Mulle tundub, et mõtlen kliimast, keskkonnast ja loodusest, nagu usklik mõtleb jumalast. See on samal ajal intiimne ja hõlmamatu, isiklik ja üldine, imetlusväärne ja hirmuäratav. Seepärast põhjustavad sagenevad ja aina süngemad jutud inimkonna mõtlematust tegevusest õõva ja unetust. Koroonasuvel võtsin ette hulga kliimakriisi teemal kirjutatud raamatuid ja sattusin neid lugedes aina suuremasse ahastusse: mida teha, kuidas aidata, milliseks tulevikuks peaksin valmistuma? Isegi töises sügises ja uute piirangute keskel pole mu meelehärm kuhugi kadunud: ikka kaklevad valitsused üle maailma pseudoteemade pärast, kolleegid satuvad raevu tühistest intriigidest ja sõbrad lähevad tülli argiste asjade tõttu. Muidugi on pidevas maailmalõpu meeleolus paha elada – see aasta on näidanud, et ängistab isegi keskmisest ohtlikuma viiruse hirm –, aga taas kliimakriisi uute pöörete kohta uudiseid kuulates tunnen õlgadel tinarasket vastutuse mantlit, mis surub maadligi ja nõuab vastuseid. Ja taas painab küsimus, miks kõik planeedi tuleviku pärast rohkem paanikas ei ole kui maskikandmise või käte desinfitseerimise pärast.
Selle pimeda hirmu keskel meenub vahel vana hea George Carlin, kelle ühiskonnakriitilise ja keeletundliku huumoriga tegin tutvust 1990ndail, kui alles hakkasin aimama globaalse maailma probleeme. Carlin naeris keskkonnakaitsjate mured välja ja kinnitas, et planeedil pole häda ühti –
ta raputab meid maha nagu kirbusita. Ma leian, et see on optimistlik mõte. Mitte et peaksime lõpetama loodussäästlikkuse poole püüdlemise, aga mõte, et planeet saab tülikatest parasiitidest vajadusel kiiresti ja efektiivselt lahti, nii et püsivat kahju ei teki, annab lootust. Äkki siis tekib mõni uus, targem ja kaastundlikum liik, kes tasandab meie jäetud jäljed.
