Juan Manuel Echavarría video “Bocas de cenzina” (“Tuhasuud”). 2003.

 

Näitus “Ars 06” Helsingi Kiasmas kuni 27. VIII. Valik üritusi: 28. III – 23. IV Põhja- ja Baltimaade tudengite näitus ja töötuba “Pime kohting”; 27. IV – 14. V Jenni Leskineni installatsioon ja meistriklass “Unelelu”; 16. V – 11. VI Helsingi kunstiakadeemia meistriklass ja näitus; 17. V Kiasma teatris seminar “Julgus, rõõm ja kriitika”; 18. V

kl 17 – 20 Roi Vaara jt performance; 15. VI – 23. VII Montri Toemsombati  installatsioon,

15. VI kl 17 kunstniku meditatsiooni piknik; 25. VII – 27. VIII tudengite rahvusvaheline näitus “Kollaboratsioon”.

 

Jürgen Rooste: Kiasma näitusel “ARS 06” on põhiteema inimene ja ta keskkond, võõrandumine, omaenda elukoha ja kaaskodanikega sedavõrd võõraks muutumine, et toimub väljaheide, üht- või teistpidi. See on paratamatu XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse kunst, mis peaasjalikult kuvab seda, kuidas saame haiget ja kuidas katsume sest mitte välja teha. Ses mõttes on üliilmekas, koomiline ja ultraemotsionaalne Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta-Kalleineni video “The 1st Complaints Choir of Birmingham” sümptomaatiline, kuigi sõbralikult muigav kujutelm tänapäeva ühiskonnast. Üleskutsele reageerib seltskond lauluamatööre, kes koos seavad kokku laulu sellest, mis nende elukeskkonnal, -tingimustel, tööl, lähedastel jne viga on. “Life was good before/why don’t they pay me more”, hüüavad nad. Ega neid eriti kuulama peatutagi, ent seda suuremat entusiasmi see “kaeblejate koor” ilmutab. Nemad vähemasti kanaliseerivad oma tunded, viha, ärevuse, mure, pettumuse ja sellest kasvanud iroonia kuskile. Kas tänane kunst ongi säärane irooniakookon, mis kaitseb sündiva revolutsiooni- ja hävinguliblika arenevat keha?

Jan Kaus: Võib-olla mahub sellesse kookonisse irooniast veelgi rohkem hirmu? Olen nõus, et võõrandumine on üks kaasaegse kunsti ja seeläbi ka “ARS 06” keskseid teemasid, kuid paljudes seda käsitlevates töödes kas puudub iroonia või saadab/avab seda irooniat mingi õõvastav tasand, mis ei pruugi üldse olla esiplaanil, kunstiteose keskmes, kuid mis ometi avaldab sellele mõju. Esimene näide tuleb pähe hoopis siitsamast Eestist. Kirke Kangro mullaskulptuurid (näitus Tallinna Linnagaleriis) mõjuvad mingil moel luupainajalikult: mullast keha on midagi ebaloomulikku, kuigi metafoorsemal tasandil on see ju loogiline (“mullast oled sa tulnud, mullaks pead sa saama”). Selge, et Kangro töid on täiesti võimalik nautida ka ilma igasuguse sotsiaalse võõrandumise kontseptsioonita – tegelikult olekski neid parem ilma selleta vaadata; vaadata neid kas või “läbi irooniaprisma”. Kuid siiski peitub nendes mullameestes midagi irratsionaalset, ohtlikku, hiilivalt ärevaks tegevat.

Peeter Lauritsa fotod, mis äsja Kunstihoones väljas olid, haakuvad sellise hirmuga veelgi otsesemalt: kirjeldades võõrandumist keskkonnast, maalivad need jubeda pildi keskkonnast, kus, nagu sa ütlesid, “toimub väljaheide”. Väljaheidetuks osutub aga inimene – jube perspektiiv. Kas mitte pole seda inimese väljaheitmist ka mitmes “ARS 06” töös: näiteks Carl Michael von Hausswolffi ja Thomas Nordanstadi videos Hashima saarest?

J. R.: Kangro kontseptsiooni muudab mõnevõrra tagatoas aiva seinale kerkiv ja samas kaduv seeneke. Aga Hashima saar on natuke nagu Lihavõttesaar, kus inimesed ise oma elutegevusega olid tekitanud oma kunagise arengujärgu “kultuurilised varemed”, ainult et veel masendavamal kujul. Ses mõttes muutub Hashima tilluke tööstussaar, kus kunagi kaevandati maavarasid, nende lõppemisel aga hüljati tohutu kärguv betoonlinnak, planeedi Maa metafooriks. Selle teose esimene küsimine võiks olla küsimine tolle järele, kas me mitte omamoodi “intellektuaalsete” kolonistidena ei käitu oma planeediga samamoodi, äraviskamis-, ühekordse tarbimise kultuuri esindajatena.

Aga see kõik mõjub nii eksistentsiaalselt, nii lohutamatult, et nt Lópeze-Lauritsa mängud kas popkultuuri või mütoloogiliste kujunditega (või siis mõlemaga korraga) mõjuvad omas lustis ja julges torkamises lausa lepitavatena. Nende näitusel oli võimalus Tallinna kesklinnas Kunstihoones näha maailma hetke teravamat kunstisõnumit kõige vahetumal kujul, sest Lópeze ja Lauritsa näpp – kuigi täiesti erineval, juuksekarvavääratusel sobimatul viisi – näikse olevat pulsil.

Sel pulsil, mida eriti jõhkral, lakoonilisel ja soojust välistaval moel mõõdab “ARS ‘06-l” esindatud Lars Nilssoni video “In Orgia”, mis kujutab suurest külmast betoonruumist pea realistlikult välja ulatuval videomaastikul inimeste tähelepanematust üksteise vastu: taamal toksib grupp poisse palli, siin kakleb üks seltskond, pressides üksteist füüsilise vägivalla äärele, sääl popsutavad sõbrad mõnusasti pilve, üks vana müütab lehti, kõige selle keskel teeb seltskond paljaid inimesi muruplatsil lihtsalt sugu… niisama jalutajaid möödub hulgaliselt. See on üsna täpne visuaalne kujund iseloomustamaks me ühiskonna sektsioonilist/grupilist iseloomu ja tegelikult ka valitsevat oligarhiat, mida võimaldab lihtne ükskõiksus, mitte osalemine, mitte märkamine. Hmm, kas see mõjub kõik liiga muserdavalt, lootusetult? Sest lootusetus ei ole arvatavasti see, mida kunsti tipud või ka kirjanikud tahaksid potentsiaalsele tarbijale, vastuvõtjale (sest seda tühist majanduslikku panust, mille tarbija enamasti kunsti-, kirjandus- jne teose nautimiseks ohverdab, ei saa enamasti võrrelda tarbijaühiskonna loobumisväärtuse printsiibiga; või ma eksin, usutavasti eksin) sõnumdada, süstida, kinkida, pühendada…

J. K.: Ma arvan sama, et lootusetusest ei taheta reeglina teha vastust. Siin ongi kaks viisi käsitleda kaasaegse inimese ahistust ja ärevust: irooniaga nagu Lars Nilssoni või hirmuga nagu Hauswolffi ja Nordanstadi videos. Kuid iroonia ja hirm on ehk sama medali kaks poolt: kaasaegse kunsti väga tugeva sotsiaalsuse keskmes asetseb minu meelest üks ja sama õõvastus loomulikkuse kadumise pärast (väljendugu see loomulikkuse kadu siis füüsilises keskkonnas või hoopis sotsiaalsetes või isiklikes suhetes) ning see õõvastus tekib ka esmapilgul väga irooniliste teoste nagu Noreni video vaatamisel. Üks loomulikkuse kadumist kirjeldav tasand, mis “ARS 06-l” silma pistis, oligi seotud inimkehaga: Berlinde De Bruyckere’i ebaloomulikud, osalt poolikud, osalt justkui väärastunud kehad, Motohiko Odani video “Rompers” (“Lastepüksid”), kus ilusal tüdrukul käib suust välja sisaliku keel, vendade Chapmanite pronksskulptuurigrupp kujutamas peaaegu luudeni puhtaks näritud inimkorjuseid ning hulka sitikaid-satikaid-vaklu nendel, ja eriti Adriana Varejão installatsioonid, kus siledate, plaaditud seinade vahelt paistab kontide ja liha kokkupressitud mass. Varejão teosed ongi ere illustratsioon sellele õõvale, mis tekib just kaasaegse tarbimiskultuuri õõvavältimise sunnist. Suruda hirm (kas vananemise, haiguse, surma või kaotuse ees) sileda pinna alla, kus see siiski säilib ja mõnes mõttes paisub. Mulle näiteks tundub, et see polegi lihtsalt sotsiaalne, vaid lausa ontoloogiline küsimuseasetus – mitte lootusetusele, vaid vastumõtlemisele kutsuv.

J. R.: Odani “Rompers’is” oli muidugi adutav teatav lolitalik perversioon, väljakutse, aga samas oli see putukate-meekärgede-puulehtede-paljasjalgse tütarlapse maailm oma ilmselges perversioonis ja nihestatuses mu jaoks loomulik ja võluv tervik. Aga hirmu naturalismi ja tänulikkuse (jumalale, saatusele vms) mõnetist absurdi kujutab Juan Manuel Echavarría “Bocas de cenzina” (“Tuhasuud”), Ladina-Ameerikas üles võetud video veresaunadest ja rahvakogunemiste (ka nt kirikus) vägivaldsest laialiajamisest pääsenute laulud, rahvalikud, pealtnäha improvisatsioonilised leelotused-üminad, kus sündmustest vahetult osa võtnud kirjeldavad (arvatavasti oma maa traditsioonilise
s laadis) lauldes kogetut. Ning nii mõnigi, endal pisar silmas sest õudusest ja surmatulvast, mis nähtud, tänab näiteks jumalat, kes ta päästis. Need on hirmu laulud, milles looja jaoks kindlasti teraapiline vägi, võimalus veidikegi endasse sumbunud valu ja kurja ära anda. Vaataja jaoks on see aga puhtal kujul sotsiaalne kunst, mille eesmärgiks vahest äratada teadvust, äratada kaastunnet; see on peaaegu nagu sotsiaalreklaam, mis juhib meie tähelepanu globaalses mastaabis umbsõlmedele ja sooneummistustele.

Kunstnike rühm El Perro (tõlkes Koer, autoreiks Pablo España, Iván López, Ramón Mateos) esitleb näitusel videot maailmas sündivast vägivallast ning kaosest ning selle kõrval klaustrofoobiat tekitavat klaasmetalset turvakappi, kust välja pääseb vaid juhul, kui sul on ukse taga nii-öelda usaldusisik. Nii et ühiskonnas normatiivselt turvatunde loomine on klaustrofoobiat soodustav akt, aga liigne piiritus ja kaos ajab meid hulluks ja hirmust värisema. Kumb hirm on hullem? Kas me peame just nende kahe vahel valima?

Teine, neljast loojast koosnev vene kunstnikerühm AES+F, ilmselt lähtudes taas tollest üllatustundest, mille kunstiajaloo suurteoste reaaleluliselt hämmastav väiksus (väiksed mõõtmed) vahel meis tekitab, on loonud suuremõõtmelisi kollaaže, sarja “Last Riot” (“Viimane mäss”), mis oma esteetikalt astuvad sama jalga ehk Lópeze camp’i või popi olekuga: militaarselt rõivastunud, kohutavalt ilusad, esteetiliselt meediaühiskonna mõõdupuude järgi ideaalsed noored ja lapsed notivad ja piinavad üksteist lahinguväljal, taustaks eshatoloogiline maastik, viimsete aegade tunne. Ja taas – ei mingeid suuremaid tundeid nende nägudel, pigem jäik heroilisus. See heroilisus, millest pole haisugi kunstiks saanud “päris inimeste” (mida nad ju kõik ometigi ongi!) nägudel Echavarría töös. Sest päris surmas, päris lahingus ei ole ju heroilisust, on meeleheide, on hullus, hirm, on enesealalhoiuinstinkt, võib-olla verejanu. Heroilisust näpuotsaga, et jaguks kirjandusse, filmi ja kunsti. Kummalisel kombel kõnetasid need “morbiidsed” tööd Kiasmas seekord enam. Peamiselt just videod.

J. K.: Tõesti, kui loomulikkuse – või selle, mida loomulikkuseks peame – kadu (väljendugu see siis ükskõiksuses, materialismis, vägivallas või nimetatute omavahelises seotuses) avaneb vaataja ees oma “loomulikus” keskkonnas, kaob sealt ära atraktiivsus – selle sõna PR ja reklaamiesteetilises tähenduses. Kummaline, sa rääkisid Odani “Rompers’i” puhul teatud nihestatuse loomulikkusest – ometi just nihestatud loomulikkus on kaotanud ju kontakti ideaalse loomulikkusega, sellisega, kust puu seest ei immitse nagu jubedast haavast mingit mee ja mäda vahepealset ollust. Kuid ma arvan, et samas peitub su määratluses oluline sisu, võetagu näiteks Walter Martini ja Paloma Muñoze “Traveler’i” sari – kenad klaaspallis lumemaastikud kujutavad vägivaldseid, jubedaid tegusid. Vorm on võetud tarbimisühiskonnast, sisu aga räägib sellele vastu, ning tegu ongi teatud moodsa kunsti loomulikkusega, nihestatud loomulikkusega, mis on esteetiliselt paigas, etteaimatav, huvitavgi – mängitakse ju sotsiaalse semiosfääriga – ning mingis mõttes täiesti turvaline. See on turvaline iroonia, moodsa kunsti iroonia, mis on leidnud sootsiumis oma koha ja mis viimast ei ähvarda, kookonist ei tule liblikat. Selles mõttes tähistas sinu mainitud El Perro klaaskapp, kuhu pättide eest põgeneda, või seesama Hausswolfi ja Nordanstadi video imepisikesest inimtegevusest igaveseks lagastatud kummitussaarest palju rohkem, kuna nad on hüljanud pelga iroonia või kontseptsiooni, et irooniast piisab võõrandumisele vastandumiseks. Või pigem – El Perro klaaskapp või video kummituslinnakust teeb kunstnike iroonia praktiliseks, interaktiivseks ja seeläbi hirmutavaks – muuseas, kas sina sisenesid klaaskappi?; kas tahaksid sinna saarele sõuda? Sellistes teostes kommenteeritakse eriti elavalt võõrandumist ja inimese võimalikku/aktuaalset kontekstist väljaheidetust ning tehakse seda üsna hirmutavalt. Juba selliste klaaskappide olemasolu tänavatel ja saarekeste olemasolu meredel annab mõista, et klaaskapp ei tegele mitte põhjuse, vaid tagajärjega, saar aga on tagajärg, millest edasi pole võimalik minna. Vaataja ette kerkib keskkond, kus tal pole soovi kohal olla. See pole enam pelk irooniline konstruktsioon, kommentaar galerii seinale.

Lõpetuseks peab mainima, et meil õnnestus riivata vaid osa “ARS 06” teostest. Viibisin näitusel vaid kaks tundi, seda oli ilmselgelt liiga vähe. Niivõrd laiahaardelised ja mitmetahulised ülevaatenäitused kuluksid hädasti siinsele publikule ära. Nii saaks ometi lahti sellest kaasaegset (eesti) moodsat kunsti kummitavast tüütust stereotüübist, mida minu suu ei kõverdu ammu enam ütlemagi.