Reekviemi pikkus tingib tänapäeval asjaolu, et see on sageli kontserdiprogrammis õhtu jooksul ainus teos. Nii oli ka sel kontserdil. Kahtlemata nõuab tõsise sisuga suurvorm kuulajalt ka suurt kontsentratsiooni ja kaasamõtlemise võimet. Õnneks pole need omadused inimestes pealetungiva meelelahutusmaailma võidukäigule vaatamata veel lõplikult kadunud. Seda kinnitas tõsiasi, et Kaarli kirik oli rahvast pilgeni täis.
Pikk ja tõsine teos osutub sisusse süvenedes väga pingeliseks ja haaravaks. Kõige hämmastavam on aga see, kuidas üldse on võimalik kahest sekundintervallist ja ühest tertsist ehitada üles selline helitöö. Peamotiiv, mis on kahtlaselt sarnane Bachi h-moll Missa Kyrie teemaga, kordub pea kõigis reekviemi kolmeteistkümnes osas, jättes alles iga osa iseseisva idee ning ühendades rohkem kui pooleteise tunni pikkuse teose selgelt hoomatavaks tervikuks. Sama teemat on kasutanud Dvořák ka oma varasemas loomingus ühe laulutsükli lõpuloos, mille sõnad võiksid tõlkes kõlada järgmiselt: „Millal elulaine mind ometi kord minema kannab?”
Seekordne esitus tundus helilooja taotlustega põhimõtteliselt klappivat. Teost, mille autori on suures plaanis kaheks osaks jaganud, esitati vaheajata. Igav ei hakanud, kuigi esimesed 50 minutit polnud nii veenvad kui teose teise poole ettekanne. Peter Feranec, kel seljataga suured kogemused eri orkestritega, mõjus oma täpse ja pealetükkimatu nägemusega üldiselt sümpaatselt. Tema sisseelamisvõime teosesse järk-järgult üha suurenes. Ent rohkem tähelepanu oleks võinud pöörata osasiseste kontrastide väljatoomisele, seda eriti reekviemi esimeses pooles.
Samas olid osade omavahelised erinevused antud tõlgenduses siiski piisavad ning taotlus liigseid emotsionaalseid kõikumisi ja suuri efekte vältida mõjus ilmselt nii, nagu oli plaanitud: säilis ühtne ja voolav tervik ning sissepoole pööratud pingestatus. Sellise romantilise ja meloodilise andega autori loomingut esitades võib kergesti libastuda ning sentimentaalsuse või asjatu ilutsemisega loo pahupidi pöörata. Feraneci puhul seda ohtu polnud ning tema isiklik nägemus teosest oli kainelt introvertne. Miks mitte esitada romantilist suurvormi mõõdutunde ja vaoshoitusega!
Dvořáki reekviem on sümfoonilise arendusega, mis tingib teatud tekstide ja lõikude kordamist. Käesolevas ettekandes ei mõjunud need lõigud pelgalt kordustena, vaid aitasid kaasa teose sujuvale arengule. Eredalt ning teose arengut soodustavalt mõjus ka fugaatolõik Quam olim Abrahae, mida esitati hoogsalt. Valdkond, mis esituses üleüldiselt soovida jättis, oli teksti selgus. Vahest oli siin omajagu süüdi ka suure kirikuruumi akustika, mis nivelleeris artikulatsiooni. Solistide puhul oli asi parem ning Priit Volmeri teksti selgusele ei saa teha küll ühtegi etteheidet nagu ka tema vokaalsele osavusele. Üldiselt mõjusid solistide tämbrid meeldivalt. Tore, et võimalus esinemiseks oli antud kodumaistele solistidele.
Teost tervikuna kuulates ei saa mööda minna ka rütmilistest suhetest, mis mängivad erinevate kujundite eredal väljatoomisel ning teose tervikuks ühendamisel suurt rolli. Rütmil on selles teoses sümboolne tähendus, mis on aluseks paljudele kujunditele, aidates muusika sisu edasi anda. Sõnadega on rütmi tähtsust raske seletada, tähelepanelikul kuulamisel avaldub rütmi kaudu teose sisu sageli iseenesest. Rahvusooperi vaskpillirühmal õnnestusid paljud rütmikujundid üsna hästi. Eredalt jälgitavateks osutusid samuti puhkpillide omavahelised dialoogid, mis olid tõepoolest dvořáklikult mitmekesiste tämbritega ning pakkusid sellistena ka vaheldusrikkust.