Suremusprotsent lähenes sajale

Snyder võtab endale ülesande kõneleda miljonite eest, kelle surma ei näinud tihtipeale peaaegu mitte ükski kõrvaline isik, nagu see oli 1930. aastate alguse nälgivas Ukrainas, ning kelle olukorras ellujäämine oli kohati rohkem kui ime – surmalaagrites ja mahalaskmispaikades, kus suremusprotsent lähenes sajale. Sellistest sündmustest meieni jõudnud üksikute kildude abil tuleb hingestada miljonid – et pinnale ei jääks vaid tühjalt kumisev statistika ega sama tühi moraalne üldistus, vaid reaalne inimene. Sellel miljonitest inimestest kõneleval raamatul on tegelikult olemas oma reaalsed tegelased, oma nime, elu ning surmaga. Leningradi piiramisrõngas lähedaste hääbumise üle arvet pidanud vene tüdruk Tanja Savitševa, imekombel järsakuserval kuuli tabamusest pääsenud ning hiljem salaja üle laipade minema hiilinud Vilniuse juut Ita Straż, enne mahalaskmist Katõni metsas kuni viimase hetkeni päevikut pidanud Poola ohvitser Adam Solski ja paljud, paljud teised. Need inimesed ilmuvad ikka ja jälle välja seal, kus hukkunute arv läheb inimmõistusele hoomamatult suureks.

Veremaadel toimunu halastamatult ümardav ja ligikaudne statistiline kokkuvõte hõlmab Nõukogude Liidus 1930. aastate esimesel poolel tahtlikult tekitatud näljahäda ning 1930. aastate teise poole suure terrori ohvrid (vaadeldaval territooriumil kokku üle kolme ja poole miljoni). Maailmasõja puhkemise järel lasksid Saksa ja Nõukogude väed maha umbes 200 000 Poola kodanikku. Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule kujundas uue reaalsuse, nii et Stalinist sai lääneriikide liitlane ning peaaegu kõik ulatuslikumad massimõrvad pani toime Saksamaa: Valgevenes ja Varssavis tapeti kättemaksuks vastupanu eest 700 000 tsiviilelanikku, ümberpiiratud Leningradis ning Nõukogude sõjavangide hulgas nõudis sakslaste näljutamistaktika ühtekokku neli miljonit inimelu, holokaust lisas veremaadel hukkunute arvule veel 5,4 miljonit.

Kõigil neil sündmustel on Ida-Euroopa rahvaste ajaloomälus vaieldamatult keskne koht ning need on loomulikult leidnud kajastamist ka rahvusvahelises ajalookirjanduses. Iseasi, kuivõrd on see kõik laiemal tasandil teadvustatud või kuivõrd on iga konkreetne represseeritud grupp teadlik või huvitatud sellest, mis juhtus teistega. Snyder tõdeb, et mitmeski mõttes seisavad juudi, poola, ukraina, valgevene, leedu, läti ja eesti rahvuslik ajalookirjutus tänaseni üksteisest eraldatuna, otsides oma kohta nii

de kui ka nõukogude, vene ja lääne ajalookirjutuse kõrval. Siin peitub antud käsitluse avaraim taotlus: ühendada rahvuslikeks ning ideoloogilisteks osakesteks fragmenteerunu tervikuks ja paigutada see kõik ühte taustsüsteemi, mis võimaldaks iga üksikut situatsiooni vaadelda laiemas Euroopa ajaloo kontekstis. Nagu märgib Snyder: senine killustatud ajalugu ei anna ülevaadet ega põhjendusi. Ukraina näljahäda põhjused ei peitu Ukraina ajaloos. Holokausti ei suuda selgitada üksnes juutide ajalugu. „Käesolev uurimus toob natside ja Nõukogude režiimi, juutide ja Euroopa ajaloo ning rahvuslikud ajalood kokku”(lk 20). See ongi veremaade ajalugu.

