Viimasel ajal on palju räägitud keelest. Eesti Keele Instituudi ebamäärane tulevik on taas kord päevakorda tõstnud vastutuse kirjakeele kvaliteedi ja korraldamise eest, teaduse ja kõrghariduse reformi kavad on sundinud rääkima rahvuskeele saatusest ja staatusest. Mõnevõrra ootamatult on seoses pagulaspoliitikaga omaette teemaks tõusnud nn vihakõne.*

Väike rahvas on palju haavatavam kui suurrahvas. Meie vaimse iseolemise probleemid on kirjaniku sõnatäpsusega kokku võtnud Mihkel Mutt (Looming 2015, nr 7). Üks tendentse on, et eestlastena tunneme alateadlikult oma väiksusest tulenevat ebakindlust ja kardame võõraid ligi lasta. Me ei usu, et suudame teha võõra enda omaks, vaid pelgame, et võõras võtab meie iseolemise ära, murendab seda veelgi.

Viha taga on enamasti mure. See mure võib olla eksistentsiaalne hirm, nagu see on praegu kohati esile kerkinud seoses globaalse pagulasteemaga. Kui hirmul inimene ei saa oma kartustele usaldusväärseid ja selgeid vastuseid neilt, kelle ta on valinud oma riiki ja rahvast valitsema, võib hirm oma riikliku ja rahvusliku eksistentsi pärast vallanduda vihana.

On kurb, aga ka loogiline ja ootuspärane, et osa inimesi tunneb hirmu uue ja tundmatu ees, millega neil seni isiklikke kogemusi ei ole, kui informatsioon on puudulik ja vastuoluline, need aga, keda me oleme valinud ennast esindama ja valitsema, ei anna meile olukorrast usaldusväärset ja inimeste eksistentsiaalseid hirmusid leevendavat ülevaadet ega vasta meie küsimustele. Hiljaaegu sõnastas selle minu arvates väga täpselt kirjandusteadlane Maarja Vaino (Postimees 28. IX): Eestis ei kardeta mitte niivõrd pagulaste tulekut, kuivõrd seda, et ebamääraste seisukohtadega valitsus annab otsustamisõiguse üldse käest ära.

Meie elu mõjutavad mitmesugused poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised otsustused. Nendega on seotud kaks osaliste rühma: ühed, kes neid otsuseid teevad, ja teised, kelle igapäevast elu need otsustused puudutavad, kelle elu nende otsustuste tagajärjel nii või teisiti muutub. Meedia peaks pagulasteemaga seoses olema tunduvalt nõudlikum ja konkreetsem nende suhtes, kes meie eest otsustavad. Ei ole õige, et riigil – poliitikutel, ametnikel ja juhtidel – on lastud pagulasküsimuses võtta positsioon, kus nende vestluspartneriks on ainult Euroopa Liit ja teemaks peamiselt meile tulevate võimalike pagulaste arv. Riik peab rääkima oma rahvaga neistsamadest, avalikkuse kõneteemaks olevatest muredest, mitte üksnes vahendama meile, kuidas edenevad tema läbirääkimised Euroopa Liiduga.

Probleem ei ole selles, missuguste sõnadega inimesed oma hirmusid väljendavad, probleemiks on Eesti inimestele pakutava informatsiooni ja analüütiliste käsitluste vähesus. Meie meedia vahendab peamiselt arvamusi ja hoiakuid. Ei saa kuidagi väita, et need arvamused oleksid ühekülgsed. Argumente esitatakse nii põgenike ja pagulaste vastuvõtmise poolt kui ka vastu. Ühe poole argumendid rõhutavad kaastunde ja moraalse vastutuse teemat, teise poole argumendid kõnelevad hirmust ja kartusest meie endi tuleviku pärast. Selline diskussioon on Euroopat mingis mõttes ootamatult tabanud põgenikelaines loomulik ja minu meelest ei ole nn vihakõne siin jäänud kuidagi eriliselt kõlama.

Tuleb muidugi tunnistada, et anonüümsete internetikommentaaride maailm on tugevasti madaldanud meie väitluskultuuri, nii et labasust ja matslust ei häbeneta enam demonstreerida ka oma nime all. Siiski on silmatorkavalt kultuurituid väljendeid kasutavad ja viha õhutavad sõnavõtud ja teod saanud avaliku hukkamõistu osaliseks ja neile on reageeritud moraalsete vastuargumentidega.

See diskussioon ei vaibu, ei rahune ega tasakaalustu enne, kui me ei saa arvamusartiklite ja -veergude, esseede ja seisukohtade kõrvale piisavalt objektiivset informatsiooni, analüüse ja otsuseid selle kohta, mida meie riik selles olukorras on otsustanud teha ja mida ta meilt, oma rahvalt, ootab. Meedia ülesanne on need vastused valitsejatelt kätte saada ja meile vahendada. Ei ole enam mingit mõtet vaielda selle üle, kas me peaksime põgenikke oma riiki lubama või mitte, kas nad meeldivad meile või mitte, kas nad on majandus- või sõjapõgenikud. Varem või hiljem tuleb meil nendega koos elama hakata ja on aeg kokku leppida, kuidas me selle korraldame.

Teine asi, mida meedia saaks teha ja peaks tegema, on tutvustada meile seda tundmatut massi, keda osa meist nii väga kardab. Abstraktse pagulasprobleemi taga on individuaalsete traagiliste lugudega ja põgenemise põhjustega konkreetsed inimesed, kes ootavad meilt abi ja kaastunnet. Tooge osagi neist meediasse oma näo ja nimega, tehke objektist subjekt. Olen kindel, et mõistmine ja inimlik suhtumine võidab pikkamööda hirmu ja viha, kui tundmatu rändava objekti asemel tutvustatakse meile hädas inimest.

* Vt Maire Raadik, Mis me teeme vihakõnega. – Õpetajate Leht 30. IX 2015.