Sattusin esimeste kriisipiirangute ajal jalutama suurlinna täiesti inimtühjal tänaval, kus veel mõni päev tagasi oli kihanud elu kogu oma värvikirevuses. See oli nagu ulmefilmi kaader või Chirico metafüüsiline maal: omamoodi ilus ja ka õudne. Kõige kummalisemana mõjus täielik vaikus kõrghoonete vahel. Sel hetkel mõistsin, kui habras on vabadus, mida oleme pidanud nii iseenesest mõistetavaks.
Vabaduse mõiste võib mugavustsoonis elades kaotada oma tähenduse. Alles siis, kui tegevusvälja hakatakse piirama, tekib küsimus, kui palju on veel vabadusest alles jäänud ja kui palju sellest võib alles olla näiteks kümne aasta pärast. Võib-olla on selleks ajaks kogu kultuur väljunud neljamõõtmelisest dimensioonist ja kolinud üle võrguühiskonda ning polegi vaja diivanilt tõusta, et teha virtuaaltuur mõnda muuseumisse. Kas selleks, et tõmmata ilma maskita kopsu sõõm viirusevaba õhku, korraldatakse tulevikus väljasõite Looduse Omnibussiga või võib vabalt hingata linnatänavatel ja kohvikutes? Kas vaktsiiniäri on selleks ajaks juba tõestanud, kui kasulik on igal aastal teha üks väike booster-süst, ja me vajame seda nagu hapnikku, et nautida vabadust ilma
piiranguteta? Või oleme selleks ajaks juba nii mugandunud, et ei vajagi enam silmast silma suhtlemist, ning mõte vabadusest ei olegi enam aktuaalne?
On omamoodi huvitav elada taas muutuste ajal, teadmata milliseks kujuneb homne päev. Kuid kriis sunnib otsima lahendust ja väljapääsuteed. Selleks on vaja varuda eriti tugevat usku ja visiooni, et oma veendumustele kindlaks jääda. Võimalik, et uus ajastu toob endaga kaasa täiesti uued mõisted ja kultuurinähtused, eluvormid ja kooslused, millega võib kas samastuda või siis hoopis neile vastanduda. Kui vaid jätkuks vabadust, et valida.