Otseselt Balti riikidele või Eestile pühendatud lehekülgi leiab sellest raamatust küllalt napilt. Mida see raamat pakub, on aga just nimelt võimalus näha Balti riikide ajalugu seostatuna teiste riikide ja rahvaste kogemustega. Ühine ajalookogemus tähendab aga, et nii või teisiti on siin vaatluse all samad valupunktid, mis meiegi lähiajaloo mõtestamisel püsivad jätkuvalt esiplaanil: Stalini ja Hitleri režiimi võrreldavus ning mitmekordsetest okupatsioonidest põhjustatud keerulised valikud, küsimused kollaboratsioonist, ohvrirollist ning erineva ajaloomälu rakendatusest praeguse poliitika teenistusse.

Snyderi käsitluse pluss on hoidumine järeleandmistest ühegi osapoole kasuks. Näiteks tuletab raamat läbivalt meelde, et kusagil kõigi nende veriste sündmuste taustal olid maailmas endiselt olemas ka demokraatlikud lääneriigid. Ikka ja jälle on nähtaval ebamugav tõde lääne passiivsuse ja pragmaatilise reaalpoliitika kohta, mis ei sõltunud kuigivõrd sellest, kas ja kui kitsas või laias ringis oli info ühe või teise massimõrva puhul kättesaadav. Ka keeldub Snyder tunnistamast, justkui võiks üks või teine sündmus või tegu seista väljaspool ajaloomõistmist – ka mitte holokaust, millest mõnel juhul on üritatud kujundada midagi kogu ülejäänud inimkogemusega kõrvutamatut.

Paljud surid N Liidu ja Natsi-Saksamaa koostöö tagajärjel

Snyder ei kuulu nende hulka, kes hoiduks Hitleri ja Stalini režiimi võrdlemast. Selle aluseks on lihtne tähelepanek: kui maailmasõja järel arutletakse kuritegelike režiimide võrdlemise võimalikkuse või võimatuse üle, siis tegelikult võrreldi mõlemat süsteemi ja juhti algusest peale ning eriti oli võrdlemine möödapääsmatu neile eurooplastele, kes olid sunnitud mõlemaga vahetult kokku puutuma. Hitler ja Stalin tegutsesid samas ajas ja ruumis ning teineteist mõjutades: kohati koostöös, kohati vaenlastena. Vastamine traditsioonilisele küsimusele, kumb siis ikkagi oli kokkuvõttes kurjem või ebainimlikum, on seega hoopis keeruline. Siin vaadeldavast neljateistkümnest miljonist sihipäraselt tapetust langes Nõukogude Liidu arvele kolmandik, ent paljud surid Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa koostöö või vastastikmõju tagajärjel. Molotovi-Ribbentropi Euroopa ning Teine maailmasõda olid Hitleri ja Stalini ühislooming.

See oli nende režiimide koostöö ning kokkupõrke tulemus, et mille tõttu veremaadele ei saanud osaks mitte ainult üks kallaletung, vaid kaks või kolm, mitte üks okupatsioonirežiim, vaid kaks või kolm. Suhtumine ühte okupatsioonivõimu sõltus iga okupeeritud piirkonna, etnilise või muu grupi puhul eelnenud okupatsioonivõimu ajal läbielatust või juba etteaimatava järgmise okupatsioonivõimu eeldatavast käitumisest. Poolas toimisid poolakate suhtes mõlemad režiimid ühtviisi julmalt, juutidel oli ilmselgelt põhjust pidada Nõukogude poolt „vabastajaks”. Balti riikides seevastu oli aga Saksa okupatsioonivõim põhirahvuse suhtes vähem verine ning elanikkonna põhiliseks mõjutajaks esimese Nõukogude okupatsiooniaasta kogemus. Snyder ei vabanda koostööd ühe või teise režiimiga, ent ta mõistab, et selle motiivid olid väga mitmekülgsed ning et Ida-Euroopas on raske leida poliitilist koostööd sakslastega, mis poleks olnud seotud eelneva kogemusega nõukogude võimu all. Olles esimesed ja pikaks ajaks ainsad väljastpoolt tulijad, kes leidsid 1930ndate kuritegude või 1939. – 1941. aasta okupatsioonide värsked jäljed, said sakslased selle infoga oskusliku manipuleerimise abil justkui õigustuse uuteks kuritegudeks.

Arvestades teema komplitseeritust igal võimalikul skaalal, olgu selleks inimlikkus või statistika, eetika või poliitika, tuleb tunnustada autori äärmiselt tasakaalustatud arutlemisstiili, oskust olla ühtaegu arvuliselt täpne ja inimlikult kaastundlik, võtmata endale seejuures moraalilugeja või kohtuniku rolli. Sündmuste nägemine võimalikult avaras kontekstis ning arvude asetamine õigesse perspektiivi pole tarvilik pelgalt akadeemiliselt mingite ajaloonähtuste paremaks mõistmiseks. Ilma kaine ja tasakaalustatud ajaloota on igaühel oma mälu, igal rahval oma mälu, ning arvudest saab võitlusvahend, märgib autor. Snyder väldib teadlikult ja tähenduslikult mõiste „genotsiid” kasutamist, eelistades üldisemat mõistet „massimõrv”. „Kõigi selles raamatus käsitletud juhtumite puhul võib küsimusele „Kas see oli genotsiid?” vastata: jah, oli. Kuid see ei vii meid kaugele”(lk 437). Genotsiidi termini ajalooline ja eetiline selgitusjõud on kammitsetud vajadusest laskuda juriidiliste klassifikatsioonide peensustesse, seda enam, et definitsioon ise sõnastati koostöös ühe põhilise mõrvari Nõukogude Liiduga. Snyder juhib tähelepanu sellele, et osana jätkuvalt aktuaalsest mälu võitlusest iseloomu
stab peaaegu kõiki osapooli kalduvus aeg-ajalt oma ohvritega üle pakkuda. Ühelt poolt pole Ukraina, Poola või Valgevene tohutud kaotused veel sugugi üldiselt teada. Nagu märgib Snyder, keegi isegi ei maini, et Nõukogude Liidus elanud poolakad kannatasid 1930. aastatel rohkem kui ükski Euroopa vähemusrahvus ning et ainuüksi Varssavi ülestõusu ajal tapeti rohkem poolakaid, kui suri jaapanlasi Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommide tagajärjel. Ometi on teiselt poolt neilgi maadel oma ohvritest rääkides mõnikord liialdatud.

Lääneliitlased ei näinud ühtegi tähtsat surmavabrikut

Snyderi üks eesmärk on näidata, et massimõrvade olemus, toimumiskoht ja -meetodid on endiselt suuresti vääriti mõistetud. Mäletatakse tavaliselt ikka neid sündmusi, millel oli ellujäänud tunnistajaid. Brittide ja ameeriklaste vabastatud koonduslaagritest pärit fotode ning Solženitsõni sule mõjul kujunes läänes pikaks ajaks arusaam, justkui olnuks laagrid natsi- või nõukogude režiimi vägivallategude tipp. Tegelikult oli see üksnes pinnavirvendus. Tulenevalt sõja lõpptulemusest ei näinud lääneliitlased ühtegi tähtsat surmavabrikut, nende jalg ei astunud veremaadele, nad ei kaevanud lahti ühegi tõelise massimõrva toimumispaika Ida-Euroopa nõmmedel, metsatukkades, järsakutes ja kivimurdudes. Snyder tahab asetada kõik need paigad Euroopa kaardile ning tuua neis paigus hukkunud tänaste elavate inimeste teadvusse. Raamatu kokkuvõttes sõnastab Snyder oma eesmärgi: „Natside ja sovettide režiimid tegid inimestest arvud … Meie kui teadlaste ülesanne on neid arve teada saada ja õigesse perspektiivi panna. Meie kui humanistide ülesanne on muuta nad uuesti inimesteks”(lk 430). On hea meel tõdeda, et Snyder on suutnud täita oma eesmärgi nii teadlase kui humanistina, pannes Ida-Euroopa surmaväljadel toimunu kirja ühtaegu selle valusas detailsuses ning keerulises ajaloolises kontekstis, ühtaegu inimliku kaastundlikkuse ning teadlase tasakaalukusega.