liidu territooriumil asuvate riikide puhul seisab Vestfaali maailmakord Nõukogude administratiivpiiride eest. Neil puudub paljuski loomulik ajalugu (mis kergendaks pretensioonide reguleerimist), sest nad on kaardile tõmmatud NSV Liidu juhtide suvast. Teiselt poolt eksisteerib (meil küll täielikult ignoreeritud) moraalne dilemma: kui Petserimaa ja Narvataguse võtmine Eestilt oli õiguspäratu, siis sama õiguspäratu oli rangelt võttes Krimmi andmine Ukrainale. Muidugi, otsustav moment Vestfaali ilmakorra järgi on 1991. aastal tunnustatud piirid, kuid Putini Venemaa lähtub eeldusest, et 1991. aastal sooritasid Venemaa juhid sisuliselt Venemaa-vastase kuriteo. Ükski rahvusriik pole sellise revisionismi vastu kaitstud, sest rahvusel on igavene ajadimensioon, mis liberaalsel demokraatial olemuslikult puudub.

Ja siin jõuame Zuboki Leviaatani-motiivi südameni, kuigi ta ise sellele ainult vihjab. Kui Moldova oleks 1991. aastal loobunud Transnistriast, ei oleks sellest enam suuremat lugu. Aga Venemaal on tuumarelv. Ja kui vaadelda Venemaa-Ukraina sõda NSV Liidu pärilussõjana, mis on lihtsalt 30 aastat viibinud, siis saavad uue näo ka 1991. aasta otsused ja sündmused, kaasa arvatud Nõukogude Liidu lagunemine, mille põhjustamist Zubok Gorbatšovile kibedalt ette heidab. Sest kui nüüdne sõda peaks viima tuumakonfliktini, siis tuleb meil Hobbesi rehkendus lõpuni ära teha. Sel juhul võib välja tulla, et NSV Liidu lagunemine ei olnud halbadest lahendustest tingimata parim.

Globaalselt vähem tähtis, kuid meie vaatenurgast intellektuaalselt sama huvitav on küsimus rahvuslusest NSVLis ja hiljem. Oma töö väga hästi teinud tõlkija on selle küsimuse kenasti radikaalselt lahendanud, tõlkides ingliskeelse mõiste nationalism läbivalt rahvusluseks. Ühelt poolt asetab see tervitatava surve alla mõttelaisa epiteedi „rahvuslik“ kasutamise sellistes sõnaühendites nagu „rahvusriik“, „rahvusraamatukogu“, „rahvusülikool“ jms, kus mõeldud on riigi institutsioone. Varem või hiljem tuleb meil Euroopa rahvana otsustada, kas Eesti on riik või bioloogilise liigina defineeritud „rahvuse“ levila.

Teiselt poolt saab selgemaks see, mis on ajalooliselt kaalul, kui loeme oma rahvusliberaalses riigis „rahvussotsialistlikust Suur-Saksamaast“ (lk 170). Rahvuslus kujutab endast „õilsa idee lõppu“, kirjutab Zubok (lk 441) ja Euroopa idee vaatepunktist, mille järgi riik kuulub kodanikele, mitte rahvusele, on tal kahtluseta õigus.