On tõsi, et kõik inimesed ei investeeri väärtpaberitesse. Enamikul ei olegi vabu vahendeid ja nad elavad pangavõlgnikena ehk liisinguga või on nad ettevaatlikud ega taha riskida börsimängudes või on põhimõtteliselt rahaga raha teenimise ehk kapitalismi vastased. Aga nende otsused, kellel on aktsiaid, määravad just need kaks vastandlikku tungi: ahnus ja hirm.

Maailmas on aga kõik asjad kõigega seotud. Raha on ju viimaks vaid vahend õnne saavutamiseks. Soov saada elult võimalikult rohkem ning kartus, et elu libiseb käest, saadab meid kõiki, ükskõik siis, kuidas seda “õnne” defineerida. Füsioloogia pinnal (see võib küll õilishingi pahandada): iga elusolend taotleb maksimaalset mõnu ning üritab vältida norgu.

Investeerimise mõistet võib kasutada elu metafoorina. Ka vaimuvallas on nii, et osal puuduvad vahendid, s.t võime filosofeerida ja huvi selle vastu. Reakodanik ei ole radikaal, ta ei aja kunagi oma süsteemi suisa sirgeks. Põletav pärimine elumõtte järele ja maailmavalu on murdeea ilming. Täiskasvanutel kulub kogu energia pesapunumiseks, territooriumi (ehk positsiooni) kaitsmiseks, järglaste toitmiseks ja kantseldamiseks jne. Tavaliselt hoiab inimene end ohutusse kaugusse liiga palju mõtlemisest. Arvo Valtoni aforismi sõnadega: me kõnnime vaikselt surnuaia poole ja soovime, et tee oleks võimalikult sile – jõuab  märkamatult pärale.

Kui piirduda lühikese lõiguga oma elust, ei ole raskusi rahmeldamisele eesmärkide leidmisega. Kool tuleb ära lõpetada, ja hästi, et oleksid paremad väljavaated tasuva töö leidmiseks, jne. Vaid siis, kui kellegi surm väga lähedalt puudutab, ei pääse eksistentsiaalsetest küsimustest. Piirisituatsioonis hakkab inimene, vähemalt võib hakata, elu üle järele mõtlema. Milleks kõik see sebimine, kui ühtäkki on lõpp? Catulluse värsi sõnadega: “Päike tõuseb ja looja veereb jälle, / ent kui kustub meie mööduv silmavalgus / jäädavasse me öösse jääma peame.”

Kõik elusolendid tunnevad vahetu ohu ees surmahirmu, ent inimesel on lisaks veel surmateadvus. Endel Tulvingu järgi on inimese eripäraks kronesteesia ehk ajas rändamise võime. Meil on võime kujutleda end minevikku ja tulevikku. Siit ka tahtmine teada: mis saab minust pärast surma? Peotäis põrmu, seda küll. Aga kas see on kõik? Mis selle mõte oli?

Teadus välistab teleoloogia põhimõtteliselt. Universumil ei ole mingit  sihti (kr telos), eluslooduse evolutsioon on juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku eesmärgitu protsess. See on aksioom. Kui konglomeraadil puudub mõte, mis mõtet saab olla minul, mingil tähtsusetul tolmukübemel!

Üks võimalus on raputada kallale kippuv horror metaphysicus maha ja elada edasi toimekalt nagu seni. Pärast iga suurõnnetust on kriisikeskuste hingehoidjatel ja psühhoterapeutidel rohkesti tööd, et aidata šokis inimestel normaalsusse naasta.

Kummaline küll, kuid mõnele võib kaduvuse kogemine olla vabastav ning anda avarama perspektiivi. Sellisel isendil jääb mõtlemisvõimet argitalitusteks vajalikust üle. Nii ta siis tõrgub tunnistamast lõplikuks tõeks, et (enese)teadvus on kosmosesse sattumuslikult sugenenud ja geenide olelusvõitluses tulusaks osutunud epifenomen. Nagu Theodosius Dobzhansky, kelle meelest “inimloomuse suurimaks saavutuseks on tema võime otsida mitte üksnes iseenda, vaid ka Kõiksuse tähendust”.

Mis teeb ühest askeedi ja teisest sübariidi? Mis määrab, kuidas inimene käitub viimsete küsimustega kohtudes? Psühholoog ja pragmatistlik filosoof William James väidab, et filosoofiad resp. filosoofid jagunevad temperamenditüübi järgi. Filosoofi temperament annab ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema silmis kaalukamaks, mille tulemusena on ta maailmavaade tundelisem või kalgim. Filosoof järgib oma loomust.

Teatavasti temperament ei muutu elu jooksul. Ei ole võimalik teha introverdist ekstraverti ega neurootikust emotsionaalselt tasakaalukat inimest. Kultuur, kasvatus ega keskkond ei avalda isiksuseomaduste kujunemisele märkimisväärset mõju. Need omadused on oma olemuselt bioloogilised ning nende avaldumine sõltub aju närviringest, mida kontrollivad päritud geenid.

Üksikisiku temperament ja tungid on kaasa saadud, raamistik aga, milles neid rakendatakse, sünni aja ja kohaga ette antud. Enamik inimesi on konformistid. Kui kõik kardavad Jumalat, siis nemad ka. Kui Teadus on teinud kindlaks, et jumalat ei ole olemas, usuvad nad seda. See on foon, mille taustal langetatakse isiklikku elustrateegiat puudutavad otsused. Muiste oli mõjusaks moderaatoriks oma ressursside realiseerimisel pelgus põrgu ja puhastustule ees, kus tulnuks karistust kanda siinsete võlgade pärast. See ei toimi enam – põrgu on out. Praegu ei jää inimesed Loojale võlgu, vaid tunnevad, et saatus (riik, vanemad jne) on neile võlgu.

Usklikke leidub ka tänapäeval, aga nende motivatsiooni kohta võiks piltlikult öelda, et nad on igavikku investeerivad väikeaktsionärid. Muidugi võib etteheitvalt pärida: kas paradiisile panustamine ei ole mitte eriti suur ahnus? Mis seal salata, seda ta on. Sellise möönmise peale saab kuulda, et usklikud on need kõige hullemad.

See on ilus näide, kuidas suhtumine ühiskondlikust konsensusest hälbijatesse on tingitud ajastu foonist. Praegu tundub tahtmine õndsaks saada koletu egoismina. Kunagi oli aga nii, et kui keegi sai üleöö rikkaks, siis kahtlustati, et ta on oma hinge kuradile müünud. Liigkasuvõtjad olid kõige põlatumad patused kuni XV sajandini, nagu kirjeldab Jacques Le Goff raamatus “Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal”.

Tuleb leppida, et baasemotsioonid – rõõm, mure, viha, hirm, üllatus ja vastikus – on meis kui elusolendites nii sügaval sees, et neid ei ole võimalik välja juurida. Mõne temperamendi puhul domineerib üks, teisel teine. Ainuke, mida saab teha, on püüda oma tundeid suunata, kaaluda, keda või mida arvestada rohkem või vähem.

Alati varitseb oht, et valid valesti ja ostad õhku ning jääd kõigest ilma. Ent ka suutmatus otsustada on otsus. James arvab, et pelglik meenutab meest, kes kõhkleb lõputult, kas paluda armastatud neiu kätt või mitte, sest ta pole täiesti kindel, et naine osutub pärast kojutoomist ingliks. Religioonide palett on kirev ja kõik nad ei saa olla ühtviisi õiged. Kuid ka ateism on valik – kuna usk nõuab usaldust ehk krediiti (< ld credo), siis pigem loobutakse tõestamatu tõe taotlemisest kui riskitakse vääratamise võimalusega. Kaotusekartusest investeerimata jätmine ja raha sukasääres hoidmine või siis läbilöömine on samuti otsus. Nagu otsus jääda vanapoisiks. Selliste küsimuste korral ei ole mängus intellekt kõigi kirgede vastu, pigem kirgede konflikt. Aga millega on paranoilise kire ülimuslik tarkus tagatud? Altminek altminekuks, aga mis tõestab, et lootuse tõttu pettasaamine on hullem kui pettasaamine hirmu tõttu?

Jaan Undusk on öelnud mõistmist kui pidevust analüüsides, et inimene, kes on loonud hingelise otsesideme mingi “teisega”, usub seda teist või sellesse teisesse. Uskumine ei nõua ilmutust, kuid ta nõuab isiksuse nähtamatut jätkuvust, tema ulatuvust millegi aineliselt fikseerimatu suunas. Uskumine on midagi totaalsemat ja radikaalsemat kui intuitiivne äratundmine. Kui keegi kogeb, et tema usk on olnud tagajärjetu, ei tühista see usu olemasolu. Ta on kunagi uskunud, on tookord seda mõistnud, mõistmine aga on lihtsalt ununenud. Teoreemile, mille ma eile ära tõestasin, ei hakka täna enam hammas külge. Kuid ma olen seda teoreemi kunagi mõistnud. Noorpõlve lemmikluuletaja ees kehitab täismeheks sirgunu õlgu. Kuid see ei muuda noorusideaale olematuks nende kauges, möödaläinud ajas.

Oma Jumala eest võitleb inimene surmatunnini. Ikka ja jälle nurjub mõistmine, mis kord nii õnnelikuks tegi. Võib koguni väita, et mõistmist vä
ärtustab dünaamilisus, sõltumatus, tagatiseta-olek – inimlik võimatus tunda mõistmist isikliku omandina